PM PARIISIS ⟩ Kuidas härrasmeeste mängitud huligaanide mäng mind võlus

Kuigi ragbi võib pealtnäha tunduda karm mäng, hoiavad tegelikult mõlemad pooled seal teineteist: sest vigastusi ei taha keegi! Foto: Phil Noble / Reuters / Scanpix

Olümpiamängud on spordisõbra jaoks sama, nagu toidusõbrale Rootsi laud: ülisuur valik ning õgi, mida hing ihkab! Minu hing ihkas neljapäeval näha esimest korda elus ragbimatši, mistõttu seadsin sammud kuulsale Stade de France’ile.

Algpunkt hotelli näol transpordiäppi sisse löödud, sain kätte suunised, kuidas staadionile jõuda. Esmalt jaluta 5 minutit peatusesse, seejärel sõida bussiga 7 minutit, siis istu ümber metroo peale ja sõida 36 minutit, kuniks jõuad Saint Denis’ jaama. Seal välju, jaluta veel 25 minutit ja oledki kohal – kõigest tunni ja 13 minutiga.

See on Pariisi kontekstis muidugi tavapärane, nagu ka see, et esimest bussi ei tulnud ega tulnud, mistõttu tuli mul veidi improviseerida. Ent lõpuks olin ma ikkagi õige metroo peal ja Saint Denis’ jaamas kohal.

Ees ootas 25-minutiline jalutuskäik, mille üle peas veidi hirmu tundsin, sest enne Pariisi olümpiat toimunud (turva)loengutes hoiatati ajakirjanikke enim just Stade de France’i ümbruse eest, kus kuritegevus kõige rohkem lokkavat.

Nõnda pelgasingi, et mul tuleb kõndida mööda kahtlasi ja inimtühjasid tänavaid, kus mind saadavad kurjakuulutavad pilgud: sest keda olümpiaragbi alagrupimatšid – päeva avasid Samoa ja Keenia – ikka huvitab?

Reaalsuses avanes mul kaks ja pool tundi (!) enne päeva esimese ragbimatši algust metroost maha tulles aga sootuks teine vaatepilt. Kõige lihtsamalt väljendades leidsin ennast laulupeo rongkäigust, mis suundus mööda autotühje tänavaid - aitäh, Pariisi politsei, kes liikluse sulenud - otsejoones Stade de France’i suunas.

Inimmass kulgemas Stade de France'i suunas. Foto: Karl Juhkami

Teelt eksida polnud sealjuures lihtsalt võimalik, sest ettenähtud trajektoorilt kõrvale astudes uurisid ristmikel olevad politseinikud kohe, kuhu õigupoolest minek?

Nõnda kulgesingi inimmassiga rahulikult kuulsa areeni poole, kuniks nii 500 meetrit enne seda ootas ees esimene turvakontroll. Pileti/akrediteeringu ettenäit, kotikontroll, läbipatsutus ja teekond võis jätkuda.

Silte, kuhu suunas tuleb minna võis leida nii postidelt kui ka asfaldilt. Foto: Karl Juhkami

Kaks tundi enne päeva esimese matši algust oli Stade de France’i ümbrus juba inimestest pungil ja agaramad moodustasid väravate juurde ka järjekordi, et ikkagi esimeste seas sisse pääseda.

Ajakirjanikuna oli mu elu mõistagi lihtsam: eraldi sissepääs, kus ühes turvakontrolliga – mul paluti seal juua ka sellest pudelist, mille endaga sisse tõin, demonstreerimaks, et tegemist on turvalise vedelikuga – kulus kõigest kolm-neli minutit.

Inimesed olid juba kaks tundi enne päeva esimese matsi algust väravate taga järjekorras. Foto: Karl Juhkami

Publikut hakati tribüünidele laskma nii poolteist tundi enne avavilet ja muusika pandi staadionikatlas mürtsuma tund enne võistkondade väljakule tulekut. Selle tunni jooksul meelelahutas publikut veel staadionil ringi jalutanud puhkpilliorkester, kes rahvast tantsima pani, ning staadionikommentaator, kes õpetas rahvast trompetisignatuuri peale «Allez!» karjuma.

Tundub tühine, aga kui seda teeb nii 30 000 inimest – väljamüüdud 80 000-pealine Stade de France oli juba 50 minutit enne Samoa – Keenia ragbimatši nõnda täis – tõi see minul siiski kananaha ihule. Sest äge oli!

Olümpial osatakse ka rahvast kaasata, mistap oli Stade de France juba enne kohtumise avavilet üles köetud.  Foto: CHRISTOPHE PETIT TESSON/EPA/Scanpix

Ja veel ägedamas alles läks. Kuid enne seda taustainfot. Mida ma ragbist üldse teadsin?

Punktisüsteem: selleks, et skoori teha, peab palliga vastase otsatsooni jooksma ja mänguvahendi seal maha panema (5 punkti). Või siis selle läbi ragbivärava lööma (2 punkti).

Söötmine: kuigi ragbis võib pall käes joosta, pole seal lubatud ettepoole sööta/visata: seda võib teha vaid kõrvale ja selja taha. Kui soovid edasi liikuda, siis on vaid kaks varianti: löö palli pärast selle põrgatamist (!) jalaga või jookse!

