PM PARIISIS ⟩ EOK president: kui see medal kohe ära tulnuks, olnuks kõigil kergem

Eesti olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa (käsipuu kõrval sinises jakis) elas terve päeva vehklemishallis Nelli Differtile kaasa. Foto: Tairo Lutter

Eesti oli Pariisi olümpiamängude esimesel päeval ülimalt lähedal, et avada kohe medaliarve, kuid paraku kaldusid pisidetailid seekord meie vastu, mistõttu tuleb ka kõikidel järgmistel meie sportlastel kanda medalipinget, leidis Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa.

Kuigi Eesti medališansse ei peeta 33. suveolümpial ülemäära suureks, leidub meil eri portaalide-hinnangute põhjal kuni tosin atleeti, kes võiksid asjade õigel kokkulangemisel tõusta Pariisis poodiumile. 

Epeevehkleja Nelli Differt oli üks nn medalivariantidest ja tema jaoks langesid asjad kokku nii avaringis, kaheksandikfinaalis kui ka veerandfinaalis, mis ta kõik lisaaja otsustava torkega võitis. 

Poolfinaalis maailma esinumbri Mai Van Vivian Kongiga paraku see seeria lõppes: seal tuli Differtil tunnistada Hong Kongi esindaja 15:11 paremust. 

Pronksimatšis Eszter Muhariga näisid asjad justkui taas tuttavale rajale minevat - duell läks taas lisajale -, kuniks otsustava torke tegi ungarlanna. Nõnda jäi Differt oma olümpiadebüüdil esimesena medalita...

Ühest küljest valus. Teisalt on meie, väikese Eesti vehkleja maailma ja olümpia neljas (!), mis on ülikõva saavutus. Seda meelt oli ka Eesti olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa. 

«Neljas koht ongi ülikõva, eriti kui meenutada, kuidas Nelli siin terve päeva järjest kõiki võitis. Vaadake, mis see kell on - ja ta siiamaani võitles! Jah, seda neljandat kohta tuleb nüüd küll seedida, aga see on siiski ülimalt kõva sõna ning kui ma Nellit näen, siis kindlasti ütlen talle, et ta on ülimalt tubli,» sõnas Sõõrumaa.

Lisaks tõi EOK president välja selle neljanda koha konteksti - see tuli vehklemises, mis on ülimalt konkurentsitihe ala. «Nagu teadjamadki on täna öelnud, siis kõik need, kes esimeses ringis välja kukkusid, võinuks tegelikult võita medali,» sõnas ta.

Küll avaldas Sõõrumaa lootust, et olümpiamängude avapäeval näppude vahelt libisenud medal siiski Pariisist Eestimaale tuleb. «Eks elu ole meid selles mõttes hellitanud, et me pole tükk aega medalita olümpialt tagasi tulnud ja loodame, et nii läheb ka seekord,» viitas ta nõnda 1996. aasta Atlanta tühjadele pihkudele.

«Muidugi oleks väga ilus olnud, kui [see medal] tulnuks kohe esimesel päeval, sest nõnda olnuks kõigil lihtsam ja kergem. Sest see on ootus, mida ühiskond on meile kaasa andnud ja mida kõik endas kanname: kes ütleb [medalilootust] välja julgemalt, kes vähem julgemalt,» jätkas ta.

Filosofeeriva küsimuse peale, kas olümpiat ja sporti peaks ikkagi hindama medalite järgi, vastas Sõõrumaa, et kindlasti peaks. 

«Varasemate, Rio ja teiste mängude ajal on loetud ka punktikohti, see oli ka viis, aga spordis on näitajaks ikkagi tulemus. Samas loevad ka hea eeskuju ja emotsioon - usun, et see emotsioon, mida hommikul vaatama hakanud ja õhtuni vehklemisele kaasa elanud eestlased siit said, on samamoodi väga palju väärt,» lõpetas Sõõrumaa.