:format(webp)/nginx/o/2024/08/01/16260356t1h1867.jpg)
Pariisi olümpial kogetud tunne oli ujuja Kregor Zirgi jaoks nõnda võimas, et kompenseeris sõrmenipsust kogu aastate jooksul tehtud töö ja valatud higi. Lisaks on meie mees veendunud, et täpselt sama palju tähendas see ka tema lähedastele, kes kogu see aeg temasse uskunud.
Kusjuures, minulegi on soovitatud asju kaante vahele panna ja olen täitsa raamatu mõtteid mõlgutanud, aga elutöö osas: loodetavasti mitte. Palju on küll saavutatud ja toimunud aga see [olümpia seitsmes koht] pole kõik, ütleme nii.
Olümpia seitsmes. Esiteks on olümpia ikkagi olümpia. Teiseks, paljud võib-olla ei tea seda ning ma pole kindel, et minagi peaks seda rõhutama, aga [tänavuse] MMi tase oli natukene poolik.
Aga see, mis eile (tähendab siin ja edaspidi kolmapäeva – K.J.) õhtul oli: mis mehed ja mis tasemega nad ujusid – sellest tugevamaks enam ei saa. Siinne tase, et üldse finaali saada, oli aegade raskeim ja finaal oli samuti kõige tugevam finaal üheltki tiitlivõistlustelt. See on omaette lahe asi!
Mul on selles mõttes heas mõttes vedanud, et Eneli [Jefimova] oli rohkem meediapildis ja sai kogu ujumise pinge enda peale. Mina olin nagu must hobune – oletati, et mul võivad olla omad võimalused ja päris maha mind ei kantud, aga eks ma toimetasin Eneli varjus.
Enelil on muidugi olnud ka fenomenaalne aasta – Euroopa meister on ikkagi tõsiasi, mina seda pole. Aga selles mõttes sain pingevabamalt siia tulla.
Samas vaadates seda, mida olen treeningutel teinud ja kuidas on ettevalmistus läinud… tõsi, pärast MMi ma võistlustel väga häid tulemusi ei näidanud ja seal tekkis mingisugune kahtlus, aga selle põhjal, mis ma treeningutel tegin, olin ma lihtsalt holy s*it – et kui ma suudan võistlustel seda hoida, siis võib siit midagi väga hea tulla. Ja tuligi: 1.54,2.
/nginx/o/2024/08/01/16260358t1h25b5.jpg)
Ma olin rohkem üllatunud finaalipääsu kui aja üle. Jah, aeg oli ka väga-väga kiire, aga olümpial ei huvita need ajad kedagi. See 1.54,2 oli sisimas äkki isegi ootuspärane.
Ühest küljest küll suur isikliku rekordi parandus, kuid Dohas oli mul kodus neljakuune laps ehk kindlasti polnud ma seal oma parimas füüsilises vormis. Küll olin vaimselt väga heas kohas. Praegu, Pariisiks, sain ma aga teha korraliku ettevalmistuse ja need kaks asja – füüsiline ja vaimne – said omavahel kokku.
Eneli [Jefimova], [Ivar] Stukolkin, [Veiko] Siimar on siis individuaalselt. Stukolkin oli ka teatega ja... vot nüüd vajan vist vihjet.
[Ulvi Voog-]Indrikson!
Väga lahe seltskond!
Kui Kregor Zirk parasjagu ei uju ega treeni, veedab ta aega perega: elukaaslase Laura ja seitsmekuuse Lukasega. Veel meeldib talle palju looduses käia, reisida – kuigi sellest on elustiilist tulenevalt vaikselt siiber saamas – ja kokata.
«Kokata on mulle alati meeldinud ning kuigi enne lapse sündi tegi seda rohkem elukaaslane, siis nüüd tegeleb tema rohkem lapsega ja on on minu aeg köögis särada,» sõnab Zirk.
Millega ta siis kõige eredamalt särab? «Lihatooted ja burgerid on kogu aeg hästi tulnud. Burger on muidugi üpris lihtne asi, aga sinna vahele saab panna just neid asju, mis sulle meeldiva. Nõnda teedki häid asju,» kostab ta pärast põgusat mõtlemist.
Aga mis on see/need roog/road, mis pole tal siiani kõige paremini välja tulnud. «Mõned pastaroad on sellised,» alustab Zirk muige saatel vastamist.
