PM PARIISIS ⟩ Crețu ja Sloveenia olümpiaunistus lõppes, