:format(webp)/nginx/o/2024/07/26/16245009t1he9b8.jpg)
Olümpiamängud on sportlaste jaoks säärane crème de la crème, et neid lihtsalt pole võimalik simuleerida, leiab spordipsühholoog Snežana Stoljarova, kes Eesti koondist Pariisis toetamas. Mida tema töö täpselt endast kujutab ja kui lihtne või raske tippsportlase elu tegelikult on, sellest temaga Postimehega vestlesimegi.
Mul on pikk koostöö [vibulaskja] Reena Pärnatiga, aga siin olen kogu koondise jaoks olemas. Üldiselt on spordipsühholoogias eetika järgi tava, et me ei avalikusta koostöid, kui sportlane pole sellest ise rääkinud.
Esimesed päevad möödusid sisse elades ja üritades siin toimuvast aru saada. Reena treeningupäevadel ja [neljapäevasel] võistlusel käisin temaga kaasas, aga aeg läheb siin väga kiiresti – võistlusplatsile minemine-tulemine võtab kõigil aega, treeningud on samuti pikad, sinna lähebki juba pool päeva ära. Siis sööd, puhkad ja õhtupoole on samuti tegemisi olnud: kas meediaga, tugipersonaliga või sportlastega suhelnud.
Jah.
Öösel mitte, aga nädalavahetustel on ikka juhtunud. Sportlane kirjutabki, et ta on võistlustel, tal on raske hetk ja tahaks rääkida. Siis olen tema jaoks olemas.
Haigekassa nimetati ka meil ümber tervisekassaks ja arvan, et siin on sama põhimõte. Meditsiin pole ainult probleemide ja hädade leevendamine, mida ta ka on, vaid ka selleks, et hoida inimeste tervist. Füsioterapeut teeb samamoodi väga palju ennetustööd, sama kehtib ka psühholoogi kohta.
/nginx/o/2024/07/27/16249347t1hf39d.jpg)
Sportlased on tõesti selles osas palju avatuma meelega ja näevad, et see on normaalne ettevalmistusprotsessi osa. Jälle seesama mõte: see, et kasutan spordipsühholoogi, ei tähenda, et mul on midagi viga. See tähendab, et ma hindan seda, et saan teha tööd enda vaimuga, arendada enda psühholoogilisi oskusi ja toetada enda vaimset tervist.
Jaa, aga siin on ka küsimus, kas alati on mõõdikuks «veel paremaks»? Kasutatakse ka selleks, et olla tervem, sest tippsportlase karjäär on väga keeruline asi. See on väga nõudlik, vajab väga palju ohverdusi ja selle taga on väga suur töö. Enda hoidmine on selle juures oluline osa. Ehk kogu töö ei pea olema tehtud selleks, et olla parem, vaid ka selleks, et olla iseendaga heas kohas.
Töömaht on ikka kasvanud. Kas või see, et meil on EOKga olnud viimastel aastatel palju tihedam koostöö. See on väga aktsepteeritud valdkond ja EOK-kategooria peal olevatele sportlaste pakutakse spordipsühholoogi tugiteenusena.
Jaa, paljud kasutavad.
Mitte kõik, aga paljud. Leian, et mida pikemalt see süsteem sellisel kujul paigas on, seda rohkem hakkavad sportlased sellest ka kasu saama.
/nginx/o/2024/07/27/16249348t1h1a49.jpg)
Esimese asjana toimub sissejuhatav intervjuu või siis kaardistamine, kus proovime mõista, mis on sportlase sport ja elu: kuidas on tal läinud, mis on tema jaoks oluline, mis on tema soovid, vajadused, eesmärgid. Sellest kõigest koorub välja see, kus on meil potentsiaali midagi juurde tuua, kus on vajadusi-oskusi arendada.
Seda juhtub, aga üldjuhul võiks sportlane ikkagi selleks koostööks olla valmis, sest kuni see on kellegi teise soov, pole protsess kaugeltki sama efektiivne.
Jah. Tegelikult ongi nii, et mida rohkem sportlased näevad, et sa oled tavaline, normaalne inimene, seda lihtsam on neil teha otsust. Et lähengi uurin, millega tegu; küsin, mida annaks arendada; või siis juba tõesti, lähen jagan mõnda muret ja küsin tuge. Pigem ütleksin, et sõna psühholoog, kui sa ei näe ega tea inimest, hirmutab veel mõningaid.
