PM PARIISIS ⟩ Differti ema ja isa: ei osanud arvata, et vehklemisvõistlus võib SELLINE olla!

Leelo ja Andres Paju Pariisis Grand Palais's oma tütre Nelli Differti võistlusele kaasa elamas. Foto: Merili Luuk / EOK

Pariisi olümpiamängude esimesel päeval poolfinaali jõudnud Nelli Differtile elasid tulihingeliselt kaasa tema vanemad Leelo ja Andres Paju, kes on keerulisel sporditeel alati oma tütre kõrval seisnud.

Postimees kohtus Differti ema-isaga veidi enam kui pool ööpäeva pärast vehklemisvõistluse lõppu. Saime kokku võistluspaiga Grand Palais’ kõrval, ning nagu kõigile teistele, avaldas seal kogetu neilegi ülimalt sügavat muljet.

Nii suure publikuga (täismaja, 7000 pealtvaatajat) vehklemisvõistlusel viibiti esimest korda. «Vahva, vahva!» hüüatasid Pajud kui ühest suust.

«See, mis eile (siin ja edaspidi tähendab see laupäeva – V.A.) toimus... Nagu Eestis lähed korvpallikoondist vaatama. Istusime sektoris, kus olid põhiliselt prantslased. Pandi lihtsalt see metalliplärin (tribüünid püstitati tellingutele – V.A.) tööle ja kui selle all kõndisid, oli tunne, et metroo sõidab pealt läbi. Me ei osanud arvata, et vehklemisvõistlus võib SELLINE olla!

Finaalis hakkas rahvas niimoodi möirgama, et kohtunikku ei kuuldud ja ta ootas, et anda lähteasendi käsklus. Võimas!» kirjeldas Andres Paju enda emotsioone.

Kui selgus, et tütar pääseb olümpiamängudele, polnud ei Leelo ega Andres Paju sõnul sekunditki kõhklemist. Mõlemale oli kohe selge: igal juhul Pariisi!

Ema: «Meil oli juba ammu mõte, et tahaks ükskord käia olümpiamänge vaatamas. Nüüd siis niisugune võimalus. Pealegi on Pariis Eestile küllalt lähedal. Kui tuli teade, et Nelli võistleb, hakkasime kohe lennukipileteid ostma ja ööbimist vaatama.

Meil on pikalt ette planeeritud, mis päeval me mida teeme. Nüüd ongi meil kaks vaba päeva (pühapäev ja esmaspäev – V.A.), järgmised on rohkem sisustatud. Külastame Eiffeli torni, läheme Versailles’ lossi.»

Nelli mõlemad vanemad on suured spordisõbrad ja lapsest saati sporti teinud. Ema töötab kehalise kasvatuse õpetajana ja on maitsnud ka kergejõustikutreeneri leiba. Isa harrastas vehklemist, ainult relvaliik oli teine – espadron.

«Sellest on võib-olla minu väike pisik antud Nellile. Haapsalus veheldaksegi sellepärast, et see on Haapsalu!» lausus isa naerdes.

Ema: «Nelli on lapsest saati olnud väga liikuv. Ta pidi kuhugi oma energiat panema ja võeti kolmeaastasena võimlemisgruppi. Hiljem tuli ta minu kergejõustikutrenni. Kui mul polnud enam aega ega võimalust treenerina jätkata, valis Nelli vehklemise – ajad sobisid, isa oli varem vehelnud.

Helen (treener Nelis-Naukas – V.A.) oli teda juba spordilaagris näinud. Sõbranna tuli ka kaasa, Nelli proovis, hakkas meeldima, see sobis talle ja tulid esimesed võidud. Kui ta teeb midagi, siis põhjalikult.»

Ja siin ta nüüd on, 24-aastase harjutamise peale olümpiamängude neljas epeevehkleja. Kui raske on oma lapse võistlusi kõrvalt vaadata?

Ema: «Eile oli nii raske vaadata, kogu aeg punkt-punktis. See oli hästi pingeline, väga närvesööv, et kas vaatan või ei vaata. Aga see tegi võistluse ka hästi huvitavaks.»

Isa: «See võistlus oli eile ikka tohutult sees. Üks asi on võistlusejärgne pingelangus. Teisalt kui mõtled tulemusele, tuli ju väga hästi välja!»

Ema: «Super!»

Isa: «Nelli tegi asja küll enda jaoks raskeks. Sai ette, jäi taha, tuli järele, ja nii üha uuesti. Ning need otsustavad torked... See on vehklemise süsteem – üks kaotus ja langed välja.

Lisaks pole pronksimatši teistel võistlustel peale olümpia. Kuidas keskenduda, kuidas leiad pärast poolfinaalikaotust motivatsiooni. Eile leidsid pronksimatši mõlemad osalised. Mõlemad tahtsid!»

Kas iga võistlus on vanematele sama närvesööv?

Isa: «Jaa. Kõik MK-etapid... Ei ole nii, et lihtsalt vaatad, ikka on sul närv sees. Vaatad, kes on järgmine vastane, ahhaa, sellega on varem vehelnud, aga sellega ei ole. Hakkad varasemaid tulemusi uurima – jaa, vist sobib...

Teatud koolkonnad sobivad Nellile. Et ta eile itaallannat võitis, oli super. Nende otsa oli ta alati komistanud. See oli väga hea võit!»

Nelli teekond olümpiamängudele oli väga pikk. Kuidas see vanematele on tundunud? Jutujärje võttis üle ema: «Selles mõttes pole hullu, et ta on kogu tahtnud, sporti nautinud. Ta ei võta seda tööna ja see on teda edasi viinud. On imetlusväärne, et ta on leidnud enda jaoks tee, kuidas edasi liikuda. Sport oli tema valik, meie Andresega toetame teda.

Karjääri murdepunktiks oli 2022. aasta alguses Dohas peetud võistlus, kus ta Stockholmis jäi koroonaajal lennukist maha. Oli suur mure, mis saab, kas ta saab üksi edasi minna. Lõpuks sai, läks pisarates kohale, aga tuli teine koht. See oli murdepunkt, kust ta läks edasi. Kui seda poleks olnud, siis võib-olla oleks hakanud juba peret looma ja muid asju tegema.»

Leelo ja Andres Paju on Pariisis nädala lõpuni ja lähevad kindlasti vaatama kümnevõistlust. Kas mõnda ala veel, otsustatakse jooksvalt.

Leelo: «Meil on kümnevõistlusele mõlema päeva piletid, ikkagi kolm eestlast on võistlustules. Tahaks Rasmus Mägi jookse ka näha, aga sõidame enne seda ära. Neid vaatame televiisorist.»

Eesti Olümpiaakadeemia juhatusse kuuluv Leelo Paju on juba paarkümmend aastat korraldanud kooliolümpiamänge. «Olümpiaideed on niivõrd õiged, püüame lasteni viia olümpiaharidust – rahvaste sõprus ja kõik muu. Sõjad võiksid ära lõppeda. [ROKi asutaja Parun Pierre de] Coubertini idee ju oli, et olümpiamängude ajaks peatatakse kõik sõjad. On arusaamatu, miks maailmas sellega kaasa pole mindud,» mõtiskles ta.