PM PARIISIS ⟩ Tolmuimemise meistriklass, mis pannuks ka FC Barcelona mängijatel suu vett jooksma

Kuivõrd maahokipalli ikka annab selle väikese kepiga taga ajada, meenutavad sportlased kohati tolmuimejaga toruga ringi jooksvad atleete. Või noh, selline oli igatahes minu kõrval istunud prantslase mõttekäik. Foto: Imago/ScanPix

Olümpiamängud on spordisõbra jaoks sama nagu toidusõbrale Rootsi laud: ülisuur valik ning õgi, mida hing ihkab! Minu hing ihkas teisipäeva lõunal näha esimest korda elus maahokit.

Kui ma kell 14.15 Yves-Du-Manoir'i maahokikompleksi teisel staadionil – jah, prantslastel on maahoki tarbeks eraldi mitme väljakuga spordikompleks – maha istusin, ei suutnud ma tegelikult esimesed paar minutit spordile keskenduda.

Nimelt oli 34-kraadine leitsak minust veidi üle tunni kestnud logistikarännaku ajal võitu saanud, mistõttu vajasin aega hinge tõmbamiseks. Eriti karmiks osutus sõit kliimaseadmeta bussis, kus kõikidel – ja see pole siinkohal ajakirjanduslik liialdus – higi lihtsalt ojadena voolas.

Ka bussijuht, kes seda kuumust reisijatest tunduvalt pikemalt «nautima pidi», haaras iga teise valgusfoori taga rätiku järele ja käis silmnäo kaks korda üle. Minule pakkus väikest lohutust Eesti olümpiadelegatsiooni pressiatašee Merili Luugi soovitusel kaasa võetud taskuventilaator, mis tuult – vahet pole, et kuuma – näkku puhus.

Maahokiareeni pressitribüünil polnud aga ventilaatoreid ega kliimaseadmeid, kuid õnneks oli see katusega ja seljaga päikese poole, mis andis võimaluse siiski kergelt hinge tõmmata.

Minu staadionile jõudmise hetkeks oli päike jõudnud juba ära pöörata. Kõnealune pilt pärineb teiselt kohtumiselt. Foto: Oscar J Barroso/ZUMA Press/Scanpix

Ometi vaatasin ma kadeduseuss hinges seda, kui poolajal maahokiväljaku teises nurgas kastmissüsteem tööle pandi – tahtnuks isegi selle veega pihta saada! 

Nii viis minutit hiljem minu palvetele osaliselt ka vastati, sest kui tööle pandi minu nina all olnud veekahur, tõi tuul osa veepiisku ka minu peale, mistap tundsin end sama õnnelikuna kui kuueaastane laps, kes koduhoovis paljalt kastmisvooliku eest läbi jooksis.

Veidi kosununa hakkasin viimaks vaatama, mis mu ümber siis õigupoolest toimub ning esimest korda sel olümpial leidsin ennast veidi meh olukorrast.

Mida see tähendab? Kui kõikidel varasematel võistlustel (vehklemine, vibu, olümpiaragbi, veepall, ujumine, judo, rannavõrkpall ja maastikurattasõit) oli kohapeal valitsenud metsik melu ja täismaja publikum, siis Iirimaa–India meeste maahoki alagrupikohtumisel oli täidetud äkki nii kolmandik kohtadest?

Sel oli muidugi ka oma põhjus: nimelt läksid 15 000 inimest mahutaval Yves-Du-Manoir'i peaareenil – see, muide, on ainus staadion, mis võõrustas Pariisis olümpiamänge ka 100 aastat tagasi – pool tundi varem alanud kohtumises omavahel vastamisi maailma edetabeli kaks esimest: Holland ja Suurbritannia.

Maahokisõbrad olid samal ajal lihtsalt kõrvalareenil. Foto: MAURO PIMENTEL/AFP/Scanpix

Samamoodi polnud rahva jaoks ilmselt ülemäära kutsuvaks 34 kraadiga lahipähe paistnud päike. Ent mängijatel selle eest muidugi pääsu polnud: neil tuli väljakul(e) joosta. Kui aga jooksmisest rääkida, siis see on maahokis kõike muud kui normaalne.

