:format(webp)/nginx/o/2023/10/22/15671548t1h87fe.jpg)
Järgmise nädala reedel algab Pariisis 33. suveolümpia, kuhu läheb Eestit esindama taasiseseisvusaja väiksearvuliseim koondis. Kõige vähem on võistlustules ka kergejõustiklasi, vaid viis. Mis on alaga lahti, küsib kergejõustikutreener ja ettevõtja Jaanus Kriisk.
Kõige lihtsam on seda lahti seletada vaadates nende viie sportlase selja taha, kes on olnud nende nn kasvatajatreenerid. Teinud andekatest toorikutest rahvusvahelise tasemega atleedid.
Anname avamiseks eesõiguse loomulikult meie kergejõustikukoondise ainsale naisele, kõrgushüppajale Elisabeth Pihelale, kes teeb Prantsusmaal olümpiadebüüdi. Tema kasvatajatreener on 74-aastane Sven Andresoo. Minu hea kolleeg on viinud paljud Eesti kergeatleedid olümpiale, tõenäoliselt on ta selles vallas suisa esinumber.
/nginx/o/2022/10/06/14881021t1he925.jpg)
400 m tõkkejooksja Rasmus Mägi, kes on kahel korral viinud Eesti lipu olümpiafinaali, selja taga seisab 63-aastane treenerist isa Taivo.
Eesti olümpiakoondise esinumber on tänavu Euroopa meistriks kroonitud kümnevõistleja Johannes Erm. Tema kasvatajatreener on 65-aastane Holger Peel.
/nginx/o/2024/06/12/16145087t1h0742.jpg)
Siinkohal on hea ära märkida Ermi hea vaist treeningsüsteemi valikul. Kasvades Peeli käe all omavanuste maailma tipuks ning käies ära ookeanitaguses ülikoolis, kus tulemuste tase ei paranenud, naasis dekatleet targalt algse edu toonud süsteemi juurde. Muide, lisaks EM-kullale on tänavusest tema auhinnakapis seitsmevõistluse pronks sise-MMilt.
Meie teine medalilootus on teine kümnevõistleja Karel Tilga, eelmise aasta MMi neljas mees. Tema avastamise ja kümnevõistlusalade õpetamise au kuulub 77-aastasele Jaan Tiitsaarele. Tilga peamine eesmärk on olla enne võistlust võimalikult terve, looduslikku andekust sellel mehel on küll ja küll.
:format(webp)/nginx/o/2024/02/07/15872480t1h8df6.jpg)
Kolmanda kümnevõistlejana on koondises alatine suurvõistluste mees Janek Õiglane, kes lonkab alati algusest peale, aga EM-pronks ja esikümnekohad MMidelt näitavad, et taset tal jagub. Ka tema kasvatajatreener on Andresoo.
Pariisis esindavad meid ainult viis kergejõustiklast, kelle kasvatajatreenerid on juba ammu pensionärid või jõuavad sinna mõne aasta pärast. Millest see meile siis räägib? Juba kümnevõistlusprofessor Fred Kudu ütles, et tõeliselt andekaid treenereid on tunduvalt vähem kui sportlaseid.
Rio olümpia 17. kergejõustiklasega esindusest oleme jõudnud kaheksa aastaga viie atleedini. Põhjust tasub otsida ainult ja ainult treeneritest, tarkadest juhendajatest sest sportlane on alati number üks, aga protsessi juhib alati treener.
Mis ühendab Mägi, Andresood, Peeli ja Tiitsaart? Spordiarmastus, kogemused, pühendumine, soov areneda, kriitiline meel, nõudlikkus enda ja sportlase suhtes ning erialane kõrgharidus.
Mis imeloom see erialane kõrgharidus siis on, et ta nii tähtis on? See on antud hetke ala absoluutne teadmiste kogum kõige kõrgemal tasemel, mis areneb pidevalt. Kui erialast kõrgharidust pole, ei jõua nullist väga kõrgele, kui juhindud ainult kogemusest ja treeneriintelligentsist. Muidugi välja arvatud juhul, kui sulle ei satu tee peale mõni hirmkõva sporditalent.
Lisaks on heal treeneril veel vaja vaistu. Miks on see oluline? Juhendajad jagunevad tasemelt kolmeks. Esimese moodustavad need, kes saavad alade kaupa väga hästi aru, kuidas peaks protsess toimima.
Teisena tuleb juba väiksem rühm treenereid, kes saavad lisaks sellele väga hästi aru, mida vajab konkreetne sportlane arenguks ja oma võimete realiseerimiseks õigel ajal õiges kohas.
Ning viimase, kõige väiksema rühma, moodustavad treenerid, kes oskavad lisaks kõigele eelnevale viia oma mõte arusaadavalt sportlaseni nii, et tema võimed realiseeruks õigel hetkel suureks tulemuseks.
Teoorias lihtne, praktikas aga tohutult keeruline, sest nagu ütles Kudu, on talendikaid treenereid vähe ning kui Eesti juhendajate kutsesüsteem eirab jätkuvalt kõrghariduse nõuet, siis ei saa tule selliseid treenereid aja jooksul ka väga palju juurde.
/nginx/o/2019/04/05/11928207t1h2052.jpg)