«Mõni aeg tagasi avastasin näiteks TikTokist ühe sidrunipasta, mis oli huvitav ja kerge. Aga nagu esimese korra kohta ikka, väga-väga sidrunine sai. Elukaaslane muidugi kiitis takka, aga tegelikult oli ikkagi liiast. Aga pasta sai tehtud ikkagi nullist,» tegi meie mees endale mõttelise pai.
Arvan, et enamik laste eesmärk on olümpiavõit või vähemalt -medal. Ja need eesmärgid ei tohikski väiksemad olla. Esiteks, sa ei tea kunagi ja see on, mille poole pürgida. Keegi ei ütle ju: «oh, tahaks olümpial seitsmendaks tulla». Sa pingutad selle nimel ja mõtteviis lihtsalt peab selline olema, vahet pole, mis spordialast jutt.
Kuklas ütled ikka, et kõik on võimalik, eriti kui tulemused vaikselt paremaks lähevad. Muidugi, väga palju oleneb ka konkurentidest. Meie, siinsed finalistid, oleme läbi aegade kõige tugevamad vennad, aga et olümpiamedali pärast võidelda, see vajab väga suurt eneseületust.
Praegu ma väga palju sellistele asjadele enam ei mõtle, vaid keskendun asjadele, mida saan kontrollida. Kui annan endast maksimumi ja see annab misiganes koha – olgu siis eelujumisega piirdumise või olümpiamedali – siis pean sellega leppima. Kui olen eelnevalt teinud maksimumi ja andnud endast kõik, siis pean sellega rahul olema!
/nginx/o/2024/08/01/16260355t1h1f4c.jpg)
Ma olen väga tänulik, et seda mulle võimaldati. Tegemist oli erakooliga Inglismaal ja see finantsiline pool oli mu vanemate jaoks väga suur väljakutse. Ma ei tule väga jõukast perekonnast, aga spordiklubi ja heade toetajate abiga selle unistuse ellu viisime. Eks see oli suur risk, aga õnneks läks kõik hästi ja pärast seda on kõik klotsid justkui ise õigesse kohta läinud.
Mis aga väga oluline: Inglismaale minemise soov tuli minult endalt. See polnud nii, et keegi oleks mind surunud või tegemist oleks isa täitmata unistuste ellu viimisega. Ma sain ise aru, et tegemist on ainuõige valikuga ja lihtsalt pean tegema selle sammu.
Ma olen tegelikult alati väga iseseisev olnud. Ka lasteaias oli nii, et ema pani õhtul riided valmis, hommikul tõmbasin mina need selga ja kõndisin lasteaeda. Iseseisvus on mulle alati meeldinud ja käingi tihti üksinda linnapeal ja möllan ringi.
Inglismaale minek polnud toona ohtlik ega midagi ja pakun, et kodused muretsesid rohkem kui mina, et kuidas ikka nii noorena nii kaugele. Aga sealne süsteem oli väga hea. Vanemad käisid minuga koos ka enne kohapeal ja olid teadlikud, mis seal toimub.
Meil olid seal abis head inimesed, kes meie järel valvasid ja aitasid kohapealsega. Inglismaale minek oli mu elus ja karjääris ainuõige otsus!
Natukene ikka, aga eks seal oli see raskem. Ujusime seal väga vara, et saaks asjad enne kooli tehtud, mistõttu oli tihti nii, et hommikul trenni minnes vaatasid Snapchatist või mujalt, et viis minutit tagasi olid Eesti sõbrad kusagil klubis.
Kas ma tundsin sellest puudust? Ei tundnud, sest mul olid teised eesmärgid: teadsin, et pean sel hetkel trenni minema ja küll need teised asjad ka ühel hetkel tulevad. Samas oli meil Inglismaal ülilahe punt: kõik noored kutid, kellega tegime pulli ja nalja, ent trennis surusime teineteist tagant.
Väljas pidutseda seal muidugi väga ei saanudki. Elu oli lihtsalt natukene teistsugune ja polnud nii, nagu kodus, kus emale ütlesid, et ma lähen nüüd. Kohalikel, kes meie järel valvasid, oli ikkagi kohustus meid mitte välja lasta.
Kindlasti. Kui treenerid või keegi oleks teada saanud, siis nii lihtsalt see läinud poleks (naerab - K.J.). Aga jumal tänatud, et meid ei lastud, sest see kõik võinuks märksa hullemini lõppeda.
Seda enam mõtlen, et kui ma oleks Eestisse jäänud... ma ju tean, milline olin enne seda, kui Inglismaale läksin. Vahepeal käisin ikka sõpradega väljas, aga ilmselgelt oli trenn ikkagi prioriteet.
Aga olen väga palju mõelnud sellele, et kui ma teinuks gümnaasiumi Eestis, siis kas see keskkond ja sõbrad... kumba teed ma oleks lõpuks läinud? Sest kui ma vahepeal Inglismaalt kodus käisin, siis nädalavahetuse esimene küsimus sõpradelt oli ikka, et kas peole ka?
Nagu me Pariisi olümpia poolfinaali järel teada saime, oli menuseriaal «Sõbrad» see, mille abil Kregor Zirk senise elu tähtsaima ujumise eel mõtteid mujale viis. Ja kuna see lähenemine töötas, jätkas ta samal viisil ka finaalipäeval.
««Friends»'i avastasin ma enda jaoks tegelikult alles kolme-neli aastat tagasi. See oli koroonaaeg, kui polnud midagi teha ja kuna elukaaslane oli ka seda juba viis korda läbi vaadanud, siis mõtlesin, et okei, vaatan siis ka milles asi. Ja vaatan siiamaani,» selgitab Zirk, kuidas temast «Sõprade» sõber sai.
«See on nii lihtne ja geniaalne asi, et alati kui käima paned, on naljakas. Võistluste ajal ei taha ma midagi tõsist vaadata, kus tuleks keskenduda, selles mõttes on «Friends» geniaalne. Kui peangi vahepeal vetsus käima, siis las ta käib edasi, so what, filmi või mõne muu asja paned ikka pausile,» jätkas ta ning lisas, et animasari «Rick and Morty» meeldib talle samuti samal eesmärgil.
See oli, jah, raske hetk, aga liitis meid Tomiga väga palju. Eilegi, kui mina ja [Siobhan Bernadette] Haughey järjest finaalides, siis Tom naljatas: «Kregor, mäletad enne Tokyot, kui olime ainult sina ja mina. Mäletad, kui lihtne kõik oli?»
Me teeme nalja küll selle üle, sest olime mitu kuud üks-ühele, aga saime selle ajaga väga hea klapi. Tom on ka sellise seikleja hingega ning enne Tokyot veetsime näiteks väga palju aega Türgis. Nädalavahetustel sõitsime siis aga autoga kusagile ja ööbisime ühes hotellitoas, saades nõnda väga headeks sõpradeks.
Mõned treenerid on hästi kinnised või spordile orienteeritud, aga meie suhe Tomiga on palju enamat kui pelgalt spordisuhe. Mäletan kui enne Tokyot ühe sajandikuga olümpianormi alistasin, siis Tom ütles õhtul: «Kuule, nüüd läheme teeme ühe õlle! Tähistada on ka vaja.»
Ta oskab väga hästi spordi inimlikku aspekti välja tuua ja see on tema üks väga suur pluss. Peale selle, et ta on ka suurepärane treener (muigab – K.J.). Jah, see periood oli ka raske, sest pidin siis veel rohkem välismaal olema, aga lõpuks, kui Tokyosse pääsesin ja seal ka hästi läks, siis oli see kõike seda väärt.
Absoluutselt. Kui meilt ujumismaailmas küsitakse, kas meil on juba baas olemas ja kui jätkuvalt eitavalt vastame, siis hoiavad kõik kahe käega peast kinni: kuidas te jaksate nõnda?
Üks pool on reisimine, aga teine finantsiline – see on samuti väljakutse. USA pole kõige odavam koht ja laagrid maksavad samamoodi, aga õnneks on mul suurepärased toetajad, kes võimaldanud seda asja teha.
Raske on ka olnud ja selle pärast ütlesin ka eile, et ma ei tea täpselt, mis edasi saab. Tom saab septembris ka isaks ja olles ise lapsevanem – see on väga lahe! – olen tema üle väga õnnelik. Aga kindlasti lisab see meie grupile väljakutseid, kui võtab neid ära.
Sellest tulenevalt otsin veidi ka variant B-d, aga eks vaatame jooksvalt. Meie grupp ongi natukene kaootiline kogu elu ja melu osas.
Just! Ideaalis tahaks ma muidugi Eestis töötada ja üks variant ongi jätkata kodumaal abitreeneritega nii, et Tom saadab kavasid ja ma käin vahepeal laagrites. Eks ma proovin endale kõige sobivama meetodi välja mõelda.
Ma jumaldan Tomi ega taha temast mingi hinna eest lahti lasta, aga vaatame, mis tulevik toob.
Jaa, Lukas ja mu elukaaslane Laura. Tema on samuti mulle kogu aeg väga suureks toeks olnud ja minusse kogu aeg uskunud.
Lapse saamine muutis minu jaoks eluperspektiivi. Kui varasemalt olin ma emotsionaalne – või noh, eks ma ole jätkuvalt, vaadates palju siin kahe päeva jooksul valatud pisaraid –, siis varem oli kehv treening minu jaoks palju raskemini seeditav.
Praegu, kui treening saab läbi, siis seedin selle küll läbi, aga ma ei jää sellesse enam nii palju kinni, vaid mõte jookseb kohe perele. Tahangi koju, Lukasega mängima ning perega koos olla.
See on hea pikk teema, mille üle arutada, aga... ujumine on üpriski nüri sport. Meid pole õnnistatud nagu rattureid, kel maalilised vaated. Tõsi, on ka ilusaid basseine, aga see must triip on iga basseini põhjas ikka täpselt sama pikk ja samasugune. Meie keskkond on iga päev, iga hommik ja iga õhtu sama.
Minu jaoks on alati olnud oluline basseiniväliselt end ujumisest välja lülitada. Kodus ka: mul ei ripu seintel medalid ega pilte. Arvan, et kui keegi mu koju tuleks, ei saaks nad isegi aru, et siin elaks sportlane.
Mu kodu on kodu: seal pole midagi spordiga seonduvat. Kõik treeningvahendid on samuti nii kaugel kapi nurgas kui võimalik – peaasi, et need silme ees poleks. Kui on trenni minek, alles siis panen asjad kotti.
Mida vanemaks saad, seda rohkem hakatakse vaimsele poolele mõtlema ja seda küpsemaks saab ka sportlane. Kui Lukas sündis, siis mu vaimne pool küpses väga kiiresti valmis.
Tähelepanelikumad spordisõbrad märkasid Pariisi olümpia aegu kindlasti, et Kregor Zirgi keha katavad mitmed tätoveeringud. Kehajoonistuste armastus tärkas temas Tokyo mängude aegu.
«Eks see olümpiaga seoses tuli,» krutib ta ajaratast kolm aastat tagasi. «Olümpiarõngad ja see -temaatika on mulle kogu aeg sümpatiseerinud, aga ma ei tahtnud ainult olümpiarõngaid tätoveerida. Seega lasin seljale teha Tokyo mängude logo, millele on sisse disainitud Jaapani lained.»
/nginx/o/2024/08/01/16260350t1h80ae.png)
Kui esiti jättis Zirk selle sisimuse tühjaks, siis aasta hiljem lasi ta sinna ka olümpiarõngad lisada. «Seejärel tegin [ujumispükste ja – prillidega] Bart Simpsoni roietele ja pärast seda võtsin sihikule käe. Kuna ma päris sleeve’i või varrukat teha ei taha, siis otsisin väikseid detaile,» selgitab Zirk, miks ta paremalt käelt võib puu ja juured, kaks lennukit ning koordinaadid.
«Ma soovisin käe ümber rõngast ja leidsingi lõpuks sellise ägeda lahenduse, kus on juured, mis on joone abil ühendatud puuga. Kuna mult küsitakse palju ka tähenduste kohta, siis see tähistab otsekui eluringi: sinust saab täiskasvanu, kuid ära ei tasu unustada ka seda, kust oled tulnud.
/nginx/o/2024/08/01/16260353t1h3301.png)
Lennukid, paberlennuk ja selle all olev päris lennuki vari, tähistavad siis reisimist ja koordinaadid viitavad mu maakodule. See on koht, kuhu lähen, kui tahan ennast muust maailmast välja lülitada,» selgitas Zirk, kes järgmisel nädalal taas sammud tätoveerimissalongi seab.
