Pariis, ajalooline olümpialinn

Soome vastasseis kergejõustikuvõistluste jooksudistantsilt — Paavo Nurmi juhtimas ja Ville Ritola teda jälitamas. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

2024. aastal, kui Prantsusmaa pealinn võõrustab olümpiamänge juba kolmandat korda, võib tõdeda, et mängud on jõudnud ühte oma sünnipaikadest.

Esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud peeti tõesti Ateenas 1896. aastal ning algideid otsime veel kaugemast Kreeka minevikust. Ka on kolmed suveolümpiamängud juba peetud ära Londonis (1908, 1948 ja 2012). Samas just prantslase Pierre de Coubertini initsiatiiv 19. sajandi lõpus tänapäevase olümpialiikumise käima lükkas. Paruni tiitlit kandnud Coubetini eestvedamisel 1894. aastal loodi just nimelt Pariisis Rahvusvaheline Olümpiakomitee ning vaid kompromissi tulemusena sai esimese olümpiamängude toimumispaiga õigus Ateena mitte prantslase favoriit Pariis.

Teised nüüdisaegsed olümpiamängud toimusid aga juba 1900. aastal Seine jõe maalilistel kallastel Pariisis. Erinevatel põhjustel peeti spordipidu koos tolleaegse suurima rahvusvahelise sündmuse industrialiseerimise arengut- tutvustava maailmanäitusega. Olümpiavõistlused jäid noorema vennana selgelt juba aastaid toimunud maailmanäituse varju ja mõned alad viidi koguni läbi osana sellest. Näiteks vehklemine paigutati terariistatööstust tutvustavate tegevuste hulka, sõudmine kuulus vetelpääste valdkonda ning kergejõustik toimus koguni vastastikuse hoolekande programmi raames. Toona ei toimunud ka olümpiamängude selget ava- ja lõputseremooniat ning ainsat korda olümpiaajaloos ei kuulutanud keegi ka mängude algust ega öelnud ametlikke avasõnu. Avalikkus kasutas spordivõistluste kohta pigem sõnastust rahvusvahelised mängud või maailmameistrivõistlused. Olümpiamängude toimumiseaeg ei olnud tänapäevane kontsentreeritud pool kuud vaid erinevad võistlused toimusid mai keskpaigast kuni oktoobri lõpuni. Maailmanäitustega kahasse olümpiavõistluste toimumine jätkus veel ka kahtedel järgmistel mängudel (St Louis’is 1904 ja Londonis 1908).

Olümpiakülade ametlikuks alguseks peetakse 1932. aasta Los Angelese olümpiamänge. Pariisis tehti siiski eeltöö ära. Colombes’i staadioni juures võeti kasutusele ühtekuuluvustunde tekitamiseks kasarmud. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Takkajärgi võib 1900. aasta Pariisi mängude üheks suurimaks uuenduseks pidada naissportlaste jõudmist olümpiaareenile. Sooküsimuses oli Coubertin koos oma mõttekaaslastega konservatiivne ning ei näinud naiste võistlusspordil meeste omaga võrdset tulevikku. Siiski osalesid moderniseeruva ühiskonna koosmõjul naised Pariisis vähemalt viiel võistlusalal. Eraldi võistlusklassid olid daamidele golfis ja tennises, koos meestega võistlesid üksikud naised veel purjetamises, ratsutamises ja kroketis. Esimese naisterahvana tuli olümpiavõitjaks Šveitsi jahil Lerina koos meestega purjetanud krahvinna Hélène de Pourtalès, kes maikuus toimunud regatil võitis esmalt esikoha 1-2-tonniste jahtide võistlusel ning mõned päevad hiljem peetud kordussõidus saavutas ka hõbemedali. Enne Esimest maailmasõda lisati olümpiamängude kavva lisaks eelpool nimetatutele veel naiste vibulaskmine, ujumine, vettehüpped ning suvemängude talvine ala iluuisutamine. Küll aga kulus veel omajagu aega naiste kergejõustikualade kavva võtmiseni, pallimängualadest rääkimata.

VIII suveolümpiamängud Pariisis 1924

1924. aastaks, kui ülemaailmne spordipidu jõudis Pariisi teist korda, olid olümpiamängud teinud läbi märkimisväärse arengu – kokku osales Pariisi mängudel tolle aja mõistes rekordarv, 44 delegatsiooni, näiteks esimestel mängudel 1896. aastal oli esindatud 14 riiki. VIII olümpiaadi mänge Pariisis on peetud ühtedeks viimastest, kus korraldaja valikul oli suur roll pikaaegsel ROKi presidendil Coubertinil. Olümpialiikumisega seonduvatesse aruteludesse lisandus Esimese maailmasõja järgsel ajal natsionalismi küsimus, sest mitmed riigid püüdsid kasutada suurvõistlust ära oma rahvusliku identiteedi rõhutamiseks. Ehkki uued ilmingud läksid vastuollu algse olümpiaideega ja pälvisid rahvusvahelist kriitikat, olid need teemad spordimaastikule tulnud selleks, et sinna jääda. Olümpiasangarite tulemusi hakati eri riikides aina rohkem kasutama propaganda eesmärkidel. Näiteks oli Pariisis esmakordselt kohal oma võistkonnaga Uruguay Lõuna-Ameerikast ning nende saavutuseks oli meeste jalgpallivõistluse olümpiakuld Euroopa riikide ees. Seda tulemust on hinnatud kõrgelt väikerahva enesemääratlemisel.

