PM PARIISIS ⟩ 2,3 sentimeetrit lõpetasid Eesti sportlase olümpia: teeb haiget küll...

Reena Pärnat Foto: Tairo Lutter

Vibulaskja Reena Pärnat sai Pariisi olümpial kogeda kõige ehedamas mõttes spordi võlu ja valu. Kahjuks oli eestlanna täna skaala karmimal poolel.

1/32-finaali duell indialanna Deepika Kumariga kulges väga pingeliselt. Viie vooru järel oli settide skoor 5:5 viigis ning 15 lasuga teenisid mõlemad 136 punkti. See tähendas, et võitja selgitas otsustav nool.

Reeglid on lihtsad: kumb saab märklaua keskpunktile lähemale, läheb edasi. Kumari tabas kaheksat ning võtmed olid Pärnati käes. Hetk hiljem maandus aga temagi nool punases ringis, aga 23 millimeetri võrra tsentrist kaugemal kui konkurendil.

«Ühe noole peale laskmine ja mõned milli- või sentimeetrid on vahet. See teeb haiget küll...» rääkis Pärnat, kes ajakirjanike ette jõudes oli saanud esimesed pisarad ära valada ja end veidi koguda.

Reena Pärnat oli kindel, et tema otsustav lask on täpsem. Aga... Foto: PUNIT PARANJPE / AFP / Scanpix

Mis toimus otsustavatel hetkedel sportlase peas? «Ma kuulsin lihtsalt, et öeldi kaheksa. Aga ma ei mõelnud mitte midagi. Olin täiesti kindel, et minu nool maandub kollasesse (üheksasse). Tegelikult lask oli ka enesekindel. Kõik tundus kuni noole märklauas maandumiseni kontrolli all olevat,» kirjeldas ta.

«Ei oskagi öelda, mis läks valesti. Vahel on nii isegi trennis: tunned, et lask on ideaalne, aga lähebki kaheksasse. Tuuleiil võib mängida. Võib-olla mu sihik polnud päris Xi ristis. Seal võib olla palju nüansse.»

Leidub ka positiivset

Võistluse teise poole alguses kumas Kumarist ebakindlust. Ta võttis lasuks pikalt mõtteaega, sageli 20-sekundilise ajaraami lõpuni. Eelviimases voorus teeniski indialanna 30 võimalikust silmast vaid 24.

«Kui oled sellisel staadionil... Vibulaskmises pole meil – või vähemalt minul – kunagi sellist kogemust olnud. Tavaliselt on mõned pealtvaatajad. Nüüd on selline atmosfäär. See on kindlasti väga uus asi ka mulle. Võib-olla ka talle. Aga tundsin end enesekindlalt,» kirjeldas Pärnat tuhandete huvilistega kaasnevaid pingeid.

Viimase, viienda vooru eel oli Pärnat kuue punktini peetavas matšis 5:3 ees ehk talle piisanuks viigist. Siis võttis Kumari end aga kokku ja põrutas 30. Viigiseisult järgnenud lisanoole saatuse selgitasime lahti juba eespool.

«Kindlasti oli väga raske. Teadsin, et Kumari on tegelikult täiesti tipptasemel laskur. Võib-olla pole tal viimased aastad kõige paremini läinud. Aga siiski – tal on see kogemus olemas. Nagu nägime ka viimast seeriat laskma minnes: ta lasi 30. Tal on, mida võtta. Eeldasin seda. Aga loomulikult üritasin vastu panna nii palju kui võimalik.»

Deepika Kumari Foto: Tingshu Wang / Reuters / Scanpix

Kui pettumuse toonud tulemus kõrvale jätta, leidis Pärnat usutluse käigus ka järjest enam positiivseid külgi. Alustades ägedast atmosfäärist, kus treener Siret Luik pidi enda kuuldavaks tegemiseks karjuma, lõpetades sportlike tahkudega.

«Ütleks, et see oli matšides üks mu [karjääri] paremaid laskmisi üldse. Olümpia finaalväljakul nii lasta on tegelikult päris kõva sõna,» analüüsis Pärnat.

Tema sõnade kinnituseks: kolmelasulistes seeriates kogus Pärnat võimalikust 30 korra 28 ja ülejäänud neljal puhul 27 silma. Selge märk kõrgel tasemel stabiilsusest.

«Ma võitlesin ja lasin tegelikult hästi. Lihtsalt kurb, et kaotus tuli ühe otsustava noolega. Aga muidu arvan, et läks tegelikult hästi,» lisas sportlane.

Tal jäi seljataha kolmas olümpia. Debüüt saabus juba 2012. aastal Londonis. Aga kas praegu on Pärnat parem kui kolm suve tagasi Tokyos, kus õnnestus üks duellivastane alistada?

«Kindlasti, 100 protsenti! Rohkemgi veel,» kõlas Pärnati kiire vastus. «Tänane ja eelvõistlus oli hoopis teine asi kui kolm aastat tagasi. Olen saanud palju enesekindlust ja tunnen end palju paremini. Suudan võidelda. Suudan kõikide konkurentidega siin võrdselt võistelda. Tokyos ma nii ei tundnud.»

Pilk juba Los Angelesel

Arengu taga leidub mitu tegurit. Kolm aastat tagasi alustas Pärnat alaliselt treenimist Šveitsis, kus saab aasta ringi, ka sisetingimustes harjutada olümpiadistantsilt, 70 meetri pealt laskmist. Lisaks on iga päev tema kõrval treener Siret Luik ning käib tihe koostöö spordipsühholoog Snežana Stoljarovaga.

«Olen saanud teha kõike täpselt nii, nagu vaja on,» võttis Pärnat tabavalt kokku.

Tulevikku vaadates võis tänane kaotus isegi kaudselt kasuks tulla. 2028. aasta Los Angelese olümpia ajaks on Pärnat 34.

«Jah, muidugi!» vastas Pärnat kõhkluseta, kas ta mõtleb järgmisele spordipeole. «Motivatsioon on kindlasti väga suur. Eriti pärast tänast. Kaotus on küll valus, aga järgmisel korral tahaks võita,» lubas ta juhtunust sportlikku viha ammutada.

Milline on vibulaskja parim iga? «Arvangi, et kuskil 20ndate lõpp ja 30ndate keskpaik on kõige sobivam. Oled juba kogemusi saanud, keha on valmis treenitud. Vibulaskja jaoks on mul praegu üks paremaid aegu,» arutles Pärnat.

Lähiaja plaani pole Pärnat veel paika pannud. Kuna eelvõistluse ja play-off'i vahele jäi viis päeva, on ta saanud Pariisis juba veidi ringi vaadata. Vahepealne periood venis ehk natuke liiga pikakski.

«Olen juba mitu päeva rääkinud, et tahaks võistlema. Juba nii kaua on trenni tehtud. Nägin, et kõik on hästi. Käisime jalutamas ja trenni tegemas. Sain ka vanematega korraks kokku. Midagi erilist ei teinud, tavaline rutiin,» meenutas Pärnat.

Aga edasi … «Pole isegi mõelnud. Mõtlesime, et saame ikka laupäeval [kaheksandikfinaalis] ka lasta. Pole plaane teinud.»

Duo 5 intervjuu: