PM PARIISIS ⟩ Olümpia seitsmes, Zirk: eks mul olid medalitseremoonia riided ikkagi kaasas

«Väga rahul. Minu jaoks oli juba olümpiale pääsemine suur asi. See kõik siin on boonus. Olümpiafinaalis seitsmes olla on väga uhke,» ütles Kregor Zirk pärast 200 m liblikujumise finaali.

Tase kujunes vägevaks. Võidumees, kohalik supertäht Leon Marchand ujus isikliku ja olümpiarekordi 1.51,21. Kristof Milak kaotas talle 0,54 ja samuti kõvasti oma tippmarki parandanud Ilya Kharun 1,59 sekundiga.

25-aastane Zirk ujus karjääri paremuselt teise tulemuse 1.54,55. Eilsele tippmargile kaotas ta 33 sajandikuga. Veel viimase 50 meetri eel oli meie mees viies, aga lõpuks jäi seljataha vaid Alberto Razzetti (1.54,85).

Meeste 200 m liblikujumise tulemused. Foto: IOC

«Ma ei ole näinud vaheaegu ega midagi. Eks ma proovisin veidi riskida ja lõpp oli raskem kui eile õhtul. Aga eileõhtune aeg poleks ka mu kohta ka parandanud, nii et pole midagi kahetseda,» mõtiskles Zirk.

Eile ujusid Marchandi kõrval, täna oli ühel pool kanadalasest pronksimees Kharun, teisel pool itaallane Razzetti. Kuidas täna konkurendid kõrval aitasid või hoopis segasid?

Arvasin, et kanadalane ei uju nii kiirelt. Kui nägin, et ta on minust ees, siis mõtlesin, oi, kurat, kui ta ujub ka 1.54,0 kanti, siis mina ujun vist liiga aeglaselt. Aga hakkasin siis enda tehnika ja ujumise peale keskenduma. Itaalia kutt on minuga üpriski samasse auku ujunud, lõpuks oli võitlus pigem temaga.

Kanada poiss tuli lõpuks kolmandaks ja pani enda kohta ulme aja. Nägin teda kogu aeg. Nägin, et olin suhteliselt tema kõrval.

Eile elu parim aeg, täna paremuselt teine. Kui palju värskust alles oli?

Pigem oli. Öö võib-olla polnud päris nii hea, kui võinuks olla. Eks elevust oli palju. Aga päeval tegin korraliku uinaku. Ei ütleks, et ma kuidagi rohkem väsinum olin. Taktika oli sama ja suhtumine ka. Midagi kahetseda pole.

Oled kümme aastat tiitlivõistlustel käinud. Kas olümpiafinaal veel tekitab närvilisust? Või vana hea «Friends» rahustab maha?

«Friendsiga» jätkasin täna ka. Tundus eile, et töötas. Närvidega on nii, et kui ma natuke pabistan, siis see on minu jaoks hea märk. Järelikult on see oluline hetk elus. Eks ma olen harjunud närvidega töötama.

Kas finaali eel pinget tundsid?

Ütleme nii, et tseremoonia dressid olid ikkagi kaasas. (Järgnes vali naerupahvakas.) Ei tea kunagi. Kui koht on finaalis olemas, siis kes teab, mis võib juhtuda. Tagantjärgi oleks võib-olla halb, kui poleks olnud.

Eks need kaheksa meest kõik mõtlesid medalile. Kes ei tahaks medalit saada. Aga keskendusin ikkagi sellele, mida mina saan kontrollida. Kindlasti oli ulme kiire finaal tegelikult. Minu jaoks on pinge mingis mõttes privileeg.

Kregor Zirk olümpiafinaalis. Foto: Tairo Lutter

Kui tähtis oli olümpiafinaali oma vanemate silme all ujuda?

Neil polnud tegelikult piletit finaalile. Mina sain neile ühe pileti, teise pileti nad said kuskilt ula pealt. Internetist niisama täna õhtuks ei saanudki piletit osta.

Tore, et mõlemad said seda näha, mitte ainult üks neist. See on lahe. Arvan, et olen umbes kümme aastat kodust eemal olnud. 15–16-aastaselt läksin kodust ära. Arvan, et neile oli ka väga suur asi seda kohapeal näha.

Nad olid juba Eneli [Jefimova] finaaliks siin. Eilseid eelujumisi ja poolfinaali nägid ka.

Vanematega rääkides selgus, et kodus on «Friendsist» hoopis suurem teema «Simpsonid». Sul on kehal tätoveering. Detailid on muutund viimase kahe päevaga väga oluliseks.

