PM PARIISIS ⟩ Endrekson ja Raja lõpetasid neljapaadiga võidukalt ja rahuliku südamega: töö sai tehtud

Eesti paarisaeruline neljapaat pani Pariisi olümpiale võiduka punkti, kui lõpetas B-finaali esimesena. Ühtlasi sai nõnda punkti ka kahe kange Eesti mehe: Tõnu Endreksoni ja Allar Raja pikk olümpia(te) teekond.

Olümpiale sai pandud võidukas punkt. Võib vist tänasega rahule jääda?

Allar Raja (AR): Täna on tunne, et midagi jääb näppude vahele. Aga … ma ei taha seda nüüd väga öelda, aga… see oleks olnud finaalisõit.

Tõnu Endrekson (TE): See oli nendest kolmest stardist kõige parem sõit. Eks minu puhul on see, et me sõitsime tänavu suhteliselt vähe starte. See on paljuski minust ja Allarist tingitud, me ei taastu ära ega saa kulutada ennast. Pole salves nii palju padruneid enam.

Samas, iga stardiga me õpime. Täna oli kõige parem start meil. Suutsime terve distantsi tulla väga hea tööga. Sellega, mida oleme suuteliselt maksimaalselt tegema ja väike varu jäi lõpus sisse ka. Lõpus, viimased 200 meetrit, tulime kindla peale ka. Ei riskinud enam, sest ennegi juhtunud mõnel.

B-finaali tulemused. Foto: IOC

Neljapaadi liikmete intervjuu pärast B-finaali Kanal 2-le

Rumeenia alustas täna B-finaali väga teravalt, juhtides poolel maal teie ees enam kui kahe sekundiga. Distantsi teise poolega sõitsite ennast aga esimeseks: kas see oli teie hea lõpp või rumeenlased lihtsalt kustusid?

TE: Meie lõpp oli iseenesest hea. See, et Norra meile järgi tuli, oli taktika: tulime kindla peale lõpuni, et keegi ei teeks mingit viga. Väsimuse pealt ikka kipub neid tulema: käsi on krampis, aer jääb vette kinni, hullemal juhul lähed ümber.

AR: Täna oli see sõit, kus terve sõit oli kogu aeg vaja käiku vahetada. Kui öeldi, et lähme, siis vahetasid ja läksidki. Kui lõpuks Tõnu ütles, et «kindla peale», siis oli, et «uhh, vormistamise küsimus». Johann ja Miša ütlesid ka, et nad olid valmis lõppu tegema.

Aga see on see koht, kus suurest uljusest võib tõesti juhtuda mida iganes. Me olime nii hea varu ja kindla tõmbega – lihtsalt nauditav oli seda sõitu teha. Kui keegi ütleb, et mine naudi sõitu, siis täna oli see päev.

Johann, Mihhail, teil oli eesmärk noorele Rajale ära teha, kes alustas olümpiaid omal ajal kaheksanda kohaga. Tulite seitsmendaks, seega ülesanne täidetud!

Johann Poolak (JP): Jah, vana Rajaga tegime noorele Rajale ära. See on hea punkt ja meile hea alguspunkt oma tulevasele sportlaskarjäärile. Selle minifinaali võit on emotsiooni mõttes ikkagi parem kui viimasena üle finišijoone loksuda.

Mihhail Kuštein (MK): Väga hästi kuulsin, kuidas eestlased karjusid tribüünidel. Aitäh teile! See andis nii palju jõudu ja adrenaliini. Jõudu lihtsalt tuli peale, sest kuuled «Eesti, Eesti!». Üldse ei väsinud täna.

Ehk siis see ikkagi oli emotsionaalne sõit ka teie jaoks?

JP: Noh, ta oli … ei, lõpuemotsioon oli äge! Aga kui hakkasid soojendust tegema ja mõtlesid, et see ongi viimane kord, kui koos sõidame, siis üritasin ennast välja lülitada ennast, et ma ei hakkaks tönnima. Veidi oli juba selline, et Tõnu tõmbas seal ergomeetrit ja vaatas peeglisse – kõik käis veidi aegluubis. Et kurvaks tõmbab ikka, aga eks me õhtul jõua veel pisardada.

Neljapaadi B-finaal. Foto: Tairo Lutter

Tõnul oli viimane sõit. Allar, kas ka teil?

Allar: Järgmisel aastal Eesti meistrivõistlustel äkki on vaja.

Johan: Järgmised kümme aastat eestikaid…

Allar: Vaata, selle asjaga on nii. See, et püsida enam-vähem samas vormis, pole väga suur vaev. Aga kaks asja, mis minu jaoks rohkem loevad on: kas mul on seda vaimujõudu, et teha sellist sõitu nagu täna ka iga järgmine võistlus. See on minu vastutus võistkonna ees, kui valin jätkata.

Teine asi: nüüd on vaja ikkagi jõuga hakata nendele noorematele, kellel on täna silmis usk ja tahe olemas, teatepulk edasi anda. Teha koht tühjaks, et nad ei peaks ootama, et keegi eest ära läheks või kedagi üle sõitma. Vaid nüüd lihtsalt: palun. Aga nad on ka küsinud seda kohta!

Me käisime Tõnuga koos [selle neljapaadiga] põhja lähedalt läbi, aga tõmbasime, tundub, hoo sisse, sest neil kahel mehel on juba nii palju kogemusi finaalidest, et see kompleksne sõudmine, kus annad teadmisi üle, on meil tehtud.

Aga selge see, et eks me Tõnuga klubide vahel ikka jääme liikuma ja sattume kusagil ka paati, aga väga raske on uskuda, et … seda tunnet, mis on enne starti, on raske kirjeldada. Lihtsalt iiveldabki, nii paha on, sest see on valus. Ja kui oled teinud seda liiga kaua, siis küsid endalt, kas on vaja.

Tõnu, kas annate neljapaadi üle rahuliku südamega? Sai selle kolme aastaga kõik vajalik tehtud?

TE: Jaa, mina olen rahul. Olen rahul sellega, mis ma lubasin. Viimased üheksa kuud olid tõesti rasked, sest sa tunned, et keha hakkab üles ütlema. Jõusaalis hoiad ennast teadlikumalt, kontrollid rohkem, et vigastusi ei tekkiks. Sa muutud lihtsalt hapramaks.

Kas see vanus tuli sõrmenipsust peale või?

TE: Ei, seda mitte, aga eks see ole alateadlik ka. Kui oli see seljadiski vigastus, mis andis tunda, sealt on see väike tunne. Ka paadi roolimine pole hea asi: kas sealt annab tunda ja tekitab paremas puusas tunde. Sellised asjad, aga neid on kogu aeg. Hoiadki lihtsalt ennast.

Neljapaadi B-finaal. Foto: Tairo Lutter

Mida vanemad mehed teile selle kolme aastaga enim õpetasid?

JP: Neljase sõitmine on kunst, mida me Eestis kindlasti peame hoidma. Kõik riigid proovivad: Hispaania, Iirimaa, kel kutid, kes sõidavad ergomeetril meist kümneid sekundeid kiiremini, aga nad ei pane seda paati liikuma. Meil, see 20+ aastat neljapaadi kogemust, mis käib põlvest-põlve ja koosseisust-koosseisu edasi, see on midagi, mida peaks hoidma.

Kui uued mehed tulevad, siis vanad saavad veel näpunäiteid anda ja kindlasti me küsime ja kuulame. Meile on ka [Mišaga] selle kolme hooajaga üht-teist külge jäänud. Neljast on nauditav sõita, kui osatakse sõita ja õpetatakse, kuidas sõita.

Tõnu, lõpetuseks tuleb ka küsida, mis tunne on?

TE: See on väga hea küsimus!

AR: Seda tunnet peab kraadima veel. Küsi homme või õhtul uuesti.

TE: Ei, selles mõttes, et mina olen rahul. Sisemine rahu on, mis ongi peamine. Ma tunnen, et olen valmis nii minema ära, et mul ei kripelda midagi. Tänu noorematele meestele. Eelmine aasta oli näost näha, et nad tahavad olümpiale jõuda ja motiveerisid meid ka jätkama.

Kui Johan ütles, et tema oli enne sõitu emotsionaalne, siis kuidas teil?