Tugiisik, arvan, ei sobiks, sest sellel on ehk seos sellega, et koolides on abivajadustega lastel tugiisikud. Vaimutreenerit on kasutatud, ka mental coach'id on levinud, aga need pole päris sama asi, sest spordipsühholoog on ikkagi magistrikraadiga psühholoog, kes on juurde õppinud veel spordiained, teinud kutseaasta - see on väga korralik protsess. Ma pigem leian, et teeme tööd edasi selle nimel, et sõna psühholoog kedagi ei hirmutaks, siis pole ka teist nimetust vaja leida.
/nginx/o/2024/07/27/16249349t1h912a.jpg)
Spordidetailid loevad, sest tegemist on erinevate keskkondadega, kus on erinevad segajad ja faktorid, mis sportlast mõjutavad. Kui räägime keskendumisest ehk läheme rohkem sooritusoskuste poole peale, siis seal peab olema kõik kohandatud spordiala järgi.
Spordiala ikkagi tuleb tunda, võib-olla mitte nii põhjalikult kui treener või sportlane, kes ongi oma ala eksperdid, aga siiski piisavalt, sest vastavalt sellele tuleb meil, kui psühholoogia ekspertidel, oma sekkumisi kohandada.
Aga mingid asjad, nii-öelda baaspsüühika protsessid, millega tegelema, on inimestel samasugused.
Mõnes-mõttes see nii on, aga kui võtame vibulaskmise, siis see on nii tehniline ala, et iga millimeeter - liigutad näiteks keha natukene teistmoodi -, loeb ja võib kätte maksta. Võrdluseks näiteks korvpall, kus mäng kestab pikemalt ja olukordi on rohkem. Seal pole sellist millimeetrite mängu, sest hea soorituse ajaraam on pikem ja elementide sooritamine paindlikum, andes seeläbi suurema mängu- ja eksimisruumi.
Aga vibulaskmises või suusahüpetes, kellega ma ka koostööd teinud - need on hästi keerulised alad, kus sooritus on kinni väga pisikestes detailides.
Võistlusolukordade simuleerimine on väga mõistlik. Kui teame, et meil on segajaid, näiteks vibulaskmises tuul, siis proovimegi leida võimalusi tuulega treenida. Või kui võistlusega kaasnevad ajalised nihked: näiteks Gerd Kanter on teinud treeninguid, kus istub staadionil pikemalt, sest võistlustel ka vahel asjad venivad, mistõttu tulebki lihtsalt oodata.
Selliseid asju on hea simuleerida, nagu ka pingeid: harjutadagi trennis võistlussooritust, aga olümpiat, kus on tuhanded pealtvaatajad, seda simuleerida ei saa. Ainult suurtel tiitlivõistlustel võib kogeda sarnaseid tingimusi. Sa saad küll võimalikult hästi ette valmistada, aga see kogemus siin on paljudele unikaalne.
/nginx/o/2024/07/27/16249351t1hf7c7.jpg)
Tõlgenduse küsimus. Ma ikkagi eeldaks, et sportlase pulss läheb kõrgemaks. Jah, mõned võivad olla suuremate tiitlivõistluste kogemustega ja nendega rohkem harjunud või neid endale teisiti lahti mõtestanud: et tegemist polegi häiriva pingeolukorraga, vaid millegi muuga – see seisund on valmisolek võistluseks – mis ongi tegelikult positiivne tõlgendus olukorrast.
Aga enamik sportlasi, kes tunnevad ennast hästi ja on teadlikud, ütlevad ausalt, et närv tuleb ikkagi sisse. Ja see on ka normaalne. Mina isiklikult pole puutunud kokku sportlasega, kes väidaks mulle, et ta ei tea, mis asi on võistluspinge või -närv.
Siin on küsimus, mida see õigupoolest tähendab. Võime ju rääkida, et mõnel sportlasel on mingid oskused justkui puudulikud, aga kui ta jõuab tippu ilma nende oskusteta, siis järelikult kompenseerib ta seda millegagi. Ehk tal on olemas midagi muud, mis ta sinna tippu aitab.
Need sportlased, kes jõuavad tippu, oskavad üldiselt ka kõige olulisemate olukordade ja hetkedega hakkama saada. Mida nad selleks kasutavad või kas need strateegiat, mida toimetulekuks kasutatakse, on pikas perspektiivis ka tervislikud ja sportlasele kasulikud, on omaette küsimus... sest kuigi viise on erinevaid, pole sugugi kõik neist head, ent lühiajaliselt võivad need toimida.
Tippsport on päris karm asi, sest sinna on sisse kirjutatud väga palju riskifaktoreid. Järjepidev tulemuste ootus, tippspordiga kaasnev elustiil, mis tähendab väga palju reisimist ja hotellides elamist.
See on suhteliselt üksildane elu, mistõttu sotsiaalsed suhted kannatavad ning pere ja lähedastega koos veedetud aeg on minimaalne. Ometi on just need asjad meie vaimsele tervisele head, seega kui need ära võtta... see on riskifaktor.
Lisaks vigastused ja vigastusoht, ületreenimine ja selle oht ning võrdlused teiste sportlastega – neid tingimusi, millega on vaja aktiivselt toime tulla, on väga palju ja siinkohal on taas küsimus selles, kuidas nendega toime tuled.
Näiteks. Kas inimene väldib emotsioone, surudes kõike maha - see võib lühiajaliselt toimida, aga suures pildis pole see hea viis, sest ei tee kedagi tervemaks.
Siin on mitu asja. Palju oleneb sellest, mida ja kuidas ajakirjanik küsib ning mõistagi ka sellest, kuidas ta seda publitseerib: milliste pealkirjadega ning mida jutust välja võetakse. Teine asi on aga sportlase pool, kuidas tema seda tõlgendab.
Oleks vahva, kui küsiksime sportlastelt, mis on nende jaoks tähenduslik, pakub neile rõõmu või mille osas tunnevad nemad uhkust? Et küsiksime rohkem selliseid küsimusi, kui et: kas tuleb esikoht või mis täna valesti läks?
Võib-olla alustaks mõnikord küsimusest, aga mis täna õigesti läks, isegi siis, kui tulemus pole päris see, sest mõned asjad ikka läksid hästi. Meie kipume rohkem alustama aga küsimusest, mis oli valesti.
Olümpial on palju sportlasi, kel tuleb enda etteastet väga pikalt oodata. Ka sulgpallur Kristin Kuuba jõudis Pariisi juba teisipäeval, kuid fortuuna tahtel astub võistlustulle alles järgmisel teisipäeval.
Ühest küljest annab see sportlastele võimaluse etteasteks paremini valmis olla, kuid on ka neid, kes võivad pika ooteajaga ennast piltlikult öeldes läbi küpsetada, mängides etteastet vaimusilmas nõnda palju läbi.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/27/16249367t1hbefd.jpg)
Sestap uurisime spordipsühholoog Snežana Stoljarovalt, kuidas seda vältida ja enda mõtteid värskena hoida? «Mõnikord küpsetab sportlane tõesti ennast ise läbi, sest arvab, et peab iga hetk eelseisvale mängule või sooritusele mõtlema. See pole aga kasulik, sest niimoodi ainult väsitatakse ennast.
Sellises olukorras peab sportlane endale meelde tuletama, et tema põhiline töö on juba tehtud - ta on olümpial kohal. Siin kohapeal ei tasu treeningutel enam jalgratast leiutada või proovida midagi viimasel hetkel parandada, vaid lihtsalt enda head vormi hoida ja olemasolevat kinnistada. Sealt tuleb ammutada seda kindlust, et sa tead, mida lähed tegema.
Lisaks tuleb väljaspool treeninguid lubada endale aega olemiseks ja puhkamiseks. Uudistadagi ringi, käia olümpiakülas kohvil või minna olümpiakülast välja, kas või kellegi teise võistlust vaatama. Väljuda enda spordialast ja anda ajule teisi tegevusi. Sest kuigi sportlane peab olema treeningul keskendunud ja jälgima oma söömist-puhkamist, siis oluline on osata ka spordist välja tulla. Siinkohal aitavadki kõige lihtsamad inimlikud tegevused.
Ka olümpiakülas on tegelikult eraldi mindzone ala, mis on sätitud nõnda, et sportlased saavad seal teha hingamis- või kujutlusharjutusi, saab joonistada, mediteerida, joogat teha. Meiegi sportlased on seda avastanud ja mitmele väga meeldib. Neid asju, mis aitavad ennast hoida ja mitte ennast läbi küpsetada, saavad sportlased siin teha küll.»
/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)