Sarnaselt tänasele päevale jõudsid kriisid ja muutused ühiskonnas ka olümpiamängudele. Sõjast jäänud pinged rahvuste vahel ähvardasid suisa 1924. aasta mängud viimasel hetkel Pariisist ära viia, näiteks ameeriklastele, kes oma korraldamiskorda ootasid. 1923. aasta alguses okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia Saksamaa kivisöetööstuse piirkonna Ruhri. Sellist käitumist võib pidada ka kahe demokraatliku riigi poolt Esimese maailmasõja jätkamiseks. Pingelises olukorras kaalus Prantsusmaa valitsus isegi olümpia korraldamisest loobumist, kuid lõpuks suudeti poliitiline ja majanduslik kriis ületada ning olümpiamängud toimusid õigel ajal kokkulepitud kohas. Ruhri okupatsioon tõi Saksamaale kaasa lisamajandusraskusi ning sarnaselt 1920. aasta Antwerpeni olümpiamängudele jäi Saksamaa Pariisi mängudelt eemale kui Esimese maailmasõja süüdlane.

Hetk Eesti ja USA koondise matšist Pariisi olümpiamängudel Pershingi staadionil. Esiplaanil paremal Eesti väravavaht August Lass. Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum/Facebook

Pariisi mängudeks sai ametliku tunnustuse olümpiadeviis «Citius, altius, fortius» – „Kiiremini, kõrgemale, tugevamini“. See ladinakeelne läkitus kutsub kõiki osalejaid silma paistma kooskõlas olümpiavaimuga.

1924. aasta suveolümpiamängud kujunesid Eestile ja tema Balti naabritele märgilisteks, sest esmakordselt olid kõik kolm riiki olümpial esindatud iseseisvalt. Kuigi Eesti oli käinud ka Antwerpenis 1920. aastal, siis nüüd mindi kohale oma Eesti Olümpiakomitee egiidi all (katusorganisatsioon asutati 1923. aastal). Eesti delegatsioon oli tänu jalgpallimeeskonna osavõtule tavatult suur, sinna kuulus ühtekokku 43 sportlast ning see arv jäigi olümpiamängude esimese sajandi jooksul eestlastel ületamata. Küll peab tõdema, et ettevalmistuste käigus peeti veelgi uhkemaid plaane, veel aasta enne mänge arutasid Eesti spordijuhid võimalust viia Pariisi koguni 80 koondislast. Ka meie lõunanaabrid lätlased panid välja peaaegu sama suure esinduse – 41 sportlast. Ükski Balti riik ei saatnud seejuures võistlema naissportlasi.

Olümpiamängude edukaimad sportlased olid „lendavateks soomlasteks“ kutsutud Paavo Nurmi, kes võitis viis kulda, ning Ville Ritola, kelle saagiks jäi kuus medalit. Nende ja veel mitmete kaasmaalaste tublid jooksud tõstsid põhjanaabrite sini-valge kodumaa maailmakaardile.

1924. aasta Pariisi suveolümpiamängude poster. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Kui Leedul ja Lätil jäi medaliarve avamata, siis Eesti sai nii olümpiakulla maadluses - Eduard Pütsep - kui ka esimese kahekordse olümpiamedalisti. Selleks oli Alfred Neuland, 1920. aasta olümpiavõitja ja 1922. aasta maailmameister tõstmises, kes oli ka Pariisis võistluste selge favoriit, kuid pidi piirduma hõbemedaliga. Boonusena lisandus Eesti medalikontole pronksmedaleid nii tõstmises (Harald Tammer ja Jaan Kikkas), maadluses (Roman Steinberg) kui ka kümnevõistluses (Aleksander Klumberg). Seejuures teenisid eestlased esmakordselt ühes võistluses korraga kaks medalit – tõstmise keskkaalus olid korraga pjedestaalil Neuland teisel ja Kikkas kolmandal astmel. Kolme Balti naabriga võrreldes kujunesid Pariisi olümpiamängud aga eriliseks tähetunniks Soomele, kes läkitas Pariisi 121 meessportlast ehk rohkem kui kolm Balti riiki kokku. Veel võimsam oli põhjanaabrite medalisaak: 14 kulda, 13 hõbedat ja 10 pronksi, mis andis medalitabelis koha esikolmikus.Ka olümpiamängude jalgpalliturniiril tegid kolm Baltimaad ajalugu olles kõik 22 osavõtva riigi seas esindatud. Tänapäevaste tiitlivõistluste jalgpalliturniiridega võrreldes puudus tookordsel turniiril tihe kvalifikatsioonisõel. Seevastu oli turniir ilma alagruppideta väljalangemissüsteem. Lätlastel vedas rohkem, nad pääsesid loosiga 16 parema hulka, kus kaotasid korraldajamaale Prantsusmaale 0:7. Leedulased kohtusid üks ring enne Šveitsiga ja võtsid vastu 0:9 kaotuse. Ka eestlased pidid alustama esimesest ringist. Seal tuli vastu võtta napp 0:1 kaotus 11meetri karistuslöögist. Sealjuures oli ka eestlastel kasutada mängus penalti, mida isegi kordamisele tulemisega ei suudetud realiseerida. USA võitles vapralt ka järgmises ringis, kus kaotas «vaid» 0:3 hilisemale olümpiavõitjale Uruguayle.

