:format(webp)/nginx/o/2024/07/25/16244644t1hc734.jpg)
Eesti veerandsajaliikmelise olümpiadelegatsiooni kaks kogenuimat sportlast, sõudjad Tõnu Endrekson ja Allar Raja tunnistavad, et neid ei kannusta niivõrd unistus olümpiamedalist – sest kui see muutub kinnisideeks, viib see põrumiseni –, vaid ennekõike pikk ja raske protsess, mis peab lõpuks viima selleni, et olümpiale üldse jõuda.
Laupäeval pärast keskpäeva läheb Pariisi olümpial veele oma eelsõitu tegema Eesti paarisaeruline neljapaat, mille kaks kogenumat liiget, Tõnu Endrekson ja Allar Raja osalevad vastavalt juba oma kuuendal ja viiendal olümpial.
Eelmise nädala algul Viljandis viimases treeninglaagris enne olümpiat eraldasid nad pärastlõunal Postimehele ligi kaks tundi, mille vältel avasid muude teemade hulgas seda, kuidas neil on jätkunud jaksu ja tahtmist nii keha kui ka vaimu kurnavas tippspordis sedavõrd kaua vastu pidada ning kas olümpiamedal on tõesti seda väärt, et kulutada selle saamiseks pikki aastaid jõudu ja närve, aega ja energiat.
Lugesin 2021. aasta Tokyo olümpiaraamatust, et too oli Tõnu Endreksonile kindlasti ja Allar Rajale ilmselt viimane olümpia. Ja nüüd lähete Pariisi! Kuidas te ümber mõtlesite?
Raja: Need ei ole samad tüübid, kes Tokyos intervjuu andsid ja kes täna siin istuvad. See on minu arust ainuke loogiline selgitus. Me päriselt ei uskunud, et Pariisi läheme. Päriselt!
Endrekson: Meil oli mõte, et võtame uued nooremad mehed paati, proovime edasi anda infot, teooriat ja praktikat. Aga läks päris hästi, olime [2022] MM-finaalis viiendad.
Raja: Ja kohe esimesel maailma karika etapil, kuhu uue koosseisuga läksime, saime hõbemedali. Kust see nüüd tuli?!
Endrekson: Minu jaoks oli siis selge, et nüüd on kogemused edasi antud, aitab küll.
Raja: Mõte oli see, et pangu Mikhail [Kushteyn] ja Johann [Poolak] täie laksuga kahesel paadil, et me ei ole Tõnuga kindlad, et oleme ka järgmisel [2023] suvel vormis.
Endrekson: Ma olin [suurest spordist] maha tulemas, sain kodus ehitusega tegeleda, lapse toa enam-vähem valmis. Lootsin, et noorte meeste kahene hakkab liikuma ja kõik on hästi. Aga tuli välja, et see kahene ikka ei liikunud.
Mäletan, et Johannil tekkis kas köha või nohu, nii istusin Mikhailiga mingi aeg ühte paati. Olin varem ka temaga sõitnud. Ma ei olnud siis heas vormis, aga tehniliselt oskan sõita. Sain aru, et see pole üldse see mees, kellega varem sõitsin ühes paadis. Mõistsin, et nad on tehniliselt midagi väga teistmoodi teinud, millest ma üldse aru ei saanud. Midagi oli valesti.
Raja: Sõitsime kaks nädalat neljast, siis läksime [2023. aasta juulis Šveitsi] Luzerni MK-etapile. Kuna me [Tõnuga] ettevalmistuslaagrit ei teinud, ei teadnud me, kas kiirust on. Aga oli päris okei. (Saadi 6. koht. – P. P.) Siis tegime otsuse, et teeme MMi ka ära.
MM tuli samuti päris hästi välja. (B-finaalis saadi 2. koht, kokkuvõttes 8. koht. – P. P.) Jäime esimesena olümpiapääsmest ilma.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/25/16244650t1hef3a.jpg)
Ja ikka otsustasite jätkata! Kuidas te viitsite? Allar on nüüd 41, Tõnu 45...
Endrekson: Mikhail [Kushteyn] rääkis, et kui MMilt koju sõitsime, oli ta ainult üks protsent uskunud, et jätkame Allariga pärast seda, kui esimesena olümpialt välja jäime.
