PM PARIISIS ⟩ Kukkumise kiuste lõpetanud Lõiv: koht on kole, aga tunne äge

Kuigi maastikurattur Janika Lõiv tuli Pariisi olümpial starti esikümne unistuse ja kindla sihiga sõita üle Tokyo mängude 17. koht, oli nii poolteist tundi hiljem protokolli kantud lõppresultaat sellest veidi halvem: 19. koht.

«Ohjah, need numbrid ja kohad on nii koledad,» sõnas ta esimese asjana pärast võistlust Eesti ajakirjanikke ette tulles. Hinges olev pettumuseokas oli ilmne, kuid sellest hoolimata säras Lõiv sama eredalt kui kahepäevase vihmasaju järel pariislasi paitama tulnud päike.

Ja osalt oli selleks ka põhjust, sest Elancourti mäenõlvale kogunenud hullunud rattafännid – prognoosi järgi oodati siia 15 000 inimest – panid 4,4 km ringi ääres ja kõrval püsti tõelise laulupeo.

Ühesõnaga: Lõivu teine olümpiakogemus oli kordades ägedam, kui Tokyo karantiini-variant, ent tulemuse mõttes nörritavam. «See feeling on ikkagi hoopis midagi muud kui Tokyos ja olen väga tänulik, et ka mu omad inimesed – ema-isa, treener, abikaasa ja teised – on viitsinud mulle kaasa elama tulla. See oli erilisem hetk ja eks ma ikka märkasin rajal eestlasi karjumas ja Eesti lippu, aga väga palju oli tegemist ka iseendaga,» sõnas Lõiv.

19ndana lõpetanud eestlanna sõitis analoogsel kohal laias-laastus kogu sõidu. Tõsi, seda, kas ta võinuks sealt ka kõrgemale tõusta – enesetunne oli Lõivul enda sõnul tänavuse hooaja parim – ei saa me kunagi teada, sest teise ringi laskumisel lõhkus ta kukkumisega nii enda küünarnukid, särgi kui ka esiamordi.

«Mul on nii kahju, et ma tegin selle vea ja lõhkusin tehnika. Seetõttu jäi kindlasti paar kohta võtmata,» pakkus Lõiv tagantjärele, kuid möönis, et ega esikümne kohta poleks täna ilmselt nii ehk naa välja pigistanud. Küll aga Tokyo 17. koha. Äkki…

Naiste maastikurattasõidu esimesed kuus ja Lõivu ümbruskond: 

Naiste maastikurattasõidu esimesed kuus ja Janika Lõivu lähiümbrus. Foto: IOC

Mis seal laskumisel siis juhtus? «Hommikul sõideti meeste treeninguga hüppe alla väike vagu sisse ja ma lihtsalt ei pannud seda tähele: sõitsin esirattaga sinna sisse ja viskaski ratta alt ära. Täiesti loll iseenda viga,» raputas ta endale kergelt tuhka pähe.

Kuigi Lõivu verised küünarnukid näisid võistluse järel teist meelt olevat, kinnitas rattur, et ülemäära valus see maaühendus polnud. «Ei olnud hullu, käed on katki seepärast, et siinne kruus on lihtsalt hästi väike ja terav,» ei teinud ta hüübinud verest suurt numbrit.

Janika Lõivu küünarnukid. Foto: Karl Juhkami

Küll mängis tema edasist sõitu silmas pidades väga suurt rolli selle sama kukkumise käigus katki läinud elektrooniline esiamort. «Sellest tulenevalt oli tõuse ja agressiivseid kohti edasi keerulisem sõita, sest ratas vetrus terve aja. Nii oli aga eesolevatele tüdrukutele keeruline järgi jõuda, sest ma ei saanud nii hästi kiirendada,» selgitas ta.

Siinkohal on huvitav filosofeerida, kas n-ö vana, trossi-kinnitusega amort võinuks kukkumises terveks jääda – nimelt sai Lõiv Pariisi olümpiaks spetsiaalselt uue, elektrooniliste amortidega ratta –, ent see on miski, mida ei saa kunagi teada.

«Ka vanade amortidega võinuks kehvasti minna, sest seal kinnitub tross samasse kohta, kus praegu [elektroonilise amordi] kompuutri osa,» kostis Lõiv.

