PM PARIISIS ⟩ Emotsionaalne Helen Nelis-Naukas: võimalik, et võistlussaali astudes tulevad silma pisarad

Helen Nelis-Naukas Pariisi olümpiakülas. Ta on õnnelik, et pärast nelja aastakümmet treenerina rassimist jõudis lõpuks olümpiale. Foto: Tairo Lutter

Helen Nelis-Naukas sööb treenerileiba juba viiendat kümnendit, ent olümpiamängudele jõudis ta alles esimest korda. Ta viib laupäeva hommikul vehklemisrajale Eesti epeenaistest ainsana Pariisi-pileti teeninud Nelli Differti.

Postimees võttis neljapäeval olümpiakülas Nelis-Naukase seltsis istet ja rääkisime enam-vähem kõigest peale eesootava võistluse. Sest sellest olid asjaosalised värvikalt kõnelnud juba päev varem. Neljapäevaga sai selgeks, et Differti maskijama lahenes ning mure langes kaelast.

Kui sa alustasid treenerina aastal 1983 ja nüüd on aasta 2024, on Nelis-Naukas just õige inimene küsimaks, milline see olümpiatunne siis on? «Mina olen väga elevil. Kui Nelli ütles pressikonverentsil, et tema ei ole elevil, siis mina olen! Oma mõtetes pidanuks see olema juba kolmas olümpia. Rio ja Tokyo... Kui kaks korda ei saa, siis mõtlesin, et nüüd peame nui neljaks saama!

Olen õnnelik juba slle üle, et oleme siin, et saame siin võistelda,» alustab Nelis-Naukas oma mõtete kirjeldamist. See mõistagi ei tähenda, et ta võistlusel ei püüaks maksimaalset.

Helen Nelis-Naukase küüntel on sinist, musta, valget ja kuldset. Kulda ta koos õpilase Nelli Differtiga soovib. Foto: Tairo Lutter

Olümpiatunne tekkis tal kohe Pariisi jõudes. «Ehkki olen käinud ka universiaadil, mis on mingis mõttes sarnane võistlus. Ja olümpiasaalis olen samuti olnud, 2016. aasta kevadel Rio de Janeiro testvõistlusel, Katrinaga (Lehis, Nelis-Naukase endine õpilane – V.A.), ta sai pronksi.

Mäletan seda, kui läksime calling room’ist suurde saali, vehklema medalimatši. Võistlesime olümpiasaalis ja mul tekkis tunne, et olemegi olümpial. Olin nii liigutatud, et hakkasin nutma. Olen hästi tundlik inimene.»

Mis sellest siis on, kui pisarad voolavad? Las nad voolavad! See ei tähenda, et ma nõrk olen. Seespool olen ikka tugev! Aga olen tundlik.

Vehklemistreener Helen Nelis-Naukas

Kui Nelli nüüd siin Pariisis rajale läheb, kas võib ka juhtuda, et pisarad tulevad välja?

«Võimalik,» vastab Nelis-Naukas otsekoheselt ja ausalt. Temale omaselt. «Sest see on nii äge! Kui sa teed terve elu seda tööd ja olümpia on eluunistus.»

Seda öeldes valguvad Nelis-Naukase silmi pisarad. Mitte palju. Need on õnnepisarad. Ta naeratab ja jätkab juttu. Just nutmise teemal.

«Naeran kogu aeg, et pisarate teema on mul selline... Vanasti olid matustel nutunaised – ma oleks siis rikkaks saanud!

Kui olin kehalise õpetaja, käisin erinevates Euroopa riikides kursustel. Kord käisime Alpides, ma ei mäleta enam, mis riik see oli, meid viidi vabal päeval mägedesse. See vaade oli nii lummav: mäed, majake, kus sai süüa, mägijärveke. Mõtlesin: issand, kui ilus on maailm! Ja hakkasin nutma.

Hakkan nutma siis, kui vaatan kurba filmi või kui loomadega midagi juhtub.

Lihtsalt elukutse on selline, et sa pead suutma ennast kokku võtta. Ja seda ma suudan.