TE: Loomulikult olin [minagi emotsionaalne]. Ma ei mõelnudki stardi peale – ma neid nii palju teinud, et selle pärast ei muretsenudki, kuidas minema saame –, vaid mõtlesin hoopis teisi mõtteid. Ma ei mõelnud isegi sellele, kas tuleme esimeseks või kolmandaks. Lootsin, et teeme siin oma parima sõidu ja keskendusin sellele. Aga mõtted olid jah, et see on mu viimane start neljapaadil.

Palju seda võimalust on, et jääte ala juurde edasi? Või on sõudmisest täiesti villand?

TE: Sõudmisega tegeled sa ju väljas. See pole ala, kus sa oled hallis või basseinis, vaid keskkond muutub pidevalt, kui sõuad. Ja see on nauditav! Kindlasti olen sõudmise juures.

JP: Arvan, et kindlasti näeme neid veel Pärnus jõe peal ja koos trennis: viis minutit enne üheksat on mehed riides, ploti peal aerudega. Pole küsimustki. Selle pärast ei pabista, et me neid kunagi enam ei näe.

Johan, te olete uuest hooajast tõenäoliselt paadi kõige vanem liige. 27-aastane ja vanameister?

JP: 27-aastane vanamees paadis, jah. See on veidi veider Eesti sõudmise kontekstis, aga tõesti, see koorem mulle turjale tuleb. Saan hakata «omal ajal» juttu rääkima ja kuidas meie ikka tegime (naerab – K. J.).

Olümpiavõitjaks krooniti Holland

Paarisaeruliste neljapaatide konkurentsis krooniti Pariisis ootuspäraselt olümpiavõitjaks Hollandi kvartett (5.42,00), kes edestas A-finaalis Itaaliat ja Poolat vastavalt 2,4 ja 2,59 sekundiga. 

Eesti kvarteti B-finaalis näidatud aeg 5.50,55 oli tänase päeva paremuselt viies aeg: jah, A-finaali viies-kuues ehk Saksamaa (5.50,62) ja Šveits (5.58,04) olid meie meestest aeglasemad. 

Siinkohal on aga paslik markeerida, et üks ühele neid aegu siiski üle kanda ei saa, sest A- ja B-finaali vahele jäi orienteeruvalt veerand tundi, mille jooksul olud muutuvad.

A-finaali tulemused:

A-finaal Foto: IOC

Loe ka, mida sõudjad teleintervjuus rääkisid

Tõnu, mis tunne oli enne starti, purakas oli sees või hoopis peomeeleolu?

Ta ei olnud peomeeleolu, aga mõte oli küll, et see on viimane start. Ei keskendunud sellele, kuid sõit oli vaja nüüd teha. Mõtted olid teised. Võib-olla sellepärast tuligi hästi välja.

Mis emotsioonid valdasid?

Härdaks tõmbas enne sõitu. Tund enne starti, kell 11.20. Siis said aru, et nüüd on kõik.

See oli kuues olümpia, neilt teenisid kaks medalit. Sügav kummardus Eesit rahvalt.

Ma kummardan vastu. Aitäh, et olete minuga vastu pidanud.

Allar, olete alles 41-aastane, Tõnuni neli aastat minna. Neli aastat on ju üks olümpiatsükkel. Kas Los Angeleses näeme?

Ma ei ole oma sugupuus Palusalu geene leidnud. Mõistlik on siis solidaarselt oma vanusegrupimehega äkki maha astuda.

Kuues olümpia ei ahvatle?

Sporti teen ikka neile, kes kaasa elavad. Nii suuri kingi nagu Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson on ette pannud, ma täita ei taha.

Johann Poolak: «Ootame neid treeningutele ikka näpunäiteid andma, et meie kõrvale veel noori mehi koolitada. Nende näpunäited on alati head.»

Mihhail Kuštein: «Kui hästi läheb, siis paar olümpiat võiks veel teha, aga mitte nii palju kui nemad, viis ja kuus. See on ikka ülikõva.»

Kuidas siis täna tähistatakse, šampanjaga?

«Sõltub, mis alaliidu president pakub. Tal on restoranis laud kaetud. Meid on hästi hoitud,» vastas Raja.