PM PARIIS ⟩ Differti treener Nelis-Naukas: neljas koht ongi jama. Samas – tehke järgi!

Helen Nelis-Naukas. Foto: Tairo Lutter

Nelli Differti treener Helen Nelis-Naukas oli pärast Pariisi olümpia vehklemise pronksimatši kaotust mõistagi löödud, kuid tegelikult leidus ka positiivset.

Meenutame, et mõned päevad tagasi 34. sünnipäeva tähistanud sportlane jõudis suurimale spordipeole esmakordselt. Nõnda ka kogenud Nelis-Naukas, kelle koostöö Katrina Lehisega lõppes veidi enne väga edukaid Tokyo mänge.

Kuigi tegemist oli debüüdiga, näitas Differt külma närvi. Vaid kaotatud poolfinaalis ei läinud tarvis otsustavat torget, ülejäänud neljas matšis aga küll. Kui esimesed korrad õnnestus enda kasuks kallutada, siis pronksilahingus oli grammi võrra parem ungarlanna, 21-aastane Eszter Muhari. 

«Ma ei oskagi... Väga valus! Nii nõme kaotus,» otsis Nelis-Naukas sõnu. 

Kuid jätkas siis endale omaselt emotsionaalselt, aga detailselt: «Ma röökisin ennast seal siniseks: tee sammu pealt pettega torge! Aga ei saanud tehtud. Vastane reageeris. Võttis paar korda kaitseasendi ja saigi sisse.

Eelmised matšid suutis end kokku võtta. Aga nüüd hakkas otsima. Mis seal seal enam otsid?! Mine pressi vastu ja torka ära. Ma ei ole sportlase nahas. Ma ei tea, mis seal toimub.»

«Mul on Nellist kõige rohkem kahju,» ütles treener Helen Nelis-Naukas pärast kaotatud pronksimatši. Foto: Tairo Lutter

Kogenud treener tõdeb, et pronksilahing jääbki enim kripeldama. Muhari on tugev vehkleja, kuid ta sai olümpiale oluliselt nimekama rahvuskaaslase Anna Kuni positiivse dopinguproovi tõttu.

«Ma ütlesin [Nellile], et veel ei ole tema kord. Ta on nii noor. Võta see medal ära nüüd! «Ja ma teen seda!» Ei teinud. Mul pole praegu lihtsalt sõnu...»

Poolfinaali ja kolmanda koha lahingu vahele jäi umbes poolteist tundi. Võib ju mõtiskleda, et paus oli liiga pikk, aga selle taha ei hakata mõistagi pugema. Rutiin oli tavaline: söök, füsioterapeudi juures käik ja väike vastase analüüs.

«Plaanid paneme paika. Aga rajal peab tema selle olukorra looma, et ta saaks neid asju teha. Vahepeal oli mul tunne, et lähen torkan ise selle torke ära!» muigas Nelis-Naukas. «Treenerirollis on üliraske olla. Võid ju kõike rääkida, aga ta peab seda tegema ka. See on kõige raskem.»

Ta jätkas analüüsi: «Vastane oli kuidagi enesekindlam. Midagi oli [pronksimatšiks] ära vajunud. Enesekindlus... Või oli ikkagi väsimus. Ma ei tea.»

Praegu on seda raske seedida, aga tegelikult on olümpial poolfinaali jõudmine väga tugev saavutus. «Ma ütlen nagu [Kaido] Kaaberma, et neljas koht on jama. Aga samas teistpidi ma ütlen – tehke järgi! See neljas kohtki,» sõnas Nelis-Naukas uhkelt.

«Vabandusi võib igaüks mõelda. Otsime põhjuseid, mitte va-ban-du-si! Alati rahvas hakkab ütlema: «Ah, mis nad seal vabandavad!» Ma ei vabanda midagi. Tahtsime kõige pealt kulda, siis pronksi. Ja väga-väga napilt jäi puudu. Võib-olla oli väsinud. Ei tea. Võib-olla küpses vaimselt läbi.»

Hinnatud juhendaja on elu jooksul paljut näinud. Olümpial, ning veel nõnda pingeliste matšide, kogemus aga puudus. Kuidas närvid võitluspoodiumist mõne meetri kaugusel väikeses puuri-laadses alas vastu pidasid?

«Emotsioonid käisid: «Jess! Siis aah! Siis jälle jess! Mis asi see oli!? Miks sa nii tegid!?» Mõtlesin, et röögin end seal hulluks, et mine tee,» kirjeldas Nelis-Naukas värvikalt.

Treeneri emotsioonid kihutasid päeva jooksul kui Ameerika mägedel. Foto: Tairo Lutter

Ta ei oska veel hinnata, kui raskelt hoolealune medalita jäämist üle elab. Samas on ühist teed käidud juba üle kahe kümnendi. Differt olla loomult positiivne ja sitke.

«Mina küll tunnen, et tahaks kuu aega puhata. Mul oli enne olümpiat täitsa kärsa hais juures. Olime nii palju trenni teinud,» hindas Nelis-Naukas enda vaimset seisundit. 

«Ma lõpuks ainult nutsin, sest olin vaimselt nii väsinud. Mõtlesin, et ma lihtsalt ei suuda enam. Tervis ütles üles. Selg oli nii haige, et ei saanud end liigutada. Jooksin mööda kiirabisid. Sain rohud peale. Tulin siia. Arvan, et tema on sama kutu-piilu.»

Mis saab edasi? Eelmisel aastal tuli esimene täiskasvanute tiitlivõistluste medal, EMi pronks. Tänavu õnnestus olümpiale pääseda. 34 pole vehkleja kohta veel sugugi kõrge vanus.

«Vot, aga naine tahab lapsi ka saada. Me oleme naised. Ma ei oska öelda, mis ta mõtleb. Tehku laps vahepeal ära, siis tulgu tagasi!» teatas treener kavalal muigel. Sama tee on läbi käinud peaaegu kõik praegused Eesti tippvehklejad. «Miks mitte!?»

Vägev duo: Nelli Differt (vasakul) ja Helen Nelis-Naukas. Foto: Tairo Lutter

Üldist olümpiakogemust hindab Nelis-Naukas nii ja naa. Võistluskeskus Grand Palais' areen oli küll uhke, kuid rahva ette jõudmine, koridorides ekslemine, tekitas nii treenerile kui ka sportlasele parajalt peavalu. Veidi sai kriitikat ka kurikuulus olümpiaküla söökla. Siiski paistis veidi käreda pealispinna alt teatavat rahulolu – suur töö sai ära tehtud!

«Kõigepealt lähen ikka põhitööle, oma saali Valge Daami vehklemisturniiriks valmistuma! See tuleb 3. augustil. Selle teen ära ja siis võtan kolm nädalat puhkust,» vaatas Nelis-Naukas säravate silmadega lähitulevikku.