Mis sellest siis on, kui pisarad voolavad? Las nad voolavad! See ei tähenda, et ma nõrk olen. Ma ei ole nõrk, seespool olen ikka tugev! Aga olen tundlik. Mulle läheb hästi palju asju maailmas korda, rõõmu või kurvastuse pärast.

Tegelikult on nutmine väga hea asi. See on teraapia. Sa nutad oma peatäie ära ja lähed edasi. Kui õpilased kaotavad, ütlen alati: mine nuta. Mine nuta! See vabastab.

Kas nad lähevad? Lähevad, lähevad. Tüdrukud ikka nutavad. Olen isegi Steniga (tippvehklejast poeg Sten Priinits – V.A.) koos nutnud, kui olime [üle kümne aasta tagasi] universiaadil, oli medalivõimalus ja ta jäi viiendaks. Sõitsime võistluspaigast taksoga universiaadikülla ja me nutsime. Nii kahju oli.

Jah. Minu silmad on märja koha peal!»

Seda öeldes lõkerdab Nelis-Naukas naerda. Nagu ka siis, kui lausus, et nutunaisena saaks rikkaks.

Märke vahetades muutud kui lapseks ja kogud emotsioone

Olümpia poleks olümpia märkide vahetamise-kogumiseta. Helen Nelis-Naukase kaelakaardi rihm on kahe ja poole päevaga saanud peale ligi paarkümmend märki.

«Liibanoni oma on esimene. Esimesel õhtul jalutasin siin. Äkki keegi koputas seljale ja küsis: kas teil pin’i on? Ma ei ole neid taga ajanud, inimesed ise tulevad juurde,» seletab Nelis-Naukas.

Helen Nelis-Naukase kaelakaardi rihmale oli neljapäeva õhtuks kogunenud ligi paarkümmend märki. Foto: Tairo Lutter

Tal on juba näiteks Samoa, Brasiilia, Poola, Hollandi, Iisraeli, Saksamaa, Kasahstani, Katari, Egiptuse märk. Samuti mängude vabatahtlike oma.

Kõige omapärasemal märgil on kirjas Hiina vehkleja Yu Sihani nimi. «Sportlasel on enda nimeline märk, kujutad ette!» hüüatab Nelis-Naukas.

«See on nagu mäng. Meis kõigis on peidus laps. Selle märkide vahetamisega tuleb see laps sinus välja. Inimesed suhtlevad. Tema tahab märki, sina tahad märki, teil tekib side. Ja mõlemad on õnnelikud, et said endale märgi. Sa ei vaheta mitte ainult märke, vaid ka emotsioone!

Selleks olümpia ju ongi, emotsioonide saamiseks! Seetõttu räägingi, et olen õnnelik juba selle üle, et olen siin.

Kui kodus asju pakkisin ja panin [Facebooki] story’sse oma kottide pildi, mõtlesin: issand, ma ei usu ise ka, kuhu ma lähen! Siis jõudis kohale: ma lähen ju pärisolümpiamängudele! Kui asju pakkisin, jõudis see kohale.»

Helen meenutab lapsepõlve ja ütleb, et on väikesest saati olnud kange tulesäde. Erinevalt rahuliku loomuga kaheksa aastat vanemast vennast Peetrist, kes samuti viib treenerina edasi isa Endel Nelise pärandit.

«Mulle meeldib suhelda. Kuid tähtede kohaselt olen doonor, andja. Ma annan, aga tagasi ei saa inimestelt. Saan ainult loodusest. Siis on mul vaja üksi olla ja laen ennast looduses, laen akud täis ja lähen jälle edasi.»

Esimesed päevad Pariisis on möödunud vägagi tihedalt, aga Nelis-Naukas ei kurda. «Öeldakse, et sa elad nii kaua, kuni tunned elu vastu uudishimu, kuni sul on põnev,» toob ta välja järgmise tarkusetera.

«Põnevus muidugi ka väsitab. Aga selle väsimuse kohta... Kui varem koolis töötasin, oli tempo meeletu. Hommikust poole neljani koolis ning seejärel trennid. Niimoodi töötasin 34 aastat. Sõbrannad küsisid: kuidas sa jõuad, millal sa puhkad? Vastasin: ah, hauas puhkan!

Siin käisin esimesel õhtul olümpiakülas kõik kohad läbi.

Helen Nelis-Naukas Pariisi olümpiakülas. Foto: Tairo Lutter

Kolmapäev oli ju täiesti õudne päev, ei jõudnud süüa ega pesta. Hommikul oli trenn, siis jooksime markeeringusse. Tutvustati ka võistluspaika. Seal jooksime nii palju ringiratast, maja on nii keeruline, et ma ei jõudnud lõpuks enam infot vastu võtta!

Siin on esimene saal, kui võidate, peate minema sinna järgmisse saali, kui kaotate, siis aga sinna. Kes võib kaasas olla, kuhu võib minna tiimi liider ja relvameister, kust füsio tuleb, kust ja mitu minutit enne matši minnakse calling room’i. Seda infot on nii meeletult ja täna kuulasime seda uuesti. Bussis läheb ühe otsa peale umbes tund ära. Siis jõudsime, pesemata ja söömata, pressikonverentsile.»

Helen Nelis-Naukas kolmapäevasel pressikonverentsil. Foto: Tairo Lutter

Siinkirjutaja võib kinnitada, et nii Nelis-Naukas kui ka Differt olid ajakirjanikega kohtudes suurepärases vormis!

«Vaata, see on see, et vahet ei ole, kas oled väsinud või mitte, aga kui sul on emotsioon üleval, siis väsimus ei loe,» kostab Nelis-Naukas vastuseks.

«Täna (neljapäev – V.A.) on kah olnud väsitav päev, aga ikka on tore. Mul on siin kogu aeg tore tunne! Kõik on siin ilus. Jõgi annab hästi palju juurde, õhtul on kõik tuledes. Kõik on uus, äge!»

Tasapisi võiks hakata tekkima rutiin, aga Nelis-Naukase olümpia saab läbi enne, kui see rutiin tekkida saab. Differt võistleb kohe homme, õhtuks on medalivõitjad selged ning nii tema kui ka treeneri võistlus läbi. Kuivõrd olümpiakülas pole võimalik majutada kõiki Eesti delegatsiooni liikmeid kaks nädalat järjest, peab Nelis-Naukas juba esmaspäeval võtma suuna kodu poole. Enne vaatab ta pühapäeval ära veel meeste epeeturniiri.

«Ühtegi niisugust päeva ei ole, kus saad rahulikult ka olla. Pean kõike kiiresti tegema. Eile (kolmapäeval – V.A.) ostsin ruttu-ruttu nännid ära. Kahjuks ei saa jääda paar päeva kauemaks, lihtsalt olümpiat ja melu nautida. Jalutada, vaadata teisi alasid, suhelda. Tahan melust osa saada ja jalutan õhtul olümpiakülas ringi.»

Neljapäeva õhtuks polnud Nelis-Naukas veel mõelnud välja, kas ta läheb ka reedel avatseremooniale. Läheb ju tema õpilane kohe järgmisel hommikul starti.

«Mul on võimalus minna, aga ma pole veel saanud aru, kui kaua see kestab. Üks saksa treener ütles, et ära mine, saad alles öösel kella kahe ajal tagasi, et vaatame siit olümpiaküla suurelt ekraanilt. Keegi ütles, et see avamine ei ole midagi erilist, et kõik on laiali.

Kui tekib võimalus, et vahepeal saab kusagil paadi pealt ära tulla, siis võib-olla lähen niimoodi. Aga võib-olla ei lähe ka. Võistlusel väsinud olla ma ei tohi,» lausub Nelis-Naukas kindlalt.

«Võistluspaika tuleb jõuda paar-kolm tundi varem. Liida sinna otsa sõit, söömine. Ärgata tuleb vara.

Tegelikult tahaksin ka lõpetamisele minna! Et käin vahepeal ära ja tulen lõpetamise ajaks siia tagasi. Mäletan universiaadi lõpetamist, see oli nii äge! Seal käis suhtlemine, pildistamine, märkide vahetamine, sõu. See oli pidu, tõeline pidu!»