PM PARIISIS ⟩ Kaljulaid võttis olümpiale sparringupartneri, kelleta ta poleks mängudele jõudnud

Markus Johannes Luhal oli Pariisi olümpial judoka Klen Kristofer Kaljulaidi sparringupartnerina tähtis roll. Foto: Karli Saul / EOK

Rahvasuus on aastaid räägitud olümpiaturistidest, kelle all on silmas peetud võistlejaterivi lõppu jäänud sportlasi. Pariisi mängudega seoses kippus seda tiitlit saama sõudmise neljapaadi varumees Uku Siim Timmusk, ent võistlema ei pääsenud samuti olümpialinna sõitnud judoka Markus Johannes Luha.

Tegelikult saavad neid turistideks kutsuda ainult pahatahtlikud kiibitsejad. Tänapäeva tippsport on muutunud niisuguseks täppisteaduseks, kus iga väiksemgi detail loeb. Näiteks hommikul päev enne avamist ei leidnud epeevehkleja Nelli Differt sparringupartnerit, sest kodust polnud kedagi kaasas ja ühegi teise koondise vehkleja polnud saadaval.

Võib lisada, et ühe sotsiaalmeediapostituse järgi olla Zimbabwel Pariisis 7 sportlast ja 67 lipsudega tegelast. Vaat see on olümpiaturism!

Eesti ainsal esindajal judos Klen Kristofer Kaljulaidil, kel samuti oli võistluseelsetel päevadel vaja sparringupartnerit, otsimise mure puudus. Sest kodust oli kaasas Luha.

«Äge! Oleme poolteist aastat koos trenni teinud. Korra mõtlesin, kas ta võtab minu või ei võta. Äkki on vaja kedagi suuremat, paremat. Klen ise ütles, et miks muuta töötavat masinat,» meenutas Luha, mida ta tundis hetkel, kui talle tehti ettepanek tulla Pariisi kaasa.

Kaljulaid lisas kõrvalt: «Olen mitu korda öelnud, et Luhata poleks ma olümpiale jõudnud. Niisuguse graafikuga, nagu minul, poleks keegi teine suutnud töötada. Ilmusin kohale nii suvalistel aegadel, kellelgi oli kogu aeg vaja olemas olla. Ja tema oli alati olemas. Kui trenn pidi algama kell 6, aga ma jõudsin kell 8, oli ta ikka seal. Asendamatu mees!»

Luha nentis, et mõnel üksikul korral venis ootamine tõepoolest kahetunniseks. «Klen muidugi rääkis liiga suure jutu, et ma olen asendamatu. Mina ise nii ei arva. Lihtsalt läksin trenni siis, kui paluti. Tõesti, olin paindlikum, kui mõni teine oleks olnud. Aga kui elad judosaalist 15 minuti kaugusel, saadki paindlik olla.

Mul endal oli ka vaja trenn ära teha! Vahel tegin ootamise ajal mingeid harjutusi, mida muul ajal ei jõua teha,» lausus Luha naeratades.

Ta maadleb kehakaalus kuni 73 kg, Kaljulaid aga 17 kilo raskemate meeste seas. Pariisis kolmapäeval teise ringi jõudnud ja 9. koha saanud Eesti parima judoka sõnul ei ole kaaluvahe probleemiks.

Et Luhat on hea visata? «Väga hea visata!» vastas Kaljulaid naerdes.

U23 vanuseklassist just väljunud Luha kiidab Kaljulaidi treeningumetoodikat, mis talle samuti sobib. «Saabki rohkem maadelda, näed erinevaid olukordi. Teisalt tuleb kindlasti maadelda ka oma kaalu poistega, et visata. Sest Kleni ei viska. Või no viskab, aga väga vähe. Autosõit koju on hoopis lõbusam, kui oled trenni jooksul korra teda visanud!»

Kas teadmine, et tuled olümpiale ja elad olümpiakülas, kuid võistelda ei saa, vaimselt raske ei ole? «Kindlasti tahaksin ise ka võistlema minna, milline sportlane ei tahaks! Aga kui nägin, et Klen sai olümpiale, oli hea tunne, et aitasin sellele kaasa.

Praegu on olümpiat lahe kõrvalt vaadata, aga kui kaardid õigesti mängivad, siis miks mitte kunagi siin juba võistlejana olla. Pean mõistma, et praegu pole ma ise selles loos peategelane. Oled partner, peadki aitama ja olemas olema.»

Luhale meeldib olümpiakülas väga. «Lugesin imelugusid, et voodid on halvad, toad palavad. Voodi sobib mulle hästi, mulle ongi alati meeldinud kõvem madrats. Ja palavust ei ole, tuppa esimest korda sisse astudes mõtlesin hoopis korraks, et mul on külm! Meile öeldi, et tee aken lahti ja saab soojemaks.»

Pühapäeval käis Eesti judorakuke saalis vaatamas kehakaalu kuni 66 kg võistlust. Luha tunnistas, et juba soojendussaalis tuli kananahk ihule. «Kui läksid võistlussaali, kus oli täismaja, ja kui prantslane tuli, siis kõik, mis toimus, oli võimas. Rahvas trampis nendel tellingutel jalgadega. Kõik karvad vaatasid taeva poole!

Päevadel, mil ma saalis ei käi, vaatan võistlusi telekast. Meil on neli tuba ja ühine eesruum, kus on telekas. Mina istun seal teleka ees ja põhimõtteliselt vaatan terve päeva judot. Samas elab veel Kregor Zirk, nädala alguses tuli Johannes Erm.»

Nii et Zirk oma ala, ujumist, vaadata ei saa? «Saab! Ujumist vaatasin samuti, see on õhtul hilja, pärast judo lõppu. Kõik koos vaatasime. Olen suur igasuguse spordi fänn ja vaatan kõiki alasid.»

Luha loodab kord jõuda samuti korralikule rahvusvahelisele tasemele. «Kui ma ei tahaks, siis ma 23-aastasena enam ei teeks kaks korda päevas trenni. Ei tahaks iga päev ärgata teadmisega, et olen parem, kui ma olin eile.»