/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
/nginx/o/2024/07/25/16244385t1ha7c2.jpg)
Kuigi maastikurattur Janika Lõiv astub Pariisi olümpial võistlustulle alles pühapäeval, on ta juba nädala algusest Prantsusmaal viibinud. Seda selleks, et ennast sealsete oludega paremini kurssi viia ja seeläbi võistluseks paremini valmis olla.
PM PARIISIS ⟩ Janika Lõivu mitmepäevane ettevalmistus näib ilmataadi tõttu aknast välja lendavat...
Nimelt on nad koos hispaanlasest tehnikatreeneri Jesus Castellanos Torresega mitu päeva Elancourti mäel asuvat olümpiarada läbi sõitnud, et panna üheskoos paika sealsed parimad sõidujooned.
Kuigi pealtnäha tundub see meeletu töö – jätta meelde iga viimne kui kivi ja see, kuidas sellest parasjagu mööduda – pole see Lõivu sõnul üldse nõnda suuremahuline, kui esmapilgul tundub.
«See ring on veidi üle nelja kilomeetri pikk, seega pole väga palju kohti, mida meelde jätta. Pealegi on seal ka lihtsaid kohti, näiteks joogipunktide osa, mis on puhas sirge,» sõnas ta neljapäeva õhtul Eesti ajakirjanikele enda ala tutvustades.
Rajaga tutvumise protseduur näebki ratturite jaoks välja selline, et esimese asjana jalutavad nad trassi läbi. Kes üksi, kes koos abilisega. «Selle käigus vaatame üksipulgi iga koha läbi,» alustas Lõiv selgitustööga.
«Üldiselt on rajal A, B ja C liinid, mida valida ja eks me siis metsa vahel käies üritamegi ette näha erinevaid situatsioone, milline liin võiks näiteks vihmaga kõige kiirem olla. Seejärel sõidad treeningutel viis-kuus ringi rahulikult läbi ja üritad leida neid parimaid sõidujooni. Mina sõidan üht liini, tehnikatreener teist ja siis me omavahel võrdleme, kumb oli kiirem,» jätkas ta.
Sealjuures võib hea ja halva sõidujoone erinevus olla vahel kõigest sentimeetrite küsimus. Lõiv tõi näite: «Kolmapäeval oli mul situatsioon, kus sõitsin kaks korda järjest samas kohast rajalt välja, sest nõnda libe oli, aga kui järgmisel korral hoidsin selles kohas ratast kaks sentimeetrit paremale poole, tuli kõik ideaalselt välja.»
Samamoodi mängivad senti- või isegi millimeetrid rolli rehvipurunemiste juures. «Igal rajal on väga täpsust nõudvaid kohti, kus näiteks sentimeeter paremalt poolt sõites on kordades suurem võimalus rehv lõhkuda, sest sa lihtsalt sõidad üle kivi. Väikeste detailide hulk sellel rajal on väga-väga suur, sest tegemist pole rajaga, kus oleks võimalik tõusuga väga suurt erinevust sisse teha. Rada on hästi vahelduv ja erineva tempoga, mistõttu mängivad pisidetailid rolli,» jätkas Lõiv.
/nginx/o/2024/07/25/16244384t1h94f7.jpg)
Kui palusime seejärel Lõivul Elancourti rada lihtinimesele kirjeldada, sõnas ta, et praegu on tegemist hästi kuiva, ent libeda trassiga. See tuleneb tõsiasjast, et raja põhi on sõidetud äärmiselt kõvaks ja seal peal olev kiviklibu on libe. «Lisaks on rajal suured kiviaiad ja hüpped,» täpsustas Lõiv, kuid möönis, et on väga suur tõenäosus, et kõik lausutu on pühapäevaks kasutu.
Nimelt lubab ilmateade laupäevaks Pariisi korralikku vihmasadu, mis pöörab raja(olud) täiesti pea peale. «Vägisi tundub tõesti, et tuleb ennast sellele lainele sättida, et rada osutub veelgi libedamaks ja mudasemaks, kui planeeritud,» nentis Lõiv ja andis mõista, et kuiva ilma maastikurattasõit erineb märja ilma omast kui öö ja päev.
«On küll sõitjaid, kes on mõlemates oludes stabiilselt esikümnes, aga üldiselt, kui vaadata võitjaid, siis võidavad erinevates oludes ikkagi erinevad inimesed. Kas või prantslanna Pauline Ferrand-Prévot, keda peetakse siin suurfavoriidiks, tuli tänavusel EMil rajalt maha, sest vihma sadas lihtsalt nii palju ja need tingimused polnud tema jaoks,» sõnas Lõiv.
Esimene amps olümpiamelust
Kuigi Janika Lõiv osales ka kolm aastat tagasi toimunud Tokyo mängudel, tunneb ta ennast mõnes mõttes Pariisis olümpiadebütandina. Seda siis 2021. aasta koroonapiirangute tõttu, mistõttu polnud olümpial mingit vabadust, pealtvaatajaid ega melu.
Tõsi, siiani pole ta olümpiamelu saanud nautida ka Pariisis, sest ei ela-ööbi mitte olümpiakülas, vaid Pariisi veerel, Elancourtis. «Sealt on võistluskeskusesse kõigest kümme minutit sõitu ja nõnda on elu oluliselt stressivabam,» põhjendas ta lüket.
Küll kogeb ta olümpiaküla elu põgusalt ööl vastu reedet, kui ööbib erandkorras Eesti koondise tubades, et võtta seejärel osa Pariisi suveolümpia avatseremooniast. Veel põhjalikumalt loodab ta olümpiamelu kogeda aga pärast enda etteastet, kui samamoodi mänge avastama jääb.
Lõiv, muide, peab enda trumbiks samuti kuivasid olusid, ainult et saatuse tahtel pole tal õnnestunud neid trumpe tänavu lauale lüüa: nimelt on KÕIK tema tänavused võistlused toimunud vihmas...
«Olen omaette naljatades abikaasale (Urmas Lõiv on Janika Lõivu mänedžer, mehaanik, kokk ja üldisem abiline – K.J.) öelnud, et kui mu esimene sportlasaasta oleks ka selline olnud, siis oleksin kohe ala maha jätnud. See on tõesti frustreeriv, sest kui sa nädal aega konstantses vihmas ja poris sõidad, võtab see nii suure energia ja on väga-väga keeruline. Eriti kuivõrd ma tulin tänavu veel ka profitiimist ära ja meil tuleb nüüd kahekesi hakkama saada ja rattaid hooldada. Aga siiani oleme kuidagi hakkama saanud,» sõnas Lõiv.
/nginx/o/2024/07/25/16244658t1hf206.jpg)
Kui eesmärkidest rääkida, on Lõiv seadnud endale sama sihi, mis Tokyos: koht esikümnes. Kolm aastat tagasi tal seda siiski täita ei õnnestunud, finišeerides 17ndana ning keeruline saab see olema ka nüüd. «See on raske ülesanne, kuid mitte võimatu. Kui mul on hea päev ja jalad ning kõik klapib, on see võimalik,» leidis ta.
«Põhiline töö on praeguseks ikkagi juba ära tehtud ja nüüd lähen endast lihtsalt parimat andma. Oluline on, et suudaksin meelde jätta kõik rajad ja sõidujooned, mis välja vaadatud, ja suudaksin ka rajal lõdvestuda. See on üks väga suur ja oluline osa, leida rajal need puhkekohad, sest sõit tuleb väga äge ja intensiivne,» lõpetas Lõiv.