PM PARIISIS ⟩ Differt oli paari aasta eest loobumise äärel. Kaks asja osutusid murdepunktiks

• Naisvehklejad mõtlesid oma matše oodates: vau, kuhu me oleme sattunud!?
• Differtil on väga hea meel, et tema vanemad 7000 pealtvaatajaga võistlusest võimsa emotsiooni said
• Differt treener Nelis-Naukasest: ta tahab, et oleksin rajal parem vehkleja

Pariisi olümpia 4. kohaga sisse juhatanud vehkleja Nelli Differt on näide kangest Eesti naisest, kes raskustele vaatamata ei jäta oma jonni. Põhjusi mõõk nurka visata on elu andnud palju, aga ta ei visanud ja siin ta nüüd on – olümpiamängude nelja parema hulgas.

Jama loomulikult, kui medalist ühe torkega ilma jääd. Ent teisalt edestas Differt Pariisis 32 konkurenti, kellest valdav enamus unistas samuti kohast poolfinaalis. Mitmed tugevad vehklejad eesotsas nelja eestlannast olümpiavõitjaga ei pääsenud üldse Pariisi. Kui Postimees pühapäeva pärastlõunal olümpiakülas Differtiga Seine’i jõe ääres puu alla, lõõskava päikese eest varju, maha istub, ei ole eelmise õhtu pisaratest enam jälgegi.

Kuivõrd teame teineteist aastaid ja suhtleme sina-vormis, kasutame seda ka käesolevas jutuajamises.

Nelli, üldine emotsioon oli ju võimas.

Muidugi, võistelda sellise publiku ees (Grand Palais’sse mahub olümpia ajal 7000 pealtvaatajat – V.A.)!

Kas oled varem midagi niisugust kogenud?

Ei! Tavalised võistlused ei toimu nii võimsates saalides. Kunagi olen vehelnud Prantsusmaa MK-etappidel Saint-Mauris, Pariisi kesklinnast paarikümne kilomeetri kaugusel. Seal oli rahvast, aga nii tohutut publikuhulka ma ei mäleta. See oli küllalt väike, ühe tribüüniga saal.

Pariisi olümpiamängude vehklemisvõistlused toimuvad suursuguses Grand Palais's. Foto: Tairo Lutter

Eile saalis toimunu oli ikka meeletu, nii äge! Istusime meeste matšide ajal viimases calling room’is enne rajale minekut. Ruumi katus tekitas sellise kilekasvuhoone tunde, süvendas vist veelgi rohkem häält, mis sealt väljast tuli. Kõik naised, kes seal minuga samal ajal ootasid, olid – vau, kuhu me oleme sattunud!? Väga lahe.

Oli vahva näha, et sind sporditeel väga toetanud vanemad said osa sellest emotsioonist.

Jaa, mul on selle üle väga-väga hea meel! Teadsin varakult, et kui pääsen Pariisi, tulevad nad toetama. Nad on kogu aeg olnud suured spordifanaatikud. Ema on kehalise õpetaja, aastaid korraldanud koolides oma olümpiamänge, kuulub Olümpiaakadeemia juhatusse. Tema jaoks on olümpia alati olnud hästi suur asi.

Aga isa jaoks samamoodi. Sporti on meie peres kogu aeg vaadatud, sporti hinnatakse. Teadsin, et see on koht, kuhu nad kindlasti peavad tulema. Õnneks on Pariis Eestile suhteliselt lähedal.

Et nad said niisuguse emotsiooni – loomulikult oleks see võinud veelgi parem olla –, vaadata viit minu matši niisuguses atmosfääris on väga võimas.

Kui õhtul lõpuks nendega kohtusin, kui olin oma esimesed pisarad ära valanud, nägin nende silmis siirast rõõmu ja uhkusetunnet. Medal jäi küll saamata, aga kõik need muud emotsioonid vähemalt natuke korvavad seda.

