:format(webp)/nginx/o/2024/07/26/16246597t1h0340.jpg)
Sportlasena palju tiitlivõistluste medaleid võitnud Aleksei Budõlin on viimased seitse aastat töötanud Šveitsis ja teinud sealse judo ajalugu – tema õpilane Nils Stump tõi mullu sellele riigile kõigi aegade esimese MM-kulla. Nüüd Pariisis püüab Budõlin hoolealustega sinilindu ka olümpial.
Kui Budõlin olümpiakülas Postimehe ajakirjanikega kohtuma tuleb, astub tema juurde suur mustanahaline mehemürakas. Ju nägi Šveitsi koondise särki ja küsib märki. Olümpiamängude hinnatud valuuta vahetab omanikke.
Siinkirjutaja juurde jõudes uurib Budõlin, millise riigi märgi ta siis sai? «Guinea-Bissau! Vahva! Jõudsin siia eile ja mul on juba umbes 30 märki,» ütleb Budõlin muheldes.
Ta on sportlase ja treenerina kokku oma viiendal olümpial, 2000. aastal võitis ta kauges Sydneys pronksmedali. Aasta hiljem teenis MM-hõbeda, aga õpilane Stump lõi selle saavutuse, nagu öeldud, üle.
On selge, et see kruvib ka olümpiamängudeks ootused üles, aga Budõlin säilitab eesootavast rääkides stoilise rahu: «Juba siis, kui ise võistlesin, ma ennustamisega ei tegelnud. Tean seda, et poisid on valmis kvaliteetseks võitluseks. Nad võitlevad kõigis matšides lõpuni ning võivad asjaolude hea kokkulangemise korral võita iga vastast. Ootan juba võistlust suure huviga ja tahan näha, milleks nad suutelised on.»
/nginx/o/2024/07/26/16246596t1h569a.jpg)
Kui 27-aastane Stump võistleb kehakaalus kuni 73 kg, siis teine «poiss», kellest juttu, on kuni 100 kg kaalu esindaja Daniel Eich, 24-ne.
«Oli näha, et Nils oli mullusel MMil väga enesekindel. Seejärel tuli langus, lisaks ka vigastus. Ta oli väga tühi, just emotsionaalses, vaimses plaanis.
Paranemisega kaasnenud puhkus tuli kasuks. Pärast tervenemist hakkasime konkreetselt valmistuma olümpiaks ning ta hakkas samm-sammult liikuma oma endise taseme poole. Mõni kuu tagasi peetud tänavusel MMil võitis ta pronksi ning nägin, et ta pole küll veel sajaprotsendiliselt valmis, aga võrreldes veidi varasema ajaga palju paremas seisus.
Daniel on loomulinguline inimene. Tahab vastaseid loopida vasakule-paremale. Nüüd said mõlemad üsna normaalse loosi. Olümpial võidab sportlane, kes on vaimselt vabam ja paremini võistluseks valmis,» räägib Budõlin.
Mul on tavaline tööleping – samasugune nagu igal bussijuhil. Vahe on vaid selles, et mul on ainult omad kindlad reisijad ja meil on kõrged eesmärgid.
Šveitsi judokoondise peatreener Aleksei Budõlin
Ta on Šveitsis rahul. Sealne alaliit otsis pärast 2016. aasta Rio olümpiat muutusi. Budõlin sõitis oludega tutvuma 2017. aasta alguses, otsustas minna, on sinna jäänud ja tulemuse teinud.
Kui 2018. aastal kirjutati sealses meedias, et Budõlin on ka pere kaasa toonud ja töötab 2024. aasta olümpiamängude lõpuni, siis vahepeal sõlmiti tähtajatu kontraht.
«Mul on tavaline tööleping – samasugune nagu igal bussijuhil. Vahe on vaid selles, et mul on ainult omad kindlad reisijad ja meil on kõrged eesmärgid. Kui miski enam ei meeldi mulle või alaliidule, tuleb sellest teatada ja läheme kolm kuud hiljem lahku,» seletab Budõlin.
Pariisis on ta koondise peatreenerina, kuid Šveitsis on kaks rahvuslikku judokeskust – üks riigi saksa- ja teine prantsuskeelses osas – ning Budõlin töötab saksakeelses keskuses. See asub Zürichi lähedal Bruggis. Prantsuskeelsete sportlaste eest vastutab teine juhendaja, sealt rakukesest jõudis Pariisi kehakaalus kuni 52 kg võistlev naine.
Budõlin noogutab: ta on oma eluga rahul. «Esiteks on Šveits stabiilne riik, elatustase on kõrge. Meil on suurepärane tiim, omavahelised suhted on väga head.
/nginx/o/2024/07/26/16246593t1hffbc.jpg)
Kui alustasin, siis me ei teadnud, kuidas kõik minema hakkab – töö, kooli, muuga. Esimene oli otsimise aasta. Umbes viimasel viiel aastal on aga asjad stabiilsed: tütar õpib üli- ja poeg tavakoolis, kaasa töötab ja mina saan tegelda oma lemmikalaga.
Kümneaastane poeg õpib saksakeelses koolis. Ta tuli siia neljasena, sai keele kiiresti selgeks. Ta oskab eesti, vene, saksa ja inglise keelt, järgmisel aastal lisandub koolis prantsuse keel. See on Kesk-Euroopa suur pluss, mitu keelt saab varakult suhu.
Tütar õppis koolis ja jätkab ka ülikoolis saksa keeles. Ta räägib seda juba täiesti vabalt, sest tema poiss-sõber on Saksamaalt.
Koondises alustasin inglise keeles. Kõik, kellega koos töötan, räägivad seda vabalt. Alaliit on mind suunanud saksa keelt omandama, et ühiskonda veelgi paremini sulanduda. Käin kursustel. Praegu ma veel ei ole valmis sportlastega igapäevaselt saksa keeles suhtlema, loodetavasti saan seda teha varsti.
Samas oleme sportlastega nii ühel lainel, et palju rääkida polegi vaja. Tunnetame ja saame üksteisest aru sõnadetagi.»
Isiklikke hoolealuseid tal liiga palju pole, ent tingimused spordiga professionaalselt tegelemiseks on suures plaanis loodud.
«Šveitsi mõistmiseks tuleb seal mõnda aega elada, suhelda, näha asju. Sealne olümpiakomitee soovib, et kõik alaliidud oleksid mitmekülgsed. Pole nii, et kui saavutame olümpiamängudel ideaalse tulemuse, siis rahastamine kasvab hüppeliselt. Šveitsis peetakse spordiharrastust, amatöörsporti väga tähtsaks. Seda toetatakse, sellele pööratakse ehk profispordist rohkemgi tähelepanu. Harrastajaid ongi väga palju ja see on väga hea.
Meie proffidest keegi ei saa palka, isegi mitte maailmameister Stump. Küll on neil kõigil olemas sponsorid, mõni käib spordi kõrvalt tööl, samuti aitavad vanemad. Vanemad toetavad seal laialdaselt laste sportlaskarjääri – selles on Šveitsi ja Eesti suur vahe.
Alguses see üllatas mind, aga praeguseks olen täiesti harjunud, et Šveitsis toimib profisport täiesti teistmoodi võrreldes näiteks Aserbaidžaani ja Gruusiaga,» tutvustab Budõlin oma teise kodu kombeid.
Aleksei Budõlin jälgib Šveitsis elades endiselt huviga Eestis, eriti siinses judos toimuvat.
«Laagrites suhtleme alati. Judo ühendab meid!» kinnitab ta, ja lisab, et läheb Pariisis kindlasti kaasa elama kehakaalus kuni 90 kg võistlevale Klen Kristofer Kaljulaidile.
Kaljulaidi esimeseks vastaseks loositi Remi Feuillet. «Hindan loosi normaalseks. Vastane pole lihtne, on tugev keskmik, aga Klen on teda võitnud. Tegemist on prantslasega, kes harjutab Prantsusmaal, aga esindab Mauritiust. Klen on tubli, arenenud. On põnev näha, kuidas tal siin läheb,» lausub Budõlin.
/nginx/o/2019/03/19/11877979t1hdd8c.jpg)