:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
Olete kunagi mõelnud, mida kujutab endast suveolümpiamängude sportlasküla? Hüpake pardale ja saate teada!
PM PARIISIS ⟩ Olümpiaküla sissevaade: ehmatavatest vooditest kuni kokkupõrkeni USA supertähega
Nagu kord ja kohus, tervitavad bussilt maha astuvaid ajakirjanikke jõulistes automaatrelvades korrakaitsjad. Turvariskid olla tänavustel mängudel väga kõrged. Samas teistpidi – ohtu aimates ollakse ka erakordselt ärksalt üllatusteks valmis. Igal juhul demonstreerisid politseinikud meelsasti Postimehe fotograafile oma varustust ja sportlaslikku füüsilist valmisolekut.
/nginx/o/2024/07/23/16241097t1h6f31.jpg)
Lennujaamadega võrreldav, kuid oluliselt leebem kontroll sisenemisel käib ikka asja juurde. Õnneks paistavad siinsed töötajad vähemalt esialgu sõbralikud, koostöövalmid ja mõistavad inglise keelt. Tõsi, 23. juuli tähendab veel spordipeo jaoks eelmängu. Esimesed lahingud peetakse kolmapäeval-neljapäeval, avatseremoonia toimub reede õhtul. Saab näha, kas ka masside saabudes kõik nõnda ladusalt laabub.
Rohkelt võimalusi
Kolme linnaosa, Saint-Denis’d, Saint Ouen’i ja L'Île-Saint-Denis’d hõlmav olümpiaküla majutab võistluste ajal 14 250 atleeti. Paramängudel veel 8000 sportlast. Kõrged elamud, poed, sööklad, jõusaalid, nännipoed ja muu säärane katavad 52 hektari suuruse ala. Lõviosa elust käib Seine’i idakaldal, aga ala laieneb sillaga ka teisele poole kuulsat jõge.
«See on nagu täiesti omaette linnake,» kirjeldas esimese eestlasena neljapäeval rajale pääsev vibulaskja, kolmandatel mängudel osalev Reena Pärnat.
/nginx/o/2024/07/23/16241064t1h94cb.jpg)
Juba kuuendat korda tammub sportlasküla teedel ja koridorides sõudja Tõnu Endrekson. Palju näinud 45-aastast vägilast naljalt enam millegagi pahviks ei löö.
«Suhteliselt sarnased, küla on ikka küla,» mõtiskles ta stoilise rahuga tagasi Ateena (2004), Pekingi (2008), Londoni (2012), Rio de Janeiro (2016) ja Tokyo (2021) olümpiatele.
«Elementaarne ja sportlasele vajalik on igas külas olemas. Kui palju disaini ja muu sellisega juurde antakse, on teine asi. Tänapäeval on olümpia korraldamine üsna kallis ettevõtmine – olgem õnnelikud, et üldse korraldatakse.»
Tema pikaaegne võitluskaaslasel, «alles» viiendatel mängudel osaleval 41-aastasel Allar Rajal on pika aja jooksul tekkinud ka oma lemmik. «Ütleks, et Pekingi olümpia küla oli kõige ägedam. Seal taheti selgelt võimu näidata,» sõnas ta.
«Ülejäänud on suhteliselt võrdsed. See küla on natukene segane. Mõned liikumispiirangud ja märgistused on veidi segased. Aga suures pildis siiski väga mõnus.»
/nginx/o/2024/07/23/16241067t1hbdec.jpg)
Üht-teist on tõesti ajaga muutunud. Näiteks lisaks tavapärasele ja rohke valikuga põhisööklale leiab küla tänavatelt rohkelt n-ö pop-up putkasid, kus lai valik karastusjookidest, kohvist, croissant’idest kuni puuviljade ja isegi burgeriteni välja. Magusaks boonuseks Samsungi helde kampaania – kõigile sportlastele antakse prii volditav Galaxy Z Flip6 mobiiltelefon.
«Kõik, mis sportlasele vaja, on käe-jala juures. Kõik on puhas,» märkis Raja.
Arengu on läbinud ka külasisene liiklus. Lisaks väikestele bussidele ja golfikäru meenutavatele sõiduketele saavad sportlased ühest kohast teise liikuda jalgrattaga. See on silmnähtavalt populaarne erinevate riikide esindajate, aga ka meie sportlaste seas.
Üksikud mured
Eesti pisike, 25 sportlase, erinevate treenerite, esindajate ja abilistega delegatsioon paigutati üsna olümpiaküla nurka, elamusse ühes brasiillastega. Kui enamik maju kaunistavad vastava riigi lipud, siis meie trikoloori välja panna ei saanud. Ent see on väike tõrvatilk meepotis. Kõik teisipäeva lõunaks kohale jõudnud atleedid olid heas tujus ja võistlusteks valmis.