Võistlesid oma esimesel olümpial. Kas olümpiatunne on siin oldud päevadega tekkinud?

Ma ei tea, mis see olümpiatunne on! Loomulikult on siin väga palju inimesi, väga palju sportlasi. Rahvast on nii palju ja kindlasti on tulnud vastu mõni väga kuulus sportlane, aga ma pole teda tähele pannud, sest eilseni keskendusin ainult endale. Ma pole end otseselt tuppa lukustanud, vaid elanud tavalist elu.

Nelli Differt (paremal) ja treener Helen Nelis-Naukas Pariisi olümpiakülas. Foto: Facebook / Nelis-Naukas Helen / Karli Saul / EOK

Minu jaoks sarnaneb olümpia universiaadidega ja ka eelmise aasta Euroopa mängudega. Rahvast on lihtsalt palju. Siin loomulikult on olümpiarõngad. Aga midagi nii tohutult erilist võib-olla ei olegi. Mitte et see oleks mingi tavaline asi, kuhu olen sattunud – see on ikkagi väga uhke tunne ja auasi olla siin.

Võib-olla arvasin natuke enamat, aga ehk selle pärast, et olen kogenud universiaade, kus on samasugune tohutu rahvahulk. Sealt olen saanud tunde kätte ning see enam ei tekita seda vau-efekti.

No vehklemisareen ikka tekitas!

Jaa, see tekitas. See on olümpia kõige võimsam asi, et meid pandi niisugusesse saali võistlema! Pluss kõik, mis sinna juurde käis, poolfinaali- ja pronksimatšile tulek sealt ülevalt treppe mööda alla.

Nelli Differt (paremal) ja Eszter Muhari enne pronksimatši. Foto: Tairo Lutter

See kõik oli väga-väga äge, see mälestus jääb elu lõpuni. Seda ei ole mitte kusagil võimalik üle teha, kui just Pariis uuesti olümpiamänge ei korralda. Mina siis enam ei vehkle, mulle jääb see üheks ja ainsaks kogemuseks (naerab).

Kas mängude avamist vaatasid?

Hästi vähe. Kuidagi tundsin, et ei taha. Et võib-olla hakkab tekitama seda olümpiatunnet, liigset emotsionaalsust, mida ma ei tahtnud endasse lasta, sest mul oli järgmisel päeval võistlus. Minu jaoks pidi see olema tavaline võistlus, et mitte tekitada pinget. Vahepeal mängis küll telekas taustaks, aga vaatasin avamist väga vähe.

Eesti delegatsioon avatseremoonial. Foto: Martin Ahven / Õhtuleht

Võib-olla läinuks asi liiga emotsionaalseks. Et oh, ma päriselt olengi siin, ja kõik lapsepõlveunistused täituvad! Loomulikult mul mingil määral oli emotsioone, aga ma ei tahtnud, et need tuleksid tugevalt esile.

Arvan, et kui jõuan koju tagasi, tahaksin tagantjärele ära vaadata oma võistluspäeva ja avamise.

Kas Grand Palais’ täitnud rahvamass ei tekitanud emotsiooni, värinat?

Mulle annab rahvas pigem hoogu juurde. Mulle on alati meeldinud, kui on võistlustel vaatamas käidud ja kaasa elatakse. Vanemad on käinud, isapoolne vanaema Haapsalus alati käis. See innustab mind, tahan veelgi rohkem pingutada.

Eile nägin, et ühel pool tribüünil on Eesti lipud ja teisel pool on Eesti lipud ja ma otseselt ei teadnud, kus mu vanemad on, aga teadsin, et kusagil nad on. Nii palju karjuti: Eesti, Eesti! Nelli, Nelli! See kõik kostis alla ära. Ikka kuuled, mis toimub.

Kui see mulle ei meeldiks, siis ehk lülitaksin end välja. Minu jaoks on sport emotsioon, sportlase eesmärk ongi pakkuda rahvale emotsiooni.

