:format(webp)/nginx/o/2024/08/04/16268673t1hfa80.jpg)
Laskja Peeter Olesk sai kaheksa aastat tagasi oma esimesel olümpial Rios olümpiakiirlaskmises kirja 553, kolme aasta eest Tokyos 572 ja nüüd Pariisi mängude laskmispaigas Chateauroux’s 583 silma. Eelmistel kordadel jõuti selle summaga finaali ehk kuue parema hulka, nüüd tuli leppida 11. kohaga.
Ehkki Oleski sõnul tahavad kõik laskjad alati saavutada ideaalse tulemuse ehk tabada kõik lasud kümnesse, jäi ta tänase etteastega väga rahule. Seda enam, kui sai teada, et edestas kolme viimast olümpiavõitjat (vastavalt Tokyos, Rios ja Londonis kulla saanud prantslast Jean Quiquampoix’d, sakslast Christian Reitzi ja kuubalast Leuris Pupot).
«Tere tulemast laskesporti!» ütles Olesk naeru saatel.
Tema sõnul on 25 meetrilt lastava olümpiakiirlaskmise (kvalifikatsioonis lastakse kokku kaksteist viielasulist seeriat, aega on nendeks 8, 6 ja 4 sekundit) tase maailmas tõusnud ning enne kvalifikatsiooni esimese poole seitsme parema mehe viimast 30 lasku pakkus ta, et seekord on finaali jõudmiseks koguda 586 silma. Lõpuks piisas viimasena edasi saamiseks 585 silmast, kuid üks mees jääb sama tulemusega esmaspäevasest lõppvõistlusest eemale.
Oleski võimalused kippusid kaduma hommikuste 4-sekundiliste seeriatega, mis tõid kümne lasu peale kokku 93 silma. Eelnevalt oli kirjas 98 ja 98 silma. Pärastlõunal kruvis ta aga pinge haripunkti: alustas 49 ja 48 silmaga, kuid siis põrutas kaks 6-sekundilist ja ühe 4-sekundilise seeria kõik lasud kümnesse! Kui ta suutnuks sama ka viimase viie lasuga, olnukski seesama 586 – mis ühtlasi tähistab Oleski enda ja Eesti rekordit – käes, kuid kahe kümne kõrvale tuli kolm üheksat, seeriaga 47 ja kokku 583 silma. Täpselt sama oli ta suutnud ka viimasel MMil.
Nagu tulemused näitavad, on 31-aastane Olesk iga olümpiatsükliga jõudsalt arenenud. Pärastlõunal lastud 294 silma (hommikul 289) tähistab täielikku maailmaklassi. «See on see, mida ma siia laskma tulin. Olen ülimalt rahul,» ütles ta rahulolevalt.
/nginx/o/2024/08/04/16268675t1hf6bb.jpg)
Läksid lasud, kuidas läksid, ei liikunud Oleski näos ükski lihas. Kõigi seeriate vahel rääkis ta paar sõna treener Matthias Hahniga. Millest jutt käis? «Mis iganes seerias ette tuleb, räägime üle baastõed. Lihtsalt kohalolekukontroll, et poleks probleemi, et tuled põlevad, aga kedagi kodus ei ole.»
Kas kolm järjestikust 50-silmalist seeriat panid viimase eel mõtted jooksma: üks veel? «Muud sinna tegema ei lähe ju. See pole ühestki teisest seeriast erinev, ehkki viimane seeria paneb alati natuke rõhku peale, et see tuleks ikka korralik. On viimane hetk, kui saad veel midagi teha.»
Oleski hinnangul on olümpiatsükliga tehtuid suur samm edasi, isegi kui see poleks nii märgatavalt tulemuses kajastunud. «Tulemus üle 580 on alati korralik. Laskurina olen tohutult arenenud, juba selle asjaolu üle on ülihea meel.