Jääb Pariisi, aga mõtleb ka MMile

Võistlus selja taga, kavatseb eestlanna nüüd paariks-kolmeks päevaks veel Pariisi jääda, et ikkagi seda õiget olümpiamelu kogeda – nimelt elasid-ööbisid nad siiani Pariisi külje all Elancourt’is, et võistluskeskusele lähemal olla.

«Liiga pikaks siia siiski ei jää, sest mul tuleb hakata valmistuma ka augusti lõpus Andorras toimuvaks MMiks,» avaldas ta lähemaid plaane.

Kaugemate plaanide osas valitseb Lõivul hetkel teadmatus. «Kui ütleksin endale praegu, et [teha veel üks] nelja-aastane tsükkel, siis see tunduks igavik. Ma ei taha sellest mõelda – kui edasi teen, siis kindlasti aasta kaupa. Olümpiatsükkel on lihtsalt väga kurnav, eriti selle viimased kaks aastat, kui on kvalifikatsiooniperiood ja sul tuleb punkte koguda: siis jõuadki võistlema nii, et oled juba väsinud,» sõnas ta.

Küll avaldas Lõiv lootust, et Eestist võiks lähiaastatel sirguda uusi rattatüdrukuid, kellega koos punkte koguda või kellele tema võiks Los Angelese mänge silmas pidades järgmised aasta-paar punkte koguda.

Ahvatlev mõte taliolümpiast?

Muidugi… päev enne Lõivu olümpiastarti hakkas rattaringkondades üpriski kindlas kõneviisis ringlema ka jutt, et 2030. aasta taliolümpial võiks oma olümpiadebüüdi teha tsüklokross. Kuigi see pole päris Lõivu ala, siis kas mõte, et ta võiks võistelda nii suve- kui ka taliolümpia, võiks ta meeli erutada?

Lõiv muigas: «Jaa, ma lugesin ka ise seda artiklit, aga tsüklokross on oma olemusest veel intensiivsem, kiirem ja lühem [kui maastikuratta sõit]. Arvan, et see mulle nii hästi ei sobi. Pigem on mul südames mõte proovida maratoni tiitlivõistustel võtta medal. Ma olen pisike ehk mulle sobiks palju tõusumeetreid ja kuum sõit. Aga olümpiaga seoses ei oska ma ühtegi lubadust anda.»

***

Loe ka, mida rääkis Lõiv teleintervjuus:

Teine ring, see kukkumine nägi päris dramaatiline välja, kuidas see juhtus?

«Ma käisin hommikul rada vaatamas, aga ju ma polnud siis nii tähelepanelik. Hommikuse trenniga olid mehed sinna vao sisse sõitnud ja esiratas lihtsalt langes hüppelt sinna vakku, lasin lenksu käest lahti ja kukkusin. Panin pärast seda lenksu natukene sirgu. Ma kukkusin ikkagi nii halvasti, et amort läks katki. Tehniliselt oli edasi väga keeruline sõita.»

Ise oled terve?

«See on tavaline. Käsi on katki, sest see on kruusapinnas. Kukkumine polnud nii hull, aga kahju, et tehnika sellega katki läks.»

Positsiooni suutsid sa ikkagi hoida?

«Seoses amordi lõhkumisega ei saanud enam tõuse nii agressiivselt sõita, sest ratas õõtsub. Samas oli laskumistel okei, siis peabki amort lahti olema. Kuna enesetunne oli selle aasta üks paremaid, siis sain hoida sama tempot ning see nii palju ei vajunud. Veidi jääb ikka mul kripeldama.»

Kui keeruline see rada oli?

«Rada oli huvitav, sest see pole nii füüsiliselt raske, aga sellel on hästi palju pisidetaile, mida sa pead meeles pidama. Näiteks palju pisikesi kive, mis võivad rehvi lõhuvad. Oli keeruline rada ja mitte mulle sobiv.»

Palju sa jõudsid märgata raja ääres olevaid Eesti poolehoidjaid?

«See on hoopis midagi muud kui Tokyos olla. See oli nagu tõeline spordipidu. Ma olen nii õnnelik, et ma sain tulla siia Pariisi, et ma suutsin selle koha välja võidelda»