Raja: Minul on selline film silme ees: jäime olümpiakohast esimesena ilma, noored olid endast väljas, suhteliselt löödud, et eluunistus ühe raksuga kokku varises. Arutasime Tõnuga, mis teeme. Õigemini väga ei arutanudki; vaatasime teineteisele otsa, noogutasime, et kui sellise [tagasihoidliku ettevalmistusega] talve pealt jõudsime olümpiale nii lähedale, siis mõelda vaid, kui me paneks nüüd pedaali ka.
Tundsin vaimset värskust. Arvan, et tänu sellele, et eelmise aasta suvel lasime natuke õhku vahele, ja nägin, et organism peab vastu. Kui teen nüüd talvel tõsiselt trenni...
Endrekson: ... olümpia viimase kvalifikatsioonivõistluseni oli jäänud üheksa kuud. Selge, et see oli ka enda huvides: kui ma nüüd ei hakka trenni tegema ja ei proovi, siis jääb kummitama, et andsin alla.
Te olete käinud olümpial küll ja veel. Võtta ette veel üks olümpia – kõrvalt on keeruline aru saada, milleks.
Endrekson: See on ajukeemia – kuidas keegi endale elu tõlgendab.
Kas olümpia on nii äge, et selle nimel tasub vaeva näha ja pingutada?
Endrekson: Kui oled asja sees, siis tunned, et see on äge, ja mitte ainult olümpia, vaid tippsport üldse.
Raja: Mulle oli kogu põnevus, mis andis dopamiinilaksu ja kandis kogu [olümpia]kvalifikatsiooniks valmistumise perioodil, see, et teen nii palju, kui saan: ma ei jää talvel haigeks, teen ülihead trennid, mõõdan ülekoormust. Millegipärast mind nii hullult kõnetas see, kui suudame olümpiakoha ära tuua – see tundus nii ebareaalne reaalsuse nihestamine. Samas oli endasse usk, et ma tean, kuidas [eesmärki] realiseerida. Teadsin, et ka Tõnu oskab realiseerida, kui on vaja. Ja noored mehed saavad ainult paremaks minna. Kurat, see kõik on võimalik! Ükskõik kui tugevad meeskonnad Austraalia, Hiina, Ukraina, USA, suured riigid kokku panevad – me oleme seda nii palju teinud ja mul on olemas drive (ind, motivatsioon, tahe – P. P.), et teeme selle ära.
Ma kogu aeg rääkisin, et olümpia ei lähe mulle enam nii väga korda. Aga selle tagaajamine, arvan, on nagu jõulupaki ootamine – palju ägedam kui jõulupaki avamine.
Kui olümpiakoha [tänavu mai keskel] ära tõime, oli pingelangus selline, et lihtsalt klomp oli kurgus. (Eesti nelik sai USA ees 13 sajandikuga teise koha; olümpiale pääsesid kaks parimat. – P. P.)
Endrekson: Meie probleem ongi see, et sõudmises on olümpiale saada meeletult raske. Meil ei ole seda, et täidad mingi normi, näiteks hüppad 8,05 kaugust.
Raja: Meil ei ole mitut võimalust, et ootad head ilma, proovid siin-seal, kuni norm saab täidetud. Varem pääses olümpiale 13 paati, nüüd pääseb ainult üheksa. Kvalifikatsioonivõistlus on unistuste purunemise võistlus. Sa näed, et suur-suur enamus, 80 protsenti ja rohkemgi veel, kes sinna tulevad, ebaõnnestuvad.
Olen kuulnud, et Rio olümpial 2016, kus saite pronksmedalid, pidanuks ikkagi kuld tulema, kui võistlust poleks raske ilma tõttu, mis teile väidetavalt sobinuks, rahulikuma ilmaga päevale edasi lükatud.
Endrekson: Seda kullajuttu kuulen esimest korda. Jumal tänatud, et päev edasi lükkus. Sellepärast, et see päev, kui läksime hommikul bussi peale [et finaalvõistlusele sõita], polnud mul üldse hea tunne. Olin nagu vati sees.
Raja: Vabandust, aga ülipe***s tunne oli.
Endrekson: Mul on hästi silme ees, et olime juba poole jalaga bussis, kui [esisõudja] Kaspar Taimsoole tuli kõne. Ta ütles meile, et jätta, [finaal] lükkub edasi, ilm on kehv. Astusin tagurpidi bussist välja, isegi ei keeranud ringi. See oli kergendus.
