PM PARIISIS ⟩ Oled Eiffeli kõrval, aga isegi ei märka seda? Jah, see on võimalik!

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna: rannavõrkpall ja Eiffeli torn. Foto: MAURO PIMENTEL

Rannavõrkpalli olümpiavõitjad ei selgu Pariisis mitte ainult tuhandete silmapaaride, vaid ka linna kuulsaima vaatamisväärsuse, Eiffeli torni ees.

Nimelt on olümpiaareen rajatud torni jalamile, mis tähendab, et iga kord palli tõstes vaatab 330-meetrine raudiludus sulle näkku.

Et teada saada, kui ülev tunne see on, esitas Postimees esmaspäeva pärastlõunal selle küsimuse ka Rivo Vesiku šveitslannadest hoolealustele Nina Brunner - Tanja Hüberlile, kes olid olümpiaturniiri avamängus 2:0 (21:12, 21:19) üle Hispaania duost Alvarez - Moreno. 

Saadud vastus aga...

«Ausalt öeldes ei pannud ma seda mängu ajal isegi tähele,» hakkas Brunner küsimuse peale naerma.

Hüberli võttis sõnajärje üle: «Kusjuures, tõesti ei pannud tähele. Aga areen on muidugi võimas. See on kahtlemata kõige ägedam välja, kus oleme kunagi mänginud.»

Naerust taastunud Brunner lisas: «Time-out'ide ajal siiski nägime seda torni ja vaatasime, aga mängu ajal... järelikult oleme lihtsalt nii väga mängus sees!»

Kuivõrd Vesik on treener, siis temalt tõsteküsimust küsida ei saa. Ent muu areen ja atmosfäär, mis mulje on see talle jätnud? «See on üks ägedamaid kohti üldse, kus rannavollet mängitud,» ei hoidnud vollehunt end tagasi.

Tema sõnul on Champ de Mars'i pargis, kus Eiffeli torn asub, tegelikult varemgi rannavõrkpalli mängitud, kuid seda selle teises otsas, kus olümpiamängude ajal selguvad judotšempionid.

«Seal oleme Kristjaniga (endine paarimees Kristjan Kais - K.J.) isegi mänginud. See oli ka äge koht, aga Eiffel oli siiski kaugel. Praegu on ta kohe su kõrval ja suur! Torn ongi kogu aeg näos ja mängijal peab olema ikkagi vaimujõudu, et ennast välja lülitada. Nina ja Tanja tulid sellega aga täna väga hästi toime,» tunnustas Vesik hoolealuseid.