Eestlasi Pariisi 1924. aasta olümpiamängudelt

Harald Tammer, kümmekonna aasta vältel kodumaal kuulitõuke esinumbriks olnud ja Antwerpeni olümpial 6. koha teeninud atleet, tegi Pariisi mängudel läbilöögi hoopis tõstmises. 1922. aastal toimunud kodusel MMil tiitli võitnud Tammeri saagiks Pariisi tõstepõrandatelt jäi pronksmedal. Seejuures võisteldi viievõistluses: ühe käega rebimine, ühe käega tõukamine, kahe käega surumine, rebimine ja tõukamine. Sellele kõigele lisas ta aga juurde veel 12. koha kuulitõukes. Mitmekülgse mehena jätkus Tammeril jaksu ka tegevajakirjaniku ametiks, kui 1921. aastal sai temast Eesti Spordilehe toimetaja. Meedia vallas tegutses ta väga pikka aega ning andis selge panuse eestikeelse sporditerminoloogia loomisse ja spordireportaaži žanri arendamisse.

Eduard Pütsep alistas Pariisi olümpiamängude maadlusmatil kõik kuus vastast ja võitis kuldmedali. Seejuures maadles Pütsep kehakaalukategoorias kuni 58 kilo, olles nii läbi aegade kergeim Eesti meesolümpiavõitja. Kui tõstmises said eestlased Pariisis kolm medalit, siis ka maadluses ei jäänud Pütsepa kuld Eesti koondisele ainsaks kordaminekuks – Roman Steinberg võitis kehakaalus kuni 75 kilo pronksmedali. Omapärase faktina lisab Eduard Pütsepale värvi asjaolu, et ta astus olümpia-aastal peaosatäitjana üles filmis «Õnneliku korterikriisi lahendus» ja sai endale selle osatäitmise eest hüüdnime Eesti Chaplin.

Eesti esimene maadlejast olümpiavõitja Eduard Pütsep poseerimas Pariisi olümpiakülas Jaapani delegatsiooni kaasa võetud kokaga. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Alfred Neuland oli noore Eesti Vabariigi särava tõstjate põlvkonna esinumber. 1920. aasta olümpiamängudel Antwerpenis Eestile kõigi aegade esimese olümpiakulla teeninud Neuland täiendas oma medalikogu Pariisi olümpiamängudel võidetud hõbemedaliga, kerkides sellega ühtlasi esimeseks eestlasest kahekordseks olümpiamedalivõitjaks. Neulandi saavutused tulid paljuski tänu tema uuendusmeelsusele – teda on maailmas tunnustatud moodsa tõstetehnika ümberkujundajana, kes juurutas nn lukkhaaret ning laia haaret ja sügavat kükki rebimisel. Olümpiavõitja ja maailmameistri sportlasteed jäid kaunistama ka kümme ametlikult registreeritud maailmarekordit aastatest 1920–1923.

Eesti delegatsioon Pariisi olümpiamängude avatseremoonialt 1924. Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum/Facebook

Aleksander Klumberg (aastast 1935 Kolmpere) on siiamaani Eesti spordiajaloo silmapaistvamaid kergejõustiklasi. Ta oli eestlastest esimene, kes püstitas kergejõustikus maailma tipptulemuse – kümnevõistluse maailmarekordi. Kahtedel olümpiamängudel järjest oli Klumberg medalisoosik suisa mitmel alal, nii mitmevõistluses kui ka odaviskes. Lõpuks õnnestus Leksi hüüdnime kandnud mitmekülgsel atleedil oma hea klass medaliväärselt ära vormistada just 1924. aastal Pariisis, kui ta tuli kümnevõistluses pronksmedalile. Hiljem tegutses meie kergejõustiku suurkuju treenerina, muuhulgas Poola koondises, ja Eestis olulise spordiametnikuna.