Väiksena vaatasin väga palju «Simpsoneid». Mingil hetkel, kui tuli tattoo'de needus peale, siis mõtlesin, et teen Barti. Ta on mu lemmiktegelane. Eks ma näen temas natukene ennast ka. Tegin talle ujumisprillid ja -püksid ka. See on ainulaadne disain. Kellelgi teisel ei tohiks seda kuskil olla.

«Friends» on viimaste aastatega tekkinud. Mõnus komöödia.

Enamik kehapinda on veel vaba, mis järgmiseks?

Ütleme nii, et 6. augustiks on uus aeg pandud Eestis: siia paremale käele tuleb paar asja veel. Eks te näete siis.

Enne olümpiat ütlesid, et 200 m liblikat on väga põnev distants, kus võib asju juhtuda. Selles mõttes panid täkkesse: oligi väga põnev! Mitte ainult teise vaatevinklist, vaid ka tervikuna.

Jaa. Ma pole küll veel näinud, mis teised tegid, aga kui mina sain viiendana finaali, aga lõpetasin seitsmendana ehk siin kohtade vahetus toimus. Ja Leon lõpuks üldse võitis. Mina seda ei arvanud. Teadsin, et ta on selleks võimeline, aga minu raha oli pigem Milaki peal. See oli suurüllatus.

Aga olen alati nende poolt, kes võistlevad kodus. See on minu unistusi ka, et võiks kodus olla mingi tiitlivõistlus, et kodurahva ees võistelda. Aga 200 liblikat on ala, kus võib kõike juhtuda: nagu minuga juhtus eile juhtus.

Mis edasi saab? Oled varemgi rääkinud, et üle maailma ringi tuuritamine treeningpaikade leidmiseks on natukene väsitav. Kodus on ka väike laps. Kas nüüd midagi muutub?

Vaatame. Jah, elu on praegu, nagu ta on. Olen seda välja ka öelnud, et päris rahul sellega pole. Ilmselgelt tulemused on head ja ma naudin ka koostööd treeneriga [Tom Rushtoniga], aga elustiili nii väga ei naudi.

Eks ma lühiraja [MMi] teen enda treeneriga veel kaasa, aga uuel aastal teen võib-olla väikese hingetõmbepausi. Ma tahaksin ideaalis ikkagi Los Angeleseni sportida, aga selleks peab väikese hingetõmbepausi tegema. Ma pole elus spordis ühtegi pausi teinud. Pikka plaani vaadata, siis see oleks arvatavasti tark tegu. Aga mis järgmisel aastal hakkab toimuma, kus ma olen... Vaatame.

Pariisi olümpial olid sa suuresti tänu Leon Marchandile osa millestki enamast kui lihtsalt 200 m läbi ujumisest. Kas kogu elamus oli oodatust veel ägedam?

Tokyos toimunuga ei ole võrreldavgi. Mäletan 2017. aasta Budapesti MMi, kus ma olin tribüünil kui ujuja, kes ei pääsenud õhtusesse osasse. Vaatasin teisi. Siis mul tuli tribüünil kananahk peale. Ungarlastele meeldib hullult ujumine. Too oli lahe hetk.

Nüüd on tore olla basseini ääres ja seda melu teistpidi kogeda. Sellist asja lähiajal ei juhtu. See võib olla ainulaadne hetk, kui kodupubliku ees on nii suur staar. Igal hommikul ja õhtul on täismaja olnud. Olen kuulnud, et kohal on umbes 17 000 pealtvaatajat. See on jõhker.

See on ka lahe, et oleme sisehallis. Kaja hakkab natuke põrkuma. Nii lärmakas! Mulle väga meeldib.

Kregor Zirk nautis olümpiaatmosfääri täiel rinnal. Foto: Tairo Lutter

Kui palju on fännidega viimastel päevadel sotsiaalmeedias suhtlust olnud?

Ma lõpuni ei jõudnud kerida, kui palju mul neid sõnumeid on. Eks ma hakkan vaikselt vastama. Ma olen ainult pere, treenerite ja väga lähedaste inimestega suhelnud. Küll ma jõuan teisteni ka.

Olümpia on alati selline spordivõistlus, mida jälgitakse võib-olla keskmisest rohkem. See on tore, et inimesed elavad sellistel hetkedel kaasa. Loodan, et elatakse ka järgmistel päevadel teistele.

Sa ka?

Ma lähen 4. augusti õhtul koju. Mul on 2. augusti õhtuks kergejõustikustaadionile piletid olemas. Homme lähen näiteks veepalli vaatama. Eestis seda ala pole, Prantsusmaal aga armastatakse. Lähen jälle melu kogema.

Võtsin ka ühele USA korvpallimängule piletid. Siis sain aga teada, et see on Lille'is, 200 km eemal. Ma ei tea, kuidas sinna saan, aga... see oli üks asi, mida mõtlesin, et oleks lahe vaadata.