Mida ta siis enda kehale lisab, näitab aeg, kuid suunad on lihtsad: Pariisi olümpia ja poeg Lukas.
Jah. Oleme Lauraga mõlemad aktiivsed inimesed: meil on sama arusaam spordist, liikumisest ja tervislikest eluviisidest ehk kindlasti proovime panna Lukast nii palju liikuma kui võimalik.
Aga nagu ka minu vanemad, siis spordiala [lastele] otseselt ei valita, vaid kõik tuleb juhuse tahtel. Minagi alustasin ujumisega pelgalt seepärast, et vanemad tahtsid, et ma selle selgeks saaksin.
See ongi oluline, et lapsed õpivad ujuma ning kui see hakkab neile meeldima ja neist kasvavad järgmised olümpiafinalistid või -medalistid, siis see on ülimalt tore.
Kui mu enda laps jääb ujuma ja talle meeldib see, oleks see väga tore, aga kindlasti ei hakka ma teda suruma. Olen selle teekonna läbi käinud ja kui meil Eestis mingit suurt muudatust ei tule [suure basseini näol], peab ta sarnaselt minule üpris vara välismaale minema. Aga vaatame, äkki ta leiab mõne muu ala.
Oma lapsele ei pane ju kunagi kätt ette ja toetaks alati. Vanemate ja lähedaste toetus on üks olulisemaid asju spordis, eriti noorele inimesele. Ma ei usu, et ma täna siin istuks, kui mu vanemad poleks mind toetanud.
Aga kui keegi ütlekski noorele lapsele – kas sa ikka tead, kui palju tippspordi nimel peab ohverdama, kõik need aastad ja raskused. Isegi kui keegi seda ütleks, siis laps või noor ei saaks sellest aru. Ta ei mõistaks seda veel.
Mõistmine saabub alles siis, kui see kõik on läbi käidud: kui oledki igalt poolt läbi tulnud. Aga nendest asjadest peabki läbi käima: see on vajalik, et muutuda küpsemaks. Paraku.
Need hetked, mis siin kahe päeva jooksul on juhtunud! Need on lahedad kõikidele, kes vaatavad, aga eriti neile, kes sportlasega päriselt seotud. Siis tähendab see emotsionaalselt veel rohkem.
Ka minule kui sportlasena: kui teed aastast-aastasse seda tööd. Järjepidevalt, lugematuid tunde, ja siis lõpuks saavutad selle, mille nimel oled töötanud – see ongi see rahuldus.
Ma väga sageli emotsioone välja ei näita, meie kümnevõistlejatega ei saa nagu võrrelda (muigab - K.J.), aga poolfinaalis... kui nägin neid aegu, siis esimese asjana ma lihtsalt karjusin! Need fotojäädvustused on ka olemas.
/nginx/o/2024/08/01/16260334t1h1a7b.jpg)
Arvan, et mul on karjääris olnud kolm-neli hetke, kus olen basseinis niimoodi rõõmust hõisanud. See on ka minule tohutu laeng ja moment, mida ei unusta kunagi.
(Puhkeb naerma - K.J.). Seda küll. Seda saab igatepidi vaadata, kui tulla tagasi, et mida mu laps tegema hakkab.
Kuigi on ütlus, et sportlased olid trennis, kui tarkust jagatakse, siis need sportlased, kes siin olümpial on, on kõik väga intelligentsed inimesed, kellega on väga meeldiv juttu rääkida. Sport õpetab mingeid asju, mida tavaelu ei õpeta: distsipliin, järjepidevus ja aja planeerimine.
Oleks tark võtta, jah. August on muidu igal suvel ujujate jaoks selline rahulikum periood ja tänavunegi pole selles mõttes teistmoodi: olümpia on hooaja viimane võistlus. Pärast seda algab lühiraja hooaeg, mille teen samuti kaasa, aga detsembrist mind basseini ääres enam vast nii palju ei näe.
Kui mõelda pikka perspektiivi L.A-ni [2028. aasta olümpiani], siis on mõistlik väike paus teha. Ega ma ei ütle, et ma üldse enam trenni ei tee: vormis hoian end ikka ja päris diivanile ei kavatse lösutama minna.
Jah, esialgu läheb kappi. Arvan, et prügikasti jõudmiseni läheb veel aega, aga usun, et aja maha võtmine on väga tark ja täiskasvanulik tegu.
/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)