Olümpiaragbi ole tavaline ragbi: kui muidu möllab ragbis väljakul 15 meest, kes rassivad 2 x 40 minutit, siis olümpial on kavas selle kompaktsem formaat: mäng on 7 vs. 7 ja poolajad seitsmeminutilised.

Kes eeltööd teinud polnud, sai kõik vajamineva ka mängupäeva alguses teada, sest 20 minutit enne avavilet tutvustati ragbimängu ja selle reegleid suurelt ekraanilt. Nõnda sain minagi teada, et 14-minutilise mängu jooksul jooksevad ragbimängijad keskmiselt viis kilomeetrit.  

Üht asja Stade de France'il siiski ei tutvustatud. Kuulsat brittide ütlust: football is a gentleman's game played by hooligans, while rugby is a hooligans' game played by gentlemen ehk kui jalgpall on härrasmeeste mäng, mida mängivad huligaanid, siis ragbi on huliganide mäng, mida mängivad härrasmehed.

Selle lause tähendust mõistsin mina kohe esimestest sekunditest, sest kui keegi üritaski palliga kaitseliinist läbi murda, hüppasid kaitsjad talle hagijate kombel külge: jalgadesse, kehasse – vahet polnud! Põhiline, et mees sai maha murtud!

Samas ei olnud see kordagi pahatahtlik, vaid pelgalt mängu osa. Sest kuigi 100+ kg kaaluv mees võib küll olla paras tank, kui ta sulle sisse hüppab, siis tead sa läbimurret alustades seda siiski oodata ja kokkupõrkeks valmistuda. Pealegi ei lenda vastane sulle sisse jalg või putsatald ees, nagu jalgpallis, kus vigastuse oht seeläbi kordades suurem.

Samoa mängija Neueli Leitufia (sinises) ründamas keenialast Antony Mboyat. Kuigi kontakt võib tunduda valus, oskavad mõlemad seda siiski oodata. Foto: CARL DE SOUZA/AFP/Scanpix

Mis mind aga olümpiaragbi puhul võlus, oli väljakul valitsenud vaba ruum. Tegemist on ju sisuliselt jalgpalliplatsil (maksimaalselt 100 x 70 m) toimuva mänguga, kuid 11 mängija asemel tegutseb seal seitse meest.

Nõnda pole väljakul mingit niisama jalka kombel palli ühelt äärelt teisele kõlgutamist, et auke leida, sest need augud eksisteerisid väljakul kogu aeg! Sinu asi oli lihtsalt sinna tormata ja seejärel kõiki kehakontakte trotsides jalul püsida.

Olümpiaragbi väljakul valitseb meeletu vaba ruum, nagu ka käesolev pilt seda tabavalt illustreerib. Foto: JEANNE ACCORSINI/SIPA/Scanpix

Kui kontakt osutuski liiga ohtlikuks või määrustevastaseks, oli mõistagi olemas ka kohtunik, ent Samoa–Keenia mängus tortsutas õigusemõistja vilet vaid kolmel puhul, millest kahel jäid mängijad ka jalgadele.

Küll vaikis vile nendel kordadel, kui mängijad piltlikult öeldes vasakule-paremale lendasid ja asi tribüünidelt vaadates veidi tänavakaklust meenutas. Ent tegemist polnud pahatahtlike kontaktide või mustade võtetega, vaid ausate ragbiduellidega.

Ühesõnaga, härrasmehed jäid härrasmeesteks ning aitasid pärast maas müramist teineteist viisakalt püsti ja lõid omavahel ka patsu.

Kuigi mängus võib olukord tunduda karm, siis pärast olukorra lõppemist on osapooled taas härrasmehed. Foto: CARL DE SOUZA/AFP/Scanpix

Ent siis, kui mul õnnestus enam-vähem mängu sisse saada, sai see ka läbi. Justkui sõrmenipsust oli 14 mänguminutit täis tiksunud ja Samoa 26:0 võit tabelisse kantud. Liiga hullu sellest aga polnud, sest kõigest seitse minutit pärast esimese kohtumise lõppu jooksid väljakule juba Argentina ja Austraalia. Ja järgmine ragbilahing võis alata.

Seegi on olümpiaragbi võlu. Ragbisõber võib kella 14st staadionile tulla ja siis kella 23ni seal istuda ja järjepanu tosinat ragbimatši vaadata. Päevase ja õhtuse sessiooni vahele oli sealjuures jäetud veel ka kolmetunnine paus, et meeskonnad jõuaksid puhata ja fännid keha kinnitada. Ideaalne spordipäev, ütleks spordigurmaan.

Ahjaa, enne Argentina–Austraalia kohtumise algust läksid avamängus võidutsenud Samoa mehed veel Stade de France’ile paigutatud kirikukella juurde – miks see seal oli, ei tea –  ühispilti tegema ja nende kapten kõlistas seda korralikult, mitme mehe eest. Kes sattunud Netflixist vaatama sarja Selling Sunset, see teab, millisest kõlistamisest jutt.