Kokkuvõttes: oled džentelmen – Eneli oli seitsmes, sina ka.

Nii tuli välja jah. Eneli vist ka eile kuskil ütles, et hea, et päris viimaseks ei jäänud. Ma mõtlesin ka, et päris kaheksandaks ei tahaks jääda. Olen seitsmenda koha üle väga uhke. Jäime sõbralikult viiki.

Kanal 2 intervjuu:

Kregor Zirk, Pariisi olümpia seitsmes mees. Palju õnne sulle!

Suured tänud.

Mis su sees praegu toimub?

Rõõm, rõõm! (Puhkeb nutma.) See on väga suur asi minu jaoks. Eks läheb natuke aega, kuni kõik kohale jõuab. 

Sa ujusid kahel korral Pariisis välja suurepärased ajad. Võib vist öelda, et sa kuuludki siia. 

Võib-olla. Kui ma ütlesin eile, et see meediaala on piisavalt pikk, siis täna vist ei olnud: ei jõudnud neid emotsioone endast päris läbi lasta. Minu jaoks oli juba see suur võit, et ma siia pääsesin ja kõik, mis siin järjest tuli, see oli juba suur-suur boonus. Olla olümpial seitsmes, ma arvan, et see on üldse üks läbi aegade kõige tugevam 200 m liblikujumise finaal. Ma olen väga uhke enda üle.

Millise plaaniga ujuma läksid?

Suhteliselt sarnase plaaniga nagu eile: midagi kaotada ei olnud. Nagu Eneli ka ütles, et tore, et viimaseks ei jäänud. Seda ma lootsin, et ma päris kaheksandaks ei jää ja jäin seitsmendaks. Ega ma isikliku rekordiga poleks suutnud kohta ka parandada, aga ega need ajad finaalis väga ei loe, koht on tähtsam.

Ühel hetkel ujumise ajal näis, et suudad veel juurde panna. Olid viiendal kohal ja see pronks ei olnud veel liiga kaugel. Kas silmanurgast nägid vastaseid?

Ma nägin jällegi kolmandal rajal olevat võistlejat. Ma ei arvanud, et Kanada kutt nii kiiresti ujub. Ei teagi, ma keskendusin enda asjale ja üritasin teha seda, mis ma tegema pidin. Ma arvan, et ma sain selle kõigega hästi hakkama. 

Mida sa enne finaali tegid?

Eile ma kuskil ütlesin, et ma vaatasin teleseriaali «Friends». Nüüd ma jätkasin selle traditsiooniga ja vaatasin kaks osa veel. Tegin lihtsalt seda, mida ma alati enne tiitlivõistluste finaali teeksin. Ma hommikul basseinis ei käinud ja võimlesin lihtsalt. Seejärel sõin lõunat ja proovisin puhata nii palju kui võimalik. Ööuni võib-olla nii hea ei olnud, aga tegin päeval korraliku uinaku.

Enne olümpiat rääkisid vähesed ajakirjanikud sinust kui finaalipretendendist. Nüüd oled pannud nad ümber mõtlema. 

Tundub nii! Ma arvan, et mind ei tasu kunagi maha kanda. Eks ma siin ilmselt hüppasin üle enda varju ka, eriti eile õhtul. Ma olen trennis ka väga häid aegu näidanud ja tulin siia enesekindla olekuga. Kui ma eelmise aasta MMil olin füüsiliselt hea, siis selle aasta alguses Dohas olin ma eelkõige vaimselt hea, aga siin ma olin nii füüsiliselt kui ka vaimselt heas vormis.

Mis nüüd edasi? Kas nelja aasta pärast uuesti olümpiale?

Ei hakka päris kõike lubama praegu. Vaatame ja võtame päev korraga. Kindlasti selle aasta teen ilusasti lõpuni ja vaatame, kuidas järgmine aasta läheb, siin tuleb kindlasti vahepeal väikene paus teha. Ma olen terve enda ujumiskarjääri peatumatult võistelnud ja treeninud, seega on mõistlik võtta väike hingetõmbepaus ja siis edasi vaadata. Ma kindlasti tahan järgmise olümpiani ujuda, sest ma armastan ujumist pärast eilset ja tänast veel rohkem.

Kas täna pidu tuleb või sööd sa kuidagi erinevalt?

Vaatame, kui pidulik seal olümpiakülas saab olla. See toit on seal suhteliselt limiteeritud. Eile õhtu ma jõudsin kuskil 00.00 sööma, siis tavaliselt on vaid jäägid alles. Ma pole siin väga magustoite söönud, äkki mõne koogi luban täna õhtul ja siis homme saab täitsa rahulikult võtta.