Areng väljendub selles, et laskmine on minu jaoks lihtsamaks muutunud. Ei pea seeria sees nii palju erinevatele asjadele reageerima, tagajärgedega tegelema. Saan teha seda, mida lähen tegema. Ütleme nii, et tulejoonel lähevad asjad plaanipäraselt.»
Olesk lasi pärastlõunal viis silma enam kui hommikul. Tema sõnul oli päeva alguses kerge ärevus sees. «Olümpia ikkagi! Võib-olla tekitas see kerge tähelepanu hajumise, eriti viimases seerias, mis sai varakult «ära lõpetatud» – ma ei teinud kolme viimast lasku nii, nagu oleks tahtnud. Mentaalne fookus kadus. Aga täpselt niisugune see sooritus seekord oli, «oleksid» ei maksa.»
Kas mentaalne fookus saab kaduda keset seeriat, sekundikümnendikega? «Jaa, see on väga lihtne. Plõks – on; plõks – ei ole. Kui ei suuda seda hoida, siis ongi vead kerged tulema. Mentaalse fookuse olemasolu korral on puhas sisekümne värk,» vastas Olesk.
«Pärastlõunal läksin vabamalt peale, tegema seda, mida Peeter tahab trennis teha ja üleüldiselt teha. Nii on palju lihtsam ja loomulikult tuleb paremini välja.»
/nginx/o/2024/08/04/16268674t1hf0e9.jpg)
Vaimne pool Oleski hinnangul eraldi harjutamist ei vaja, sest elu ise annab võimaluse seda teha. Ta nimetas end väga tahasihoidlikuks ja introvertseks inimeseks, kellele iga suhtlus tähendab omaette vaimutreeninguks.
Nagu Olesk märkis, tekitas olümpia sarnaselt paljudele tekistele sportlastele temaski kerge ärevuse. Mis sest, et ta on juba oma kolmandatel mängudel. «Siin on tähelepanu teistsugune. Tavaliselt ei ole meil tiirudes nii palju pealtvaatajaid. Vabatahtlikud suunavad sind siin igal meetril. See kõik annab sellele võistlusele tähtsuse. Tore, et niisugune üritus on olemas, eriti, kui see õnnestub.»
Kui mõnigi sportlane lõpetab Pariisi mängudega karjääri ja paljud ei tea veel, kas hakkavad valmistuma nelja aasta pärast peetavateks Los Angelese mängudeks, siis Oleskil on asi selge.
«Riosse (2016. aastal – V.A.) minnes ütlesin, et võiks kümme olümpiat ära teha. Põhimõtteliselt on ju võimalik, aga kes teab. Kui silm seletab veel ja käsi täpne on, siis miks mitte,» lausus Olesk lõbusalt.
«Püstolit nurka ma ei viska, teen trenni edasi, vaatan, kuidas läheb. Seekord oli olümpiatsükkel nii palju lühem, et vaheaastat ei tekkinud. Nüüd saab järgmise aasta ehk natuke rahulikumalt võtta ja tänavuse lõpu ka.»
Maailma tipp on jõudnud väga lähedale. Milles näeb Eesti parim täpsuskütt edasise arengu võimalusi? «Tuleb edasi minna asjadega, mis me selle aastaga ettevalmistuses paika panime. Viisime laskmiseprotsessis sisse väikesed muudatused.
Pigem on tegemist mõttemaailma arusaamadega. Inimestele on väga hea asju ette öelda, aga keegi neid enne ei usu, kui omal nahal on ära proovitud. Laskmise mentaalse poolega on samamoodi – pead need ära tegema ja kogema, siis muutuvad asjad lihtsamaks ja arusaadavamaks, vaatad teise nurga alt. Vaja on väikesi detaile timmida. Arenguruumi jätkub, 17 silma on veel minna!»
Viimane lause viitab mõistagi tänasele tulemusele. Olesk lasi 583 silma, maksimaalne võimalik on 600.
:format(webp)/nginx/o/2023/12/11/15775930t1hf8f6.jpg)