Kullajutt võis tulla sellest, et sakslased, kes teie käest eelsõidus kahe sekundiga tappa said, tulid lõpuks olümpiavõitjaks. Kuuldavasti ilm soosis sakslasi, teid oleks rohkem soosinud keerutav vastik tuul ja lained.
Endrekson: Üldiselt jah, me saime lainega päris hästi hakkama.
Raja: Ka finaalipäeval oli päris keeruline, raske ilm: tihe külje pealt vastutuul. Sakslasi seal füüsiline pikk võimas tõmme võib-olla soosis.
Kui starti läksite, siis küllap ikka mõtlesite, et saaks kulla?
Endrekson: Eelsõidu võit oli meile üllatus. See oli nagu pauk luuavarrest. Aga olime ikka kahe jalaga maa peal. Sõudmine on tehniline ala, sul on neli meest, nii et neli korda on rohkem võimalust kui üheses paadis, et kellelgi miskit juhtub ja ei saa korralikult koostööd kätte. Seal on palju nüansse.
Raja: Ma küsiks vastu: kuidas aitab mul paremat tulemust teha mõte, et lähen medalit püüdma? See mõte kuidagi ei paranda minu sooritust.
Eesti sportlastel on tavaline jutt, et lähen andma endast parimat ja siis vaatan, mis tuleb. Enamasti ei tule suurt midagi.
Raja: See kõlab hästi klišeena, hästi nõmedalt ja vastikult, aga täpselt seda saabki sportlane teha. Ainuke asi, mis parandab tulemust soorituse hetkel, on teha oma parimat sooritust, mitte mõelda tulemusele, sest tulemus ei ole sinu kontrolli all. Sinu kontrolli all on sinu parim tehnika, sinu parim pingutus, sinu parim taktika.
Mingi soov midagi võita peab vast ikkagi olema, sest muidu võib kergesti alla anda?
Endrekson: Alateadvuses on see sul olemas, seda muidugi. Aga see ei saa olla kinnisidee. See hakkab sind psühholoogiliselt segama, kui paned endale meeletu pinge peal, et medal, medal – nagu oleks see elu või surma küsimus. See ei ole elu ja surma küsimus. Elu läheb pärast seda ka edasi.
Raja: Kuidas see aitab mul paremat tõmbe algust teha, paremini jalgu kasutada, paremini tunnetada paati, kui mõtlen medalist? Loomulikult on vaja usku, et pean vastu, et jõuan, et ma ei lase konkurente eest ära. Aga see ei ole medalile keskenduv tegevus, vaid sportlik hasart, et me suudame meeskonnana kõiki teisi edestada. Sa teed oma parima võistluse, ja siis on välja mõeldud, et kui sa juhtumisi said esimesena üle finišijoone, siis tule korraks siia, paneme sulle midagi kaela ka.
Teie ala on päris jälk, kui vaid meenutada, kui läbi oli Allar pärast Rio olümpiafinaali finišit.
Endrekson: Tõepoolest on. Allar oli Rios kogu aeg laksu all.
Raja: Olin viis nädalat võtnud [põletikuvastast] Arcoxiat, mul oli selg nii kehvas seisus. Peaaegu kolm nädalat ei istunud ma neljasesse. See oli väga lähedal, et ma päriselt ei sõida seal paadis. Aga Arcoxia võttis valuaistingu maha. Samas teeb see natuke tuimaks. Selle tulemusel, tundus, läks taastumine kilomeetreid pikemaks. Pärast finaalsõitu ei jõudnud ma isegi silmamunasid liigutada, ma ei jõudnud öelda ka, et aidake. See oli kohutav.
Tõnu, kas teie karjäärist meenub mõni selline kogemus?
Endrekson: 2007. aastal sõitsime Amsterdami MK-etapil Jüri Jaansoniga kahest. Kannatus oli hästi pikk. Ma ei tea, mis tuul seal oli, aga enam ei jõudnud aeru ka keerata, olin nii krambis ja omadega läbi. Aga võitsime ära. See oli üks õudsemaid kogemusi.
Kas see ei tekita ajapikku alalhoiuinstinkti, et kui võistlus on nii õudne, siis võtan pingutust paar protsenti vähemaks?
Endrekson: Ma ei mõtle enne starti selle peale. Ma mõtlen, kas suudan anda endast mentaalselt ja füüsiliselt sada protsenti, kas jõuan meeskonda toetada sada protsenti, kas mu vaim peab vastu või väsib ära ja füüsis annab järele.
