PM PARIISIS ⟩ Kõlaritest kostavad kommentaatorid ja fotohelid ehk kuidas valmistus Eesti vibuneiu olümpiaks

Reena Pärnat olümpiakülas. Foto: Tairo Lutter

Vibulaskja Reena Pärnat tuleb Pariisis rajale juba kolmandatel olümpiamängudel, kuid endiselt leidub palju uut ja huvitavat.

Detsembris 31. sünnipäeva tähistav sportlane tegi debüüdi juba 2012. aastal Londonis. Rio de Janeiro mängud jäid vahele, taas õnnestus kvalifitseeruda kolm suve tagasi Tokyos.

Pärnati karjääritee pole olnud just kõige lihtsamate killast. Riost eemale jäämise järel tekkis probleeme motivatsiooniga. Pärast Tokyo võistlusi tuli heidelda õlavigastusega. Kui tulemused selle arvelt kannatasid, kippus ka vaimujõud kaduma.

Väikesest august on meie parima vibulaskja välja aidanud treener, endine tipptegija Siret Luik ja spordipsühholoog Snežana Stoljarova. Pariisis võiks Pärnat olla nüüd igas mõttes küps.

Stabiilseim hooaeg

«Arvan, et olen hästi valmis. Sel korral läks natuke teisiti – sain olümpiakoha juba varem ja olen saanud treeneriga iga päev harjutada. Kõik on läinud hästi, olen valmis. Tulemuste poolest on see mu parim hooaeg,» sõnas alaliselt Šveitsis treeniv Pärnat pressikonverentsil.

Talle sekundeeris Luik: «Olen nõus Reena vastusega, et see hooaeg on siiani olnud tema elu parim. Just stabiilsuste poolest. Jah, aastatetagust Eesti rekordit [660 silma] pole üle lasknud, aga hooaja kuus või kümme paremat tulemust on sammu võrra edasi.»

Konkreetseid kohalisi eesmärke kumbki välja käia ei söanda. Tokyos õnnestus alistada esimene duellivastane, mis tähendas 17. positsiooni. Vähemaga ei tahaks ju leppida…

Pärnat avab eestlaste olümpia kolmapäeva hommikul. Eelringis lasevad 64 atleeti 70 meetri pealt 122-sentimeetrise diameetriga märklauda 72 lasku. Selle põhjal moodustuvad paarid, kes jätkavad mõne päeva pärast n-ö play-off’i süsteemis.

Eriline võistluspaik

Mingis mõttes teada-tuntud rutiin, aga sel korral omade vimkadega. «Võistluspaik on väga lahe. Pariisi kesklinnas vibu lasta on väga lahe kogemus,» kirjeldas Pärnat 17. sajandil, Louis XIV ajal meisterdatud Hôtel des Invalide’ esisel laiuvat areeni.

«Hästi ilus koht. Plats on väga teistsugune kui tavaliselt võistlustel. Lisaks laseme umbes meetri kõrguse platvormi pealt,» jätkas ta.

Tribüünid mahutavad 8000 pealtvaatajat, laskmispaikadele liikumine toimub piltlikult öeldes mööda catwalk'i, noolte korjamine toimub varasemast teisti ja leidub veel mitmeid uusi tahke. See kõik tekitab veidi ärevust, aga eelkõige elevust.

«Eelringi laskmiseks pole eriliselt valmistunud, aga finaalplatsi formaati oleme küll harjutanud. Kuna Šveitsis treenivad ka paljud teised olümpiasportlased, mängisime läbi kogu võistluse,» selgitas Pärnat.

Treener jätkas: «Isegi lasti kõlaritest kommentaatorite hääli ja fotohelisid. Simuleeriti kõike, mis võimalik. Mitu päeva proovisime seda Tšaadi, Brasiilia ja Šveitsi laskuritega koos. Aga eelringi platsi osas me ei teadnud, et asjad on teisiti. Alguses oli imelik, aga täna, kolmandal päeval platsil, oli juba mõnus. Matt on sama kaugel, märk samasugune.»

Reena Pärnati treener Siret Luik. Foto: Tairo Lutter

Mõlemad rõhutasid vestluse jooksul korduvalt, et vibulaskmine sõltub detailidest. Tulemust võib muuta väike iil, millimeetrine ebatäpsus või näiteks konkurendi laitmatu päev.

«Närv tuleb igal juhul sisse, tahes-tahtmata. Aga peab teadma, mida teed ja keskenduma ainult oma tööle. Vahel võid teha kõik täiesti õigesti, aga tuleb väike tuuleiil. Mõnikord võib see olla õnnemäng,» märkis Pärnat.

Pingeliste hetkedega toimetulemise nimel ongi kõvasti vaeva nähtud. «Olemegi keskendunud, et kogu protsess võimalikult teadlikuks viia. Et oleks, millele keskenduda,» täpsustas Luik.

«Kui sammud finaaliplatsile, kus on 8000 pealtvaatajat – tavaliselt ju pole nii palju inimesi –, tekib palju kõrvalist, mis tõmbab tähelepanu. Aga meie eesmärk on teha oma asja.»

Pärnat sai auväärse ülesande

Reedesel Pariisi olümpia avatseremoonial kannab koos judoka Klen Kristofer Kaljulaidiga meie sinimustvalget lippu Reena Pärnat.

«Loomulikult on väga äge ja uhke tunne. See oli minu jaoks väga suur üllatus, aga väga hea üllatus. Olen väga õnnelik,» avaldas vibulaskja siirast rõõmu.

Ta sai sellest võimalusest teada teisipäeva pärastlõunal. Varasemate kogemuste uurimisest pole eriti tolku, sest tänavune tseremoonia on erakordne. Sportlasdelegatsioonid tuuakse rahva ette Seine’i jõel paatidel.

«Ma eriti täpselt ei tea, mis mind ees ootab. Aga kuna teadsin, et minu eelringi päev on enne avatseremooniat ja pärast seda tuleb neli võistlusvaba päeva, saan sellega hakkama. See ei mõjuta mind,» lisas Pärnat.

Reena Pärnat Foto: Tairo Lutter