/nginx/o/2024/07/23/16241086t1h50a9.jpg)
Aga kui head on tingimused ettevalmistuseks just elupaika silmas pidades? Mängude eel oli õhus kaks küsimärki: pappkastidest valmistatud voodid ja konditsioneeri puudumine. Mõlemad on Eesti sportlasi otseselt puudutanud.
Huvitaval kombel polegi probleem sängi raamistikus, vaid madratsis. «Kui saaks valida, valiks kindlasti pehmema. Esimest korda tulles istusin hooga ja ehmusin. On vaja harjuda,» tunnistas pühapäeval 100 m rinnuliujumises finaalkohta jahtiv Jefimova.
Talle sekundeeris Pärnat, kelle esimesed ööd pole ehk parima une saatel möödunud. Kuigi tehnika väidab muud!
«Saime siin kasutada mingisugust äppi, mis ütleb, kui hästi madrats sinu kehatüübile sobib. Selle järgi peaks voodi mulle ideaalne olema,» tutvustas Eesti parim vibulaskja tehnoloogia arengut. Aga ega ta eriti nurisegi.
Sama kehtib sõudjate puhul. Vana karu Endrekson kiitis aseme heaks. «Katki vist ei lähe. Aga madrats oli kõva küll. Teiseks ööks sain oma padja, see on päris palju päästnud. Täna oli päris hea. Arvud näitasid ka, et magasin hästi,» hindas ta väidetavalt kuni 200 kg kandvat voodit.
Siinkirjutaja võib omal kogemusel kinnitada: tundus, nagu raamile oleks asetatud vaid õhuke kattemadrats. Ilmselt saaks sel pinnal üsna hõlpsalt näiteks korvpalli põrgatada.
/nginx/o/2024/07/23/16241053t1hd87d.jpg)
Temperatuuri puudutav pool ajab meie sportlased aga kahte leeri. Neiude arvates on veidi liiga külm, väga kogenud mehed naudivad jahedat briisi. Nii palju tuleb täpsustada, et mingisugune jahutussüsteem on tubades olemas, ent see pole konditsioneer.
«Siin on üpriski külm. Eile õhtul keerasin [termostaadist] juurde, see oli 21 kraadi peal, panin 26-le, aga ikka oli külm. Kui kogu aeg märja peaga siin olen, peaks olema natuke soojem. Aga vähemalt tundub, et saan okeilt magada,» arutles Jefimova.
Keskeltläbi püsivad toad vähemalt esiti 22 kraadi ringis. «Praeguste ilmadega on saanud teha akna lahti, et tuleks jahedat õhku. Minu jaoks on hästi tähtis, et tuba oleks jahe. Ja et oleks õhku. Ei tahaks öelda, et olen pirtsakas, küll aga tundlik temperatuurile. Võin palavas treenida ja võistelda. Aga kui vahepeal ei saa maha jahtuda ja hästi magada, hakkab kuskilt näpistama.»
Kohtumine tähega
Aga nagu ütles Jefimova tabavalt: kõigil on ühesugused tingimused. Või peaaegu kõigil, sest muist sportlasi elab ka olümpiakülast eemal. Eesti näitel Marseille’is seilavad purjetajad ning samuti Pariisist üsna kaugel, Châteauroux’s toimetavad laskjad. Maailma mõistes tegijatest pole olümpiakülas näiteks privaatsust ja rahu hindav USA korvpallikoondis.
Kuid see ei tähenda, et puuduks säravad tähed. Näiteks Raja sattus kohe esimestel päevadel kokku ühe läbi aegade parima tennisisti Rafael Nadaliga. Koos tehti ka muhe pilt.
«Kohtusime söögisaalis,» avas Raja tausta. «Eelmisel olümpial sattusime jõusaalis Novak Đokovićiga matti jagama ja juttu ajama. Nüüd sain Nadalil nööbist kinni. Mõlemad on minu jaoks suhteliselt suured sportlased, kellega tahaks pilti sama palju kui Tõnu Endreksoniga.»
/nginx/o/2024/07/23/16241077t1h3aa8.jpg)
Veidi tähetolmu langes ka Postimehe ekipaažile. Lippude alleel sattus ühtäkki aktiivselt häid nurki otsinud Postimehe fotograafi kaamera all – sõna otseses mõttes – üks maailma kuulsamaid sportlasi, sportvõimleja Simone Biles. «Oh, damn…» kõlas ameeriklanna huulilt, olles napilt objektiivi hoobist pääsenud.
Poomil, hobusel ja muul säärasel äärmiselt osav sportlane võib tõesti silmist kaduda, sest ametlikel andmetel on tema pikkus vaid 142 sentimeetrit. Oma silm oli kuningas!