PM PARIISIS ⟩ Olümpiaküla külastanud president Karis: ütlesin sportlastele, et tooge mõni medal ära!

Neljapäeva hommikul külastas Pariisi olümpiaküla president Alar Karis. Ta tegi küla peal tiiru, külastas Eesti sportlasi ja soovis, et nood tooks koju vähemalt ühe medali.

«Käisime Eesti sportlaste eluoluga tutvumas. Proovisime voodeid, mõõtsime nende pikkust. Tingimused on askeetlikud, aga rahuldavad. Sportlased ei nurise,» võttis Karis Eesti ajakirjanikele antud intervjuus kokku sportlaste elupaigas nähtu.

Ta viibib Prantsusmaa pealinnas pühapäevani ning kavasse mahub ka teisi tegevusi peale olümpia. «Siit järgmisena läheme aga Orsay muuseumisse ja püüame survestada, et nad ka Eesti kunsti näitaksid. Seejärel tuleb Prantsusmaa presidendi organiseeritud üritus, kus räägitakse noorte spordist ja noorte tulevikust,» tutvustas Karis tänaseid tegemisi.

Esimest korda olümpiamängudel viibival Karisel on kahju, et ta ei saa võistlusi eriti palju näha. «Olümpia on ju pikk, kestab augusti keskpaigani. Tahaks ju näha kõike, kümnevõistlust ja... Alasid, mis peagi algavad, läheme vaatama. Täna toimub vibulaskmine, aga sinna me ei jõua. Püüame vaadata ja kaasa elada nii palju, kui võimalik on. Avatseremoonia on samuti kavas.»

Presidendi esmase mulje järgi on Pariisis praegu üksjagu kaoseelementi: «See on paratamatu, kui koos on nii palju sportlasi ja teisi olümpiaga seotud persoone. Müüdud on üheksa miljoni pileti ringis, inimesi liigub üksjagu. Kohalikke see kindlasti häirib, aga ükskord saab olümpia läbi ja loodetavasti jäävad nad seda mäletama hea sõnaga.»

Milline on Karise esimene olümpiamälestus? «Esimese olümpiana mäletan 1964. aasta talimänge Innsbruckis, kui Ants Antson võitis [kiiruisutamises kuldmedali]. Teleülekannet ma muidugi ei näinud, aga see nagu tuli tagasi, kui ilmus olümpiaraamat, ja kõik see, mis sinna juurde räägiti.

Kodus on kõik olümpiaraamatud olemas. Neid sai ikka vaadatud, tulemusi sirvitud ja meelde jäetud. See käis toona asja juurde. Paraku mida vanemaks saad, seda rohkem oled hõivatud. Lihtsalt aeg ei võimalda ka telerist kõike vaadata.

Aga siin on hea käia. Mul on kogemus Hiinas toimunud universiaadist, kus käisin Tartu Ülikooli rektorina. See on üsna sarnane kogemus.»

Karise sõnul kulub rahvusliku enesetunde jaoks iga medal ära ning seetõttu oleks tore, kui midagi võidetaks ka Pariisis. «Ühe võiks ikka saada. Ütlesin täna ka sportlastele, et tooge ikka mõni medal ära!

Keegi ei tulnud siia niisama võistlema. Spordis, nagu ka muudel aladel, peab ju õnne olema. Teinekord tuleb medal sealt, kust ei ootagi. Loodame mõlemat, nii õnne kui ka medaleid.

Kõik medalid, mida saame, aitavad tekitada huvi spordi, eriti konkreetse spordiala vastu. Kui keegi suusatajatest midagi võidab, paned järgmisel päeval ise ka suusad alla ja lähed sõitma.

Väikese riigi jaoks on eeskujud äärmiselt tähtsad. Näeme ju, kuidas asi liigub üles-alla. Kui eeskuju on olemas, tuleb ka teatav mass taha. Kui eeskuju kaob, hakkab tihtipeale ka spordialal kehvemini minema.»

Kuidas suhtub president asjaolusse, et olümpial saavad, küll neutraalses staatuses, võistelda ka Venemaa ja Valgevene sportlased? «Sport on väga rahvusvaheline. See ei puuduta ainult Vene sportlasi. Elatakse ja võisteldakse erinevate lippude all. Kätt ette panna ega inimest rahvuse järgi välja võtta ei saa. Ja lõpuks inimese sisse ei näe, mida ta tegelikult mõtleb, praegusel juhul siis Vene agressioonist Ukrainas. Näeme, et üle hulga aja on esindatud Põhja-Korea – see on teatud mõttes huvitav sündmus.»