Jefimova: hommikul oli eesmärk lihtsalt edasi saada

Pariisi olümpia: Eneli Jefimova, 100 m rinnuliujumine. Foto: Tairo Lutter

Eneli Jefimova pääses 100 m rinnulidistantsil kindlalt õhtusesse poolfinaali, ujudes päeva kaheksanda aja 1.06,24. Peale ujumist jagas Jefimova mõtteid teleintervjuus.

Eneli Jefimova, teist korda järjest olümpia poolfinaalis. Peab vist olema rahul?

Jah, täitsa rahul võib isegi öelda. Hommikul oligi tegelikult eesmärk lihtsalt edasi saada ja see täituski.

Aga teine eesmärk on sul olnud ka isiklik rekord, 16 sajandikku jäi praegu puudu. On vist veel minna kuhugu?

Jah, see kahjuks jäi hommikul tegemata, aga hommikul mul ongi tavaliselt aeglasemad ajad. Pole hullu midagi. 

Enne sinu ujumist oli väikene viivitus. Üks ujumismüts leiti sealt basseini põhjast. Kas see sind ka kuidagi mõjutas psühholoogiliselt?

Ei mõjutanud. Ma ujusin tegelikult päris korraliku aja välja, aga võib-olla see, et see põrand on seal väga külm ja kui ma tossud ära võtsin, tahtsin kiiremini pukile minna, aga ei saanud, siis ma üritasin jalgu üleval hoida, et nad ei külmetaks. See oli vist ainuke. Ma alguses ei saanud aru, kas tehnikaga on mingi probleem, siis ma vaatasin sealt telekast, mis üldse toimub. Selline huvitav asi, mida vaadata olümpial, kuidas keegi mütsile järgi hüppab.

Kommentaatorid arvasid, et selle eelujumise põhjal on üpriski head võimalused finaali pääseda. Kaheksanda ajaga ujusid poolfinaali.

Jah, praegu olin kaheksanda ajaga, aga see tegelikult ei ütle midagi, et võib-olla kõik ei pannudki täiega. Kindlasti on Rūta Meilutytė, kes saab poolfinaali viimase ajaga ja siis paneb hullu õhtul. Vaatame, et tegelikult ei ole siin basseinis väga kiireid ujumisi olnud, aga vaaatame, mis õhtul tuleb, ma annan endast parima.

Aga see atmosfäär. Eneli, ma pean küsima. Täismaja, kõik on tulnud siia Léon Marchandi toetama, aga sina saad ka sellest osa. Kuidas see sportlasele mõjub sellises kohas ujuda, sellise melu keskel?

See on midagi uut kindlasti. Seda saan võrrelda ainult eelmise aasta MM-iga, kus oli ka täismaja. Aga see on ikka palju suurem, neid tribüüne on ka palju rohkem. Eriti soendusel ma panin tähele, et kui mingi naine juhib ja ütleb, et teeme nüüd suure aplausi, siis see lärm on tõesti nii kõva. Aga kui ma starti lähen, siis ma olen nii väga keskendunud, et ma väga ei saanudki aru, mis on, kus on ja mis ma tegema lähen.

Õhtul siis poolfinaal. Mis nüüd saab? Koju, puhkama, magama?

Jah, maha ujuma kõige pealt, massaaži saama, tagasi olümpiakülla ja seal juba magame, puhkame sööme ja õhtul tagasi. Õhtul on päris hilja stardid, mul õnneks on võib-olla rohkem aega, kui teistel.