Üks mu kõrval viibinud prantslane ütles tabavalt, et kui tolmuimejaga tolmu võtmine oleks sport, oleks maahokimängijatel seal väga suur eelis, sest nemad on harjunud küürakil ringi jooksma.

See tuleneb siis tõsiasjast, et maahoki kepp on kõigest 95 cm pikk ja selleks, et sellega palli lüüa, tuleb kummardada. Tahad sööta? Kummarda! Kui tahad palliga jooksma hakata ja/või vastasest mööda driblada? Kummarda!

Säärast jooksuviisi pool tundi vaadates tekkis minul peas miskipärast küsimus, et kui Pariisi Jumalaema kiriku kellalööja Quasimodo tegelenuks spordiga, siis kas see näinuks samamoodi välja?

No katsu sa niimoodi, väikse kepiga veel väiksemat palli taga ajades, normaalselt ringi joosta. Foto: Aijaz Rahi

Naastes mängu või õigemini keppide juurde, siis nende otsad/labad on ühelt poolt kumerad, teiselt poolt siledad. Seda on oluline teada, sest vastavalt reeglitele tohib palli puudutada vaid sileda poolega.

Kui keegi juhtub kasutama kepi tagakülge, määratakse – sõltuvalt sellest, kus väljaku osas reegleid rikuti – kas karistusvise või karistuskorner (penalty corner). See viimane on siis väravast 10 meetri kauguselt lahti mängitav «nurgalöök», mis on maahokis üks paremaid viise skoori tegemiseks.

Karistuskorneri ajal lähevad ründava meeskonna mängijad nimelt karistusala joonele palli ootama, samal ajal kui kaitsvad mängijaid tõmbavad selga-kätte maskid ja kindad ning lähevad puurivahiga koos väravajoonele seisma.

India mängijad ootamas karistusala joone taga kannatlikult karistuskorneri lahti mängimist. Foto: Anjum Naveed

Asja konks? Neid on seal joonel kõigest viis. Ülejäänud «kaitsjad» kupatatakse sel hetkel keskjoonele ehk 45,7 meetri kaugusele oma väravast. Ründava tiimi asi on seejärel karistuskorner lahti mängida ja pall väravasse saata.

Kuna see on lihtsalt nõnda hea skoorimisšanss, siis ongi maahoki mäng suuresti selle peale üles ehitatud, et standardolukordi teenida. Mõelda kui suures jalgpallis oleks ka nõnda: Raio Piiroja hiilgeaegadel olnuks me Eestiga ju täielik tegija!

Stiilinäiteid penaltikorneri lahti mängimisest:

Kuivõrd ma olin varem oma silmaga näinud nii jää- kui ka saalihokit, eeldasin, et maahokigi on neile sarnaselt äärmiselt kõrge tempoga mäng, kus pall käib kiirelt kogu aeg ühe värava alt teise alla. Reaalsuses see aga nii polnud.

Kuigi kiireid üleminekuid oli, siis jalgpallist tuttavaid pikki palle – vutiparalleel tuleneb sellest, et maahokit mängitakse 91,4 x 55 m väljakul – maahokis naljalt ei mängita.

Seda põhjusel, et palli tohib «maha võtta» ainult kepiga, mitte rinna, käe ega jalaga, mistõttu on ründajal sääraste pallide omaks võtmine äärmiselt keeruline ja loogilisem on rünnakule tulla mööda maad.

Ehk siis võib-olla polnuks Eesti jalgpallikoondis ikkagi maahokireeglitega jalgpallis hea… eriti kui arvestada, et maahokis tohib skoori teha ainult väravast 14,63 meetri kaugusele tõmmatud poolringi seest (loe: karistusalast).