Vastutus on hästi suur, et meeskonda alt ei veaks?
Endrekson: Absoluutselt! Sa mõtled, et oleksid vormis, ka vaimselt. Seal võib palju väikseid nüansse tekkida: kuidas sa hommikul ärkad, mis tunne sul on, kas kõhus on hea. Isegi soojenduse ajal teinekord tunned, et jalg on sodi, täiesti sült – mis sõitu ma tegema lähen?! Aga kui käib pauk, lähed minema nagu väle põder.
Raja: Aga iga aastaga läheb keerulisemaks, sellepärast võib-olla kogenud sportlased ka ei taha nii palju enam võistelda. Sa ei taha seda teekonda läbi käia, mis on enne starti. Kui palju ma olen vaadanud peeglis endale sügavalt silma, et Allar, mitte kunagi ei sõida sa enam seda [rasket] ergomeetritesti – sa lihtsalt ei taha enam. Mille jaoks?! Siis oled jälle MMil, vaatad duširuumis peeglisse – millise valemiga ma ennast siia olukorda olen mänginud?! Mul on lihtsalt nii kehv olla, kõik keerab, mul on vastik, värisen. See tunne on nii ebamugav. Aina rohkem küsid, mille jaoks, mis see drive on.
Aga siis, kui tuli hea võistlus, käid ringi, et täiesti pekkis!, ma juba näen, kuidas saan järgmisel aastal paremini trenni teha, kuidas saan kiiremaks. Kus see vend on, kes enne starti rääkis, et ta ei taha seda enam?
Kuidas te reguleerite, et meeskond hingaks ja tegutseks nagu üks organism?
Endrekson: Ütluste peale käivad asjad. Sõna «kümme» tähendab, et elavdad kümme tõmmet, tempo ei pruugi väga tõusta, aga paned jõudu juurde.
Raja: Me kasutame lihtlauseid, sest ei jõua rääkida. «Läheb nüüd!» «Läheb jalad!» «300 jäänud!» «Töö puhtaks!» «Ei venita!» Me teame, mida need tähendavad.
Kes käsklusi jagab?
Endrekson: Kes tunnetab, saab aru, et midagi on nagu valesti.
Aga kui mõni mees ühel hetkel enam ei jõua, kuid keegi ütleb samal ajal, et läks nüüd?
Raja: Siis teed oma elu viimased kümme tõmmet ja mõtled, et suren pärast seda.
Aga kui lõpuni on veel 50 tõmmet?
Endrekson: Selle kohta öeldakse, et kui sa ei jõua, siis korista oma aerud eest ära. See tähendab, et liigu lihtsalt kaasa, ära takista teisi, aga püsi rütmis.
Raja: Paned kümme-viisteist tõmmet natukene vähem jõudu, taastud ära ja siis hakkad jälle täiega panema.
Kas seda võib ka hüüda, et mehed, ma enam ei jõua?
Endrekson: Seda ei öelda.
Tippsport ei kurna ainult keha, vaid küllap ka vaimu?
Endrekson: Absoluutselt. Sa võid vahelduseks jalgratast sõita, aga siiski keskendud kogu aeg sellele, et treeningud peavad olema maksimaalselt efektiivsed. See ei ole nii, et lähed ainult nautima. Kui istud kellegagi koos paadis, siis pead kogu aeg jälgima, et teed seda tehniliselt koos.
On teil olnud selliseid hetki, et saab villand?
Endrekson: Ma ei mäleta, et oleks olnud.
Raja: Kui ma saaks täna uue spordiala valida, siis ma sõudmist ei valiks. Kui mind vaadata, siis siin ei ole sõudja materjali.
Kuidas nii?
Raja: See on olnud totaalne pain in the ass (pind tagumikus – P. P.) terve mu elu. Ma ei ole eriti palju saanud oma sõudmist nautida. Mul on väga raske oma võimeid sõudmises realiseerida. Suuremas paadis on see lihtsam, väiksemas paadis väga keeruline.
Endrekson: Allaril on keha pikk ja jalad lühemad. Me peame paati kõvasti seadistama. Mikhail [Kushteyn] on ka lühemat kasvu ehk tema tõmme on lühem – jälle käib võllide sättimine. See on paras keemia.