Samamoodi annab sport mulle emotsiooni. Kui võtaksin seda tohutult raske tööna, siis see võib-olla ei oleks nii põnev ja huvitav. Siis ma ilmselt praegu enam ei vehkleks. Olen vehklemise valinud sellesama emotsiooni ja põnevust pärast! Arvan, et Eesti inimestel kodudes oli samuti põnev (muheleb).

Neli lisaaega oli liiga põnev. Mida see sportlasele endale tähendab?

Rajal olla on palju lihtsam, kui kõrvalt vaadata. Kui satun niisugusesse olukorda, pean ise selle lahendama. Ma ei pea ennast väga tugevaks lisaajavehklejaks, pigem olen seda alati tahtnud vältida.

Nelli Differt (paremal) on avamatšis lisaajal alistanud korealanna Young-Mi Kangi. Foto: Tairo Lutter

Eile ma esimese matši võitsin otsustava torkega, sellega kindlus veidi kasvas. Kui teine matš samamoodi tuli, kasvas veelgi enam. Kui hakkasin [Alberta] Santuccioga (Differti kolmas vastane – V.A.) vehklema viimasele torkele, tundsin ennast juba palju kindlamalt.

Aga viimasesse, Eszter Muhariga peetud pronksimatši see tunne ei kandunud?

Tolles matšis sain seisul 12:10 torke sisse olukorras, kus otsustasin pressida. Mõtlesin lisaajal, et nii lihtsalt ei tohi enam, lasen tal natuke tulla. Kahjuks tema alustas oma liikumist ja viis selle lõpuni. Teadsin, et pean mitte kaitsesse tõmbuma, vaid torke ise tegema. Ja tema teadis, et tema peab tegema.

Muhari tundub ebamugav vastane – pikk ja vasakukäeline, Katrina Lehise moodi.

[Man Wai Vivian] Kong (Differti vastane poolfinaalis – V.A.) ja Muhari ongi hästi ebamugavad vastased. Kolm esimest olid sobivad: minusarnased, veidi lühemad. [Young-Mi] Kang (Differti esimene vastane – V.A.) ja Santuccio hakkavad ise palju liikuma ning mul on võimalik nende tempot tabada. Kongi ja Muhari tempo ja tegevused aga on mulle ebamugavad. Mul on raske neid tabada, mõlemad on ka minust pikemad.

Kaks viimast matši tõid Nelli Differtile pettumuse. Foto: Tairo Lutter

See on kahevõitlusala võlu ja valu, et mõni vastane on mugavam ja teine ebamugavam. Kui tahad võita, pead loomulikult kõiki võitma, nagu Kong eile tegigi, finaalis ka 1:7 kaotusseisust.

See ongi see vehklemise emotsioon, põnevus. Nii kaua, kuni matš kestab, pole teada, kumb võidab.

Sinu teekond olümpiale oli metsikult pikk, läksid vehklemistrenni juba 24 aastat tagasi. Kui palju on olnud hetki, kus tahaks kõigele käega lüüa?

Enne koroonaaega oli neid päris mitu. Mõtlesin: no kaua veel? Mõni on öelnud, et kui 25. eluaastaks tulemust ei tule, siis kaua sa ikka punnitad. Kordagi aga ei tekkinud mõtet, et nüüd ongi päriselt kõik. Isegi kui ma mõnikord mõtlesin, et kaua veel, et võiks elus midagi muud ka teha, läksin uuesti trenni. See oli elu osa, ma lihtsalt ei osanud sellelt rattalt maha tulla.

Harjutasin ju õpingute, töö kõrvalt. Kordagi pole tekkinud tunnet, et vehklemine on minu töö. See on hobi, mis mulle meeldib. Meeldib trenni teha, on põnev. Ja kui see pakkus häid emotsioone, tahtsid saada veel paremaks.

