PM PARIISIS ⟩ Jefimova, olümpiafinaali seitsmes: kõlab võib-olla imelikult, aga minu jaoks oli see tavaline võistlus

Pariisi olümpial 100 m rinnulidistantsil seitsmenda koha saanud Eneli Jefimova polnud esituse järel pettunud, aga samas ka mitte üleliia õnnelik.

17-aastane eestlanna ja tema treener Henry Hein kinnitasid juba eilse poolfinaali järel, et sihikul on medal, mille teenimiseks tuleb riskida. Jefimova alustaski nobedalt, jõudes poolele distantsile karjääri ilmselt tugevaima aja, 30.69ga.

Siis olid kõik peale kindlalt võidule ujunud Tatjana Smithi üsna võrdselt koos. Lõpu eel aga Jefimova väsis ning ületas finišijoone isiklikust rekordist 42 sajandikku kehvema aja, 1.06,50ga ning seitsmenda kohaga.

Naiste 100 m rinnuliujumise finaal. Foto: Kuvatõmmis

«Läksin nii peale, nagu oli plaanis: alustada tugevamalt, harjuda tempoga ja siis vaadata, kaugele sellega teisel 50 meetril jõuan. Jah, «surin ära», aga tegin plaani järgi. Ei jäänud viimaseks, see on pluss,» võttis Jefimova soorituse kokku.

Olümpia seitsmes ei kõla ju halvasti?

Ei kõla. Meil polnud midagi kaotada. Sain väga napilt finaali ja läksingi paugutama. Läksime riskima, et näha, kuidas [distantsi] teine pool tuleb. Täna oli nii.

Olid äärmisel rajal, kui palju konkurente tajusid?

Tajusin ainult pöördes, kus olin küljega ja nägin teisi. Seal oli Tatjana natukene ees. Aga mitmes ma olin, seda ma ei tea. Olime suhteliselt kõrvuti kõik. Aga teisel [distantsi] poolel nägin ka, et kõrval rajal britt läks minust mööda. See oli vist ka hetk, kui sain aru, et väsin ära: lasin teisel endast mööda ujuda.

Nõme küll küsida, aga kas 1.06 piir jäi kripeldama?

Jaa, see kindlasti jäi kripeldama, sest arvan, et see oli sees. Kõik treeningud näitasid, et liikusin õiges suunas ja soojendusel ujusin ka kiiremini kui kunagi varem. Samamoodi ka eelmiste päevade ujumised. Arvan, et olen 1.06 piiri alistamiseks võimeline. Aga pole vist õiget taktikat veel üles leidnud.

Eneli Jefimova oli poolel distantsil veel medalimängus, aga siis... Foto: Tairo Lutter

Oli täna pinge maas, nagu eile lootsid?

Jah. Läksin täiesti rahulikult starti, ootasin, kuni kutsutakse. Esimene 50 meetrit oli nii, nagu pidi. Midagi närvide taha ei jäänud.

Kuidas kujunes ujumise dünaamika – millal raskeks läks?

Ma ei mäleta ujumisest enam midagi. Enda arust ei läinudki raskeks, aga kui hakkasin tõmbeid lugema, siis 95 meetri peal said tõmbed justkui juba täis. Ent oli veel minna. Siis sain aru, et läksin vist veidi tühja kühveldama. Aga kus raskeks läks? Ma ei oska öelda. Kas ei tunnetanud valu või ei mäleta seda – väga suur mäluauk on praegu.

Kui raske oli basseinist välja ronida? Silme eest virvendas ka?

Ei olnud. Ma pole kordagi lõpetanud 100 m veel niimoodi, et mul oleks halb olla või ei suuda basseinist välja ronida. Paljud on nii, aga mina olen, okei, läks nii, ja siis ronin välja. Täna oli raskem kui muidu, aga mitte nii raske, nagu oleks tahtnud.

Kas oled selle võistluse üle õnnelik?

(Näole tuleb hoobilt lai naeratus, mille järel Jefimova aga sekundiks-paariks mõttesse vajub – J. J.) Ma ei tea. Ma olen õnnelik koha üle ja selle üle, et mul õnnestus finaali pääseda ja siin mitte viimaseks jääda. Järelikult olen.

Said siit olümpialt korralikult kogemusi?

Ma ei oskagi öelda, sest ma võtsin seda võistlust nagu ka kõiki teisi võistlusi. See kõlab võib-olla imelikult neile, kes pole olümpial käinud ja unistavad siia saamisest. Aga minu jaoks oli see tavaline võistlus kalendris.

Sinu areng on kulgenud pidevalt tõusujoones. Kui julgelt 2028. aasta Los Angelese olümpia poole vaatad?

Ma ei oska nii öelda, aga oleme Henryga teineteisele öelnud, et loodetavasti on Los Angeles minu olümpia. Sinna lähen kindlasti kõrgemat kohta püüdma. Aga mul on praegu kõik ainult ilusti läinud – sportlasena seda ainult tahakski, et mäest üles ainult ja kohad stabiilselt paraneks. Seda on väga raske hoida. Jah, aasta alguses olid mul omad tagasilöögid, aga see, et siin olümpiafinaalis olen seitsmes – see on midagi vapustavat.

Hein ütles enne finaali, et pikka pidu ei saa olla, sest aasta lõpus toimub lühiraja MM?

Jah, seal tahan ka korralikke tulemusi teha. Vaatame, kuidas läheb.

Vahepeal kipub inimestel ununema, et oled alles 17. Samas oled käinud kahel olümpial ja paljudel tiitlivõistlustel. Tunned end veel üldse noorsportlasena?

Ma ei jõua midagi tunnetada. Ma ei tunnegi ennast nii väga noorsportlasena, sest päris olen palju juba näinud ja kogenud. Mind väga ei saa enam suurte võistlustega üllatada. See oli mul kõige mastaapsem võistlus, kus on nii palju publikut.

Pariisis ootab ees veel 200 m rinnulidistants. Milliste ootustega sinna lähed?

Ma ei teagi. Lähen nautima. Kindlasti ujun täiega – eks näis, mis tulemus sealt tuleb. Pole selleks erilist ettevalmistust teinud. 100 meetris peaks mul vorm imeline olema ja kui siin ei õnnestunud seda potentsiaali realiseerida, siis äkki 200 meetris tuleb mingi üllatus.

Kanal 2 intervjuu

Mis tunne sul praegu on?

Ma ei teagi, kus kohast alustada. Läksin julgemalt välja ja lõpus tegelikult «surin ära». Natuke kahju, et isiklik rekord jäi sinna, et mul polnud seda jõudu siin see ületada. See jääb kripeldama.

Esimesed 50 meetrit ujusid sa kiiremini kui poolfinaalis.

Ma tegingi ühe tõmbe rohkem kui eelnevad ujumised siin olen teinud ja lõpus andis see tunda. Meil polnud midagi kaotada. Seitsmes koht, ei jäänud viimaseks finaalis, see on ka juba minu jaoks võit. 

Sa ujusid Pariisi olümpia finaalis, see on ka suur asi. Mis tunnetega ujumisele peale läksid? Kas oli närv ka sees?

Ma läksin väga rahulikult, kõik pinged olid maas. Parem koht kui Tokyos, üheksa kohta parandasin. Läksingi rohkem rahulikumalt peale kui eelmised ujumised.

Kas jõudsid ujumise käigus vaadata, mis su ümber toimus või panid kõik välja?

Pöördes nägin, sest ma pööran küljega. Tegelikult ei jõudnud väga kedagi näha, proovisin enda ujumist teha.