Kaar või karistusala, kust seest tuleb maahokis peale visata, et värav loeks. Foto: Aijaz Rahi

Nõnda sai maahokis näha väga palju palli ühelt äärelt teisele kõlgutamist, et leida kaitseliinis seda auku, kuhu mänguvahendit toppida. Sest kui vise tehtuks kaugemalt – või maahokis ikkagi lüüakse? – poleks see lihtsalt lugenud.

Ühesõnaga, kui vutiparalleelidega jätkata olnuks see mäng FC Barcelona ja Hispaania koondise omaaegne märg unelm. 60 minutit kohustuslikku tiki-takat!

Õnneks pole maahoki aga niisama tuim kõlgutamine, vaid seal tehakse rohkelt sööste ja lõikeid. Ja kui ründaja juba kaitseliini vahele avanes, siis üritati nui neljaks sinna ka palli mängida.

Kuigi nii mõnigi kord tundusid need maahokivõhikule (loe: minule) ülioptimistlikud, sest ründajal polnud tegelikult ruumi, kujutasid need pea alati ohtu. Sest kui karistusalas tekkinukski mingi pusimine ja kaitsja puudutanuks selles segapudrus kas või kogemata kepi vale küljega palli...

Arvasite õigesti: penaltikorner!

Mis muidu penaltikornerite aegu kaitsjate poolt selga-kätte tõmmatavaid maske-kindaid puudutab, siis nende vajalikkuse nägin minagi ära kui üks hindu nii kolme-nelja meetri pealt palliga kolmnurka sai ja kunstmurule maha varises.

Kui mahoki väravavahil on kogu aeg kindad-mask ees, siis penaltikornerite ajal tõmbavad samasuguse varustuse selga ka kaitsjad (näha paremal). Foto: MAURO PIMENTEL/AFP/Scanpix

Korra, muide, sai mängus näha ka seda, kui üks pommlööki (või pommviset?) tegema läinud hindu pallist mööda uhas, kuid õnnekombel vältis ka ühe iirlasest kaitsemängija nägu. Sest see litakas olnuks nokauteeriv.

Kui jalgpallis oleme harjunud aga nägema, et iga «napika» peale haaravad mängijad näost ja kukuvad murul rullima, siis maahokis ei teinud too iirlane isegi teist nägu selle peale, et tal nina peaaegu kuklasse löödi.

Ja ega sel olnuks ka mõtet, sest maahokis on samamoodi kasutusel videokohtunik ehk VAR. Kõik vähegi ebaselged olukorrad – katsu sa meestesummas aru saada, kumma kepi poolega keegi palli puutus – vaadatakse ekraanidelt üle.

Kes tegi mida? Ei tea, aga appi tõttab VAR. Foto: Anjum Naveed

Mis aga tore, seda kommunikeeritakse ka publikule. Põsemikrofoniga peakohtunik ütleb kõlarisse, mida ta tahab kontrollida ja videoruumis olev assistent vastab siis pärast pildi edasi-tagasi kerimist, mis on tulemus. Lihtne ja arusaadav kõigile. Jalgpall, võtke õppust!

Kusjuures tegelikult on vutiisad aastate jooksul isegi üht-teist üritanud maahokist kopeerida. Näiteks on seal kasutusel roheline kaart, mida näidates tuleb reegleid rikkunud mängijal minna kaheks minutiks karistuspingile ja tema meeskond mängib senikaua vähemuses. 2016. aastal katsetati sarnast lähenemist ka Itaalia jalgpalli esiliigas, kuid jah… vedu see plaan ei võtnud.

Kiire remark ka maahokimängu korraldajate osas. Nimelt panid nad veerandaegade vahel suurtele ekraanidele mängima karaoke. Iseenesest ju tõre mõte, kui vaid lauluks poleks olnud Joe Dassini «Les Champs-Elysées». Sest Iirimaa ja India maahokisõbrad just kõige osavamad prantsuse keele purssijad pole.

Ahjaa, päris lõpetuseks veel: kui minul oli palav, siis India poolel mängis mitu meest terve mängu turbanilaadse tootega...

Huvitav, kui soe temal oli? Foto: AHMAD GHARABLI