Raja: Kui mu keha oleks lühem, oleks mul oluliselt stabiilsem ja mugavam sõuda, jõuülekanne oleks parem. Kuna mul on pikk kere, läheb tasakaalukese liiga kõrgele, mistõttu peab ka paadi seadistus olema päris kõrge, mis omakorda viib paadi tasakaalu kehvemaks. Ja kuna mul on viie lülisamba asemel kuus, mis teeb alaselja ebastabiilseks, siis on stabiilselt ühte asendit hoida megakeeruline. See ongi selle asja mulle keeruliseks teinud, ja mitte ainult mulle, vaid ka meeskonnakaaslastele.
Kompenseerin seda sellega, et mul on naturaalselt meeletu hea töövõime ja mulle meeldib tööd teha.
Hea, et keegi kunagi ei olnud piisavalt tark, et öelda mulle, et ma olen andetu sõudja. Sest kui ma oleksin seda varem teadnud, siis oleksin ebaõnnestunud ja ei oleks sõudnud. Aga kuna ma ei teadnud, et mul ei ole võimalik sõudmises läbi lüüa, siis ainult tänu sellele ma sõudmises läbi lõingi.
Tõnu, miks sa seda Raja oled välja kannatanud?
Endrekson: Meil ei ole lihtsalt valikuid.
/nginx/o/2024/07/25/16244648t1h785e.jpg)
Milles on peitunud Tõnu edukus sõudmises?
Endrekson: Mul on pigem jalad pikemad ja keha lühem, mis soosib sõudmist. Tehniliselt on mul tunduvalt lihtsam, arvan. Ka aeru tunnetus vees on suhteliselt hea. Mingi aeg tegime Jüriga [Jaanson] tehnilist trenni nii palju, et see oli kohutav! See on see, mis mentaalselt tapab. Tehnikatrenn on ajudele meeletu koormus. Sa keskendud kogu aeg. Tunnetad, et ei tule välja. Kogu aeg keegi ütleb su taga iga kolmanda tõmbe ajal, et ära uputa, ära uputa. Sain ikka korralikult Jüri käest [võtta]! Kui olümpiahõbe istub sul taga, siis sa ei lähe talle ütlema, et kuule, ole vait.
Õiget asja rääkis. Kui selle lõpuks läbi teed, võid kinnisilmi kõike teha: paned aerud vette ega pea mõtlema, kui sügavale ja mis need teevad. Rakendad maksimaalse jõu ja kõik kraadid täpselt klapivad.
Raja: Tõnu on paadis nagu loodlaud. Kui sul loodi parasjagu ei ole, võid Tõnu kohale kutsuda.
Endrekson: Kui sa paned maksimaalse tõmbe, siis aerud peaks täpselt veepinna alt ilusti tulema. See kraad, mis on aerulaba peal, peaks kandma paati piki vett ideaalselt edasi. Me paneme poole kraadi täpsusega asjad paika, sest kui paat on vale nurga all – näiteks parempoolne aerulaba hakkab välja jooksma, aga vasakpoolne tahab hakata uppuma –, siis maksimaalset tõmmet teha ei saa.
Raja: See on see X-faktor, mille pealt saad võita füüsiliselt meeletult tugevaid sportlasi. Kui vaatad, millise komplekti mehi saavad suured riigid välja panna, siis meie peame tegelema nendega, kes meil on. Aga [inim]materjalist lihtsalt ei piisa. Seal on töö, mis tuleb ära teha: leida ühine osa, tunnetada aeru vees, saada koostööle, [liikumine] tehniliselt puhtaks, parem tasakaal, maksimaalse pingutuse juures maksimaalne lõdvestus. Selle võrra koguneb laktaat võib-olla kolm või 30 sekundit hiljem sinu lihastesse.
Sellepärast tahamegi võtta nooremaid paatkonda, et anda neile arusaama, mis meid on aidanud. Üks meeskond kütab tempos 38 [tõmmet minutis], teine meeskond kütab samuti tempos 38, aga üks meeskond liigub niivõrd palju kiiremini ja ökonoomsemalt. Seda on väga raske teoreetiliselt edasi anda.
Endrekson: Seda on ka treeneril kaatrist väga raske õpetada.
Kui raske on seda ideaalset tunnet alal hoida?
Endrekson: Seda tunnet on võimalik saavutada, aga sa pead seda rohkem kogema, et saaksid aru, mida tegid teistmoodi, mida täpselt muutsid, et läks väga heaks.
Raja: Kui küsida, kuidas üles leida seda, mida su keha mingi hetk oskab teha nii hästi, et see on maailma parimatest parim, on vastus see, et sa lihtsalt ei tohi tahta liiga palju. Võistlustel ma teadlikult ei mõtle, et pööran aerulaba ja panen selle kiiresti vette. Kui ma korra hakkaks mõtlema – püüan mõistusega võtta krediiti sealt, mis mu keha on ära õppinud selgroo tasandil –, teen konna. Konn tähendab seda, et kaotan aeru, teen ebaefektiivse tõmbe. Ehk kui mõistus tahab väga punnitada, siis sa tõenäoliselt ebaõnnestud. Või usaldad oma keha ja see teeb täpselt nii hästi, kui on võimeline tegema, ja teeb rohkemgi, kui sa arvad, et on võimeline tegema. Usalda keha tegema seda, mida oled trennis nii palju harjutanud – see ongi kogu lugu. See nõuab väga palju harjutamist.
Tihedalt koos töötavas kollektiivis hakkavad inimesed, nende vead, puudused ja nõrkused mingi hetk üksteisele küllap närvidele käima. Kuidas selliste olukordadega toime tulete?
Endrekson: Paadis pead olema üks.
Raja: Meil on paadis neli venda, neli totaalselt erinevat karakterit. Aga mis on kõigil ühine joon: kui ma ka ei näe Tõnu, Mišat või Johanni, siis tean, et töö on ära tehtud. See on spordis primaarne. Kui see on olemas, siis muu jura kannatad ära.
Muidugi on kriitilisemaid hetki, kui üks või teine asi kellegi juures viskab koppa, aga siis pead ise ka peeglisse vaatama, et äkki oled ise muutunud – teised on ju su peegel mõnikord.
/nginx/o/2024/07/25/16244651t1haeb4.jpg)
Kui paadis on probleem, siis ilmselt saate aru, kelles on viga. Kuidas te neid asju klaarite?
Endrekson: Klaarid ühiselt, mitte et lähened personaalselt ühele mehele – see ei vii kuhugi. Selge on see, et kui ühes mehes on viga, siis kõik harjutavad selle nimel, et asi korda saada.
Eestis räägitakse sageli, et esimesele olümpiale minnakse kogemusi hankima. On olümpial midagi sellist, et kui oled seal korra käinud, siis järgmisel korral aitab see tulemust paremaks teha?
Endrekson: Minu esimene kogemus 2004. aastal [kahepaadil koos Leonid Guloviga] oli küll selline, et närvid olid kapi otsas. Asi on selles, kuidas sa olümpiat endale tõlgendad. Tahaks finaalis sõita, esimese kuue hulgas olla, selle unistuse nimel on tehtud tööd – sa mõtled tuhat korda sõitu läbi. Siis olingi finaalis distantsi esimesel poolel suhteliselt mannetu, ei olnud head minekut. Seejärel ärkasin, läksin nii, et sillad põlesid. (Lõpetas 4. kohaga. – P. P.)
2008. aasta olümpial vaatasin asja hoopis teistmoodi. Seda ei olnud, et peaks mõtlema sõitu läbi – kõik oli läbi tehtud. Järgmistel olümpiatel olen mentaalselt olnud täiesti teises situatsioonis. Ma ei värise selle pärast üldse, kui lähen starti. Olen nii palju kogenud.
Raja: Küsimus on aus: kas kogemus annab eelise? Olen selle peale kogu aeg mõelnud, noorest peast ka, kui räägiti, et very experienced (väga kogenud – P. P.) Jüri Jaanson. So what experience? (No ja mis siis, et on kogemus? – P. P.) Kui vorm on, siis paned, kui vormi pole, siis ei pane; kui vormi ei ole, ei tee sa sõudmises kogemusega mitte midagi.
Aga kõigil on vorm. Ja kui kõigil on võrdne vorm ja kõik mahuvad ühe protsendi sisse, siis hakkab kogemus mängima. See on koht, kus saad kogemusega vastase ära murda. Sa säästad energiat selle pealt, et ei pabista nii palju. Sa oled rahulikum, tead, et suudad oma töö ära teha, julged minna olulisel hetkel. Sa ei mõtle, et kogu Eesti riik vaatab – täiesti ebavajalik mõte. Mitte üldse pole vaja mõelda, kes vaatab, kus vaatab, kui palju keegi panustas, kui palju keegi kellegi ootusi-lootusi täidab. Minu vastus on ainult see, et ma tulin oma olümpiaunistust täitma, tahan siin võistelda ja olen teinud kõik selleks, et siin võistelda.
Paljude Eesti sportlaste esmaeesmärk on pääseda olümpiale, ja kui sinna saadud, siis eesmärk on täidetud. Teie vist nii ei mõtle?
Endrekson: Ei ole kunagi läinud nii [olümpiale] ja ei oska nii ka mõelda.
Raja: See miinimumeesmärgi jutt, et tahan jõuda kaheksa või kümne hulka, ei ole mulle kohale jõudnud. Sa lähed maksimumist maksimumi võtma kogu aeg iga sõiduga. Kui jõuad lõpuks poolfinaali, saad aru, et poolfinaal on kõige-kõige tähtsam sõit. Kui sa siit edasi ei jõua, on läbi – medalisõidus sa ei ole. Kui saad finaali, siis mängid kaardid kolme sekundiga peas ümber – finaal, lähme medalit proovima! Me lähme kuradi kulda proovima!
Sa keskendud vahetult igaks sõiduks. Ei ole mõtet täna keskenduda finaalile, kui ma ei ole veel eelsõitu ära sõitnud. Mis ma räägin, et lähen finaali medalit püüdma? Meil on enne tuhat takistust, vaja on seitsme maa ja mere taha jõuda.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/25/16244653t1h181c.jpg)
Medalite kättesaamine kestab ainult mõne minuti. On see suurt vaeva väärt, et seista korraks poodiumil? Olümpial ja MMidel pole teile isegi Eesti hümni mängitud.
Endrekson: Kui oled medali kaela saanud, tekib korraks tühi tunne. Mõned päevad pärast seda tunned, et tehtud, nüüd edasi. Ega autasustamine väga meelde jää. Meelde jääb ikka protsess, kuidas valmistusid olümpiaks – see on elamus, mis viib elus edasi. Mitte et lill on käes, medal kaelas, käega lehvitan – see on korraks.
Raja: Alguses arvasin, et kõik käib ümber medali. Et kui saan medali, siis võin olla õnnelik, võin nautida ja tunda rõõmu.
Tegelikult on ootus ja protsess need, mis mind hullult drive’ivad. Kogu teekond Tokyo olümpiale, sealne finaal, kus pigistasime kivist vett välja, pigistasin oma luid ja konte, nii tühi olin pärast, on võib-olla isegi midagi eredamat [kui medal], sest oskasin protsessi niivõrd palju tähtsustada. Samamoodi teekond Pariisi: laod selliseid kihte enda elukogemusse! See on megaväärtus, mida ma hindan. Loota, et mingi medal või tulemus mind õnnelikuks teeb – ärge laske ennast petta. Pigem naudi protsessi selles meeskonnas, kus sa tahad olla. Küll tulemus tuleb omasoodu.
Täpselt samamoodi oli äge, kui võitsime kunagi sisekaitseakadeemias kaks aastat järjest korvpalli meistrivõistlused. Mul oli sama tunne, nagu oleks euroliiga võitnud. Ei ole vahet, mis tasemel sa võidad, teekond peab täitma sinu karikat.
See on minu jaoks totaalselt muutunud. 2006. aastal, kui võitsin esimese MM-medali (neljapaadil pronksi – P. P.), oli pärast täiesti tühjus. Sõitsin lennukiga koju ja mõtlesin, et so what, keda kotib, et ühed vennad sõudsid teisest paatkonnast 37 sajandikku kiiremini. Suur asi või? Siis mõtled kogu spordi peale: so what, et hüppasin sinust kaks sentimeetrit rohkem? Kas ma olen nüüd parem ühiskonnas?
Rahvaliiga vend võib sulle rääkida kolm korda suurema õhinaga oma alagrupist väljakukkumise viimasest mängust, kui räägib sportlane, kes jõudis olümpiale ja jäi seal nipa-napa lõppvõistluselt välja. Ja siis ta tambitakse mutta, et mõttetu, läks sinna ainult kogemust saama, tehku trenni, enne kui kuhugi läheb. Tegelikult ta võiks olla üliuhke, ülirahul, kõik võiks olla rahul, et meil on selline tegelane, kes on viitsinud aega ja energiat selles suunas sättida, et eestlane jõuaks olümpiastaadionile. Siin kindlasti tasub olla natuke rohkem empaatiline.
See on kindlasti vastik, kui ajakirjanikud hakkavad küsima, mis eesmärgiga olümpiale lähete ja mis koha tahate saada ja kas medali ikka toote?
