PM PARIISIS ⟩ Rattur Madis Mihkels ihkab esikümnesse: tuleb loota, et on elu jalad

Madis Mihkels Pariisi olümpiakülas. Foto: Tairo Lutter

Olümpiamängude grupisõit tähendab jalgratturitele kõva katsumust, sest läbida tuleb 273 kilomeetrit ja tõusumeetreid on 2800. Eesti ainus esindaja Madis Mihkels läheb starti optimistlikult.

Kolmapäeva hilisõhtul Pariisi jõudnud Mihkels läks neljapäeva hommikul otse trenni. Võidusõit toimub juba laupäeval. Juba ammu räägiti, et trass peaks talle sobima.

«Võib-olla sobib tõesti. Sõidame päev otsa lühikesi, mulle mitte üle jõu käivaid tõuse. Üldiselt on niisugune profiil mulle alati sobinud. Selleks, et midagi teha, tuleb loota, et on elu jalad,» võttis Mihkels trassi sobivuse ja edulootuse konkreetselt kokku.

Tema esindab Eestit üksi, suuremad riigid on neljaliikmeliste tiimidega. Millised võimalused see jätab? «Ega neljanegi suur ole. Ei teki niisugust kontrolli nagu tavaliselt, kui just mitu suurriiki koostööd ei hakka tegema, et asja koos hoida. Kui ei hakka, tuleb üsna avatud ja rünnakuterohke sõit. Kui keegi peaks otsustama kontrolliva taktikaga peale minema, siis seda siin nelja mehega ära ei tee. Ma ei tea, kas tuleb kasuks või kahjuks, et olen Eestist üksi.»

Isegi kui on elu jalad, tähendab 273 kilomeetrit ränkrasket katsumust. «Nii pikka sõitu tavaliselt võib-olla tõesti pole, aga kui profiilist rääkida, siis leidub ka kõvasti raskemaid. See on siiski ühepäevaklassiku profiil. Ka ühtegi sprinterit ei saa maha kanda,» märkis Mihkels.

Treener Alo Jakin lisas, et rada pole sprinterite jaoks raske. «Praegu saavad sprinterid juba väga rasketel etappidel hakkama. Usun, et puhas sprinter saab siin samuti hakkama – palju oleneb, kuidas sõidetakse. Võtmeküsimus ongi, et kui 90 ratturit stardis, millest võime 20 väiksemate riikide ratturit maha võtta, siis tuleb väga taktikaline sõit.

Meie puhul on peamine jälgida suurriike. Kaarte meil väga pole, üks mees, peab kalkuleerivalt sõitma. Osati riskima, aga pigem jälgima suurte tiimide liidreid. See on ka Madise kõhutunde küsimus, ta peab sõidu käigus aru saama kuidas kellegi peale mängitakse. Ja kas rünnakud tõsised.

Kui van Aert ründab, siis ta niisama ei ründa, vaid läheb saja protsendi peale. Samamoodi Remco Evenepoel. Peame ära markeerima mõned ratturid, kellega Madis peab ennast liigutama, aga peame võtma ka riske.

Erinevalt tavalistest tiimidest, mis ehitatakse ühe-kahe venna ümber, on siin riikidel neli staari. Mängitakse selle peale, et nad kõik on võimelised võitma medalit,» pakkus Jakin.

Mihkelsi enesetunne on hea. Ta võttis pärast Eesti meistrivõistlusi väikese puhkuse ja tegi seejärel ettevalmistava tuuri Belgias, kus minek oli enam-vähem.

Kui oluline olümpia praegu ratturitele on? «Iga olümpiaga muutub see rattaspordis järjest tähtsamaks. Usun,et nii mina kui ka teised ratturid peavad seda hooaja üheks põhieesmärgiks. Ma ei oska ennustada, kui tugev olen ja millise koha peale võiksin sõita. Unistan küll. Kohaga esikümnes oleksin väga-väga rahul,» kinnitas Mihkels.