Vigastus annab ilmselt ka olümpial endast märku
Ta tunnistab, et EMiks ei sihtinudki tippvormi: «Tahtsin võistelda, kümnevõistluse läbi teha, näha, kus asun, millised on nõrgad kohad. Olen olümpia nimel töötanud kaksteist aastat. Kui eelmisel aastal normi täitsin, panin tänavuseks kõik panused olümpia peale.»
Millal ta sai kindluse, et EMi vigastus olümpiat ohtu ei seadnud? «Kui oleksin EMi lõpuni teinud, oleks see risk olemas olnud. Langetasin tol hetkel väga kaalutletud otsuse. Kui tegemist olnuks olümpiaga, oleks ma edasi pannud. Aga tol hetkel tundsin, et ei ole mõtet end katki hüpata. Paar päeva hiljem sain põlvest pildi tehtud ja kinnituse, et otsus oli õige,» selgitab Õiglane.
Nüüd on eesmärk saada nii terveks, kui võimalik. Ta arvab, et teatud määral annab vigastus Pariisis siiski tunda. «See on niisugune vigastus, et kui natuke rohkem pinget tuleb jalga, see lööb kergelt välja. Oluline on jalga võimalikult vähe ärritada. Kui saan kaugushüppe probleemideta tehtud, tean, et kõik on korras. Järgmisel päeval jääb veel vaid teivashüpe, aga seal peab jooksma niimoodi üle jala, et hullu pinget ei teki.
Minu jaoks on kõige tähtsam, et saan valuta teha jooksu ja jõudu, seega saan vormi väga hästi hoida. Mul on varem ka olnud aastaid, kus ei saa mitu kuud kõrgust hüpata, aga lähen võistlusele ja tuleb välja küll. EMil tegin ühe hüppe ja tundsin õige nurga ära. Tean, et olen valmis hüppama, kaks meetrit vähemalt.
Teivashüpet proovin kahe nädala pärast, siis saan näha, kus sel alal olen. Olen teivashüppetrenni teinud sel aastal nii palju, et ei pabista selle pärast üldse.»
Õiglane kinnitab, et vorm lubab olümpial rünnata isiklikke rekordeid. «Olen varasemast tehniliselt küpsem, enesekindlam, oskan erinevaid võistlusel tekkivaid situatsioone ära kasutada. Keha veel ei luba, aga hinges tahaksin juba võistelda.»