Endrekson: Ma ei mõtle selle peale. Aga alla üheksanda [koha] pole võimalik.
Raja: See on vastik küsimus, jah. Ütled, et tahad kulda. «Ohohoo!» Ja kui ei tule kulda, mis on väga suur tõenäosus, saab küsida, et noh, mis juhtus. Kui ütled vähema kui kulla, tuleb Erki Nool ja küsib, et mis, kas sa üldse ei julge eesmärke välja öelda? «Täiesti mõttetu, noortel puudub ambitsioon!» Igatpidi oled lõksus.
Tõnu Endrekson võitis esimese olümpiamedali, koos Jüri Jaansoniga kahepaadil hõbedase, juba 16 aastat tagasi Pekingi olümpial.
Endrekson: Pekingis oli vahva, saime elada kanali lähedal. Meil oli isegi auto koos autojuhiga. Vahepeal sõitsime koguni taksoga, see oli nii odav. Esialgu pidime elama olümpiakülas, aga sealt oli päris pikk sõit [sõudekanali juurde].
Läksime Pekingisse piisavalt vara kohale küll, aga Jüri ütles pärast, et oleks pidanud kaks päeva veel varem minema, et aklimatiseeruda.
Kas selle võrra jäi kullast puudu?
Endrekson: Ei. Austraalia vennad olid ikka päris head.
Ma ei analüüsinud seda enne sõitu, kes on parem. Enda taset teadsime, et kui teeme kõik suurepäraselt, on võimalik tulla olümpiavõitjaks. Kui olid aasta varem suutnud kõiki võita, seejärel treeninud ja proovinud areneda, siis loomulikult mõtled selle peale, et miks ei võiks seda juhtuda [et võidad kulla].
Kui saad lõpuks hõbeda, kaasneb pettumus?
Endrekson: Ei, mina ei olnud üldse pettunud. See ongi tippspordi karm võlu. Sa teed distantsi jooksul umbes 240 tõmmet, võib-olla eksid paari tõmbega, need ei lähe nii hästi – sa võid sellega päris palju kaotada – või ei ole rütm korras, aga teisel kõik klapib.
Mille taha kullavõit ikkagi jäi?
Endrekson: Austraalia läks stardist väga hästi minema. Algul lähed ikka oma sõitu tegema, sa ei saa minna spekulatsiooniga kaasa; seal ei saa pokkerit mängida, et blufid alguses. Kui Austraalia läks, oli selge, et nad on kõvad vennad, teavad, mida teevad.
Igal juhul oli see võidetud hõbe. Võitlus käis teise ja kolmanda koha peale.
Kas olümpiahõbe tekitab suurema isu kulla järele?
Endrekson: 2007 oli suurepärane aasta, tegime [Jaansoniga] kõik MK-etapid kaasa (kolmest kaks võitsid – P. P.), MMiks olime mõlemad väsinud. Seal oli juba finaali pääsemine üliraske, olin enda nagu sidruni tühjaks pigistanud. Mõtlesin, et tooks olümpiapääsmegi ära. Ma ei mõelnud sellele, et MMil medalile tulla. (Saadi kolmas koht. – P. P.)
Muidugi käib töö ikkagi selle nimel, et saada olümpiavõit. Aimduse, et on võimalik olümpiavõitjaks tulla, andsid 2007 MK-etapid. Sõidud olid head, järjest paremaks läksid, enda füüsis paranes, koostöö oli hea, tehniliselt klappis.
Pärast Pekingit võtsin vaheaasta. Pingelangus oli vajalik. Sa pead vahepeal tegema väikse stopi. Keha ja vaim ei pea muidu vastu, vaim eriti. Füüsiliselt võid pidada, aga kui vaim ei pea vastu, siis sa ei naudi seda.
Mida see tähendab, et vaim ei pea vastu?
Endrekson: See on mentaalne pinge. Sa annad ju endast ka treeningutel maksimumi. Ma ei lähe treeninguid ülejala tegema, et linnukest kirja saada. Ennast pole mõtet petta. Siis tunned, et kui tahad jätkata, peaksid tegema väikse puhkuse ning seejärel edasi minema. Muidu ei kestaks ära; muidu ei ole kindel, et ma 2012. aastal enam sõuaks.
Pidin võtma enne natuke rahulikumalt, et olla 2012 jälle löögivalmis.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)