Nelli Differt (paremal) teeb torke matšis poolatari Alicja Klasikiga. Foto: Tairo Lutter

Sa ei pääsenud suurvõistlustele pikki aastaid ning jõudsid sinna lõpuks alles 2022. aastal. Kas see koondisse mitte pääsemine ei võtnud rajalt maha?

Iga kord, kui maikuu lõpp oli käes, ja selge, et suvel kuhugi asja pole... Õnneks universiaadid natuke päästsid, andsid mingit motivatsiooni. Sealt ühe medali sain ja pärast käisin korra veel. Loomulikult tekkis raskeid hetki.

Aga jaksasid oma aja ära oodata.

Hästi suur murdepunkt oli 2022. aasta alguses, kui pärast vigastusi tagasi tulin, Doha GP-l teise koha sain ning seejärel MK-etappidel kaheksa hulka jõudsin. Sama aasta MM tõi viienda koha.

Ilmselt olid peas loksunud mingid asjad paremini paika. Mingis vanuses tahtsin hullult, see pärssis. Ka ei teadnud ma, mida [vasaku jala] põlv teeb. Ma ei tahtnud enam tohutu valuga vehelda. Ühel hetkel lasin mõtte vabamaks.

Mida põlv praegu teeb?

See peab väga hästi vastu, sest minu kõrval on alates 2022. aasta hooajast suurepärane füsioterapeut Vitali Kuznetsov. Arvan, et temata ei oleks ma praegu siin, mu keha ei oleks vastu pidanud. Ta alustas võistkonna juures, aga seejärel läks rahaliselt keeruliseks. Tänu Heleni leitud sponsoritele oli minul võimalik temaga jätkata. Et olen füüsiliselt heas vormis ja vigastused pole seganud, on väga suures osas tema teene.

Nelli Differtil on kolmel viimasel aastal olnud palju rõõmuhetki. Foto: Tairo Lutter

Sinu vanemad ütlesid, et mainitud Doha GP tähendas terve karjääri seisukohalt ehk otsustavat hetke ja kõikus noateral. Mis juhtus?

Olin aastavahetusel põdenud koroonat, Doha GP tuli jaanuari lõpus. Haapsalus tehtud PCR-test oli positiivne. Küsisin korraldajatelt, et mida teen, mul on positiivne test? Vastati, et tehke antikehade test. See oli korras ja öeldi, et pääsen võistlema.

Stockholmi jõudes kontrolliti Doha lennule minejate teste ja öeldi: ei, te ei saa! Teil on positiivne test, me ei saa teid edasi lasta. Mõtlesin: täitsa lõpp, mida nüüd teha? Üle pika aja üks võistlus, kuhu saan minna, ja kas pean koju tagasi pöörama?

Helistasin emale, helistasin Helenile. Juba nutsin, sest tahtsin võistlema minna. Helen vastas: rahune maha, lähed teed seal uue testi ja vaatame, mis saab. Ka reisikorraldaja utsitas, et mine testi. Lennujaamas sai testida, aga mõtlesin, et mis saab siis, kui see samuti positiivne on ja nad panevad mind kuhugi? Vastus tuli tunniga, see oli negatiivne.

Ööbisin lennujaama hotellis mõne tunni, sain uuel hommikul Dohasse lennata ja jõudsin õhtuks kohale. Järgmisel hommikul läksin rajale. Õnneks olid esimesel päeval ainult alagrupid ning päev hiljem võistlesid mehed, sain ennast välja magada. Lõpuks Katrina [Lehis] võitis, mina olin teine ja Erika [Kirpu] kolmas. Võitsin Erikat otsustavale torkele, tema onakorda oli enne võitnud [Irina] Embrichi, kõik eestlased olid väga heas hoos.

See võistlus tohutult murdis minu jaoks piirid, mis enne seda olid olnud, tõestas mulle endale hästi palju ja andis hästi palju eneseusku.

Kaks nädalat hiljem Barcelonas kaheksa hulka jõudes oli oluline matš ühe prantslannaga, kus olin lõpu eel kahe torkega taga, aga torkasin teda kahel korral varbasse, mida juhtub väga harva, ning seejärel tegin ka otsustava torke. Tollest ajast alates hakkas minema paremini ja tekkima enesekindlus.

Näib, et oled viimasel paaril-kolmel aastal nii-öelda rahu saanud. Pooltel osaletud suurvõistlustest oled jõudnud esiviisikusse!

Jah. Olen nüüd kolme aastaga teinud kolm EMi, kaks MMi ja ühe olümpia. 2022 MMil olin viies, 2023 EMil sain pronksi, nüüd olümpial olen neljas.

Seoses selle 4. kohaga täna hommikul just muigasin. Kord 4. või 5. klassis, tundi ma ei mäleta, luges õpetaja hindeid ette ja ütles, et Nelli sai nelja. Üks klassivend ütles selle peale, et Nelli peabki nelja saama. Et Nelli ja neli – võtad ainult ühe l-i vahelt ära! Täna ärkasin mõttega, et kas selle pärast eile ka tuli 4. koht? (naerab)

Sind lapsest saati juhendanud Helen Nelis-Naukase emotsionaalsus on teada-tuntud. Eile hüppas ta paljude vastaste torgete peale püsti, nagu oleks saanud herilaselt nõelata. Millise inimesena sina teda näed?

Helen on hästi emotsionaalne. Me ei saa kellelegi tema emotsioone pahaks panna. Eile võis tunduda, et treener karjub raja kõrval hästi palju. Tegelikult ütlesin Helenile, et ta peabki kõvasti ütlema, sest muidu ei kuule ma sinna rajale midagi.

Finaalosas õnneks oli publik vait hetkedel, mil ei veheldud. Aga hommikupoole veheldi ju neljal rajal korraga. Ja kui mõni prantslane parajasti torkas, ei kuule ju mitte midagi.

Nelli Differt (paremal) kuulamas treener Helen Nelis-Naukase õpetussõnu. Foto: Tairo Lutter

Kohtunikudki pidid väga palju ootama, et nad saaksid matšiks käskluse anda. Sa ei kuule kohtunikku ka, sa vahepeal vaatad ta käemärke! Siis ütlesingi Helenile: kui sa tahad midagi öelda, pead karjuma, sest ma muidu lihtsalt ei kuule. Helenil on hea vali hääl, kaikus üle saali (naerab).

Tean, et inimesi ei saa muuta. Pigem kasuta ära nende tugevusi ja ära pööra tähelepanu nõrkustele.

Tundub, et seda, kuidas vehelda ja võita, ta oskab edasi anda.

Tundub küll, et oskab (muheleb). Muidu ta ei oleks viinud päris mitut sportlast tipptulemusteni. Kui jõuab üks, võib juhtuda, et tegemist on juhusega. Kui neid on mitu, peab midagi veel olema.

Loomulikult ei ole ta kogu aeg nii emotsionaalne. Kui astume tavaelust spordisaali, siis sealses keskkonnas me kõik muutume. Kui treener raja ääres mõne kurjema sõna ütleb või trennis natuke järsemalt õpetab, ei tähenda, et ta inimesena selline on. Helen ju ei taha mulle kui inimesele halba, vaid tahab, et oleksin rajal parem vehkleja.

Nelli Differt ja treener Helen Nelis-Naukas said Pariisi olümpial rõõmustada kolme võidu üle. Foto: Tairo Lutter

Peame kõike võtma võimalikult vähe isiklikult. See on raske, väga raske. Kõige peale, mida öeldakse, ei saa ju kosta, et miks sa mulle nüüd nii ütlesid? Me kõik oleme emotsionaalsed. Seda on raske teha, aga emotsioonid peavad jääma tagaplaanile. Kui tahame jõuda täiesti tippu, saab sinna ainult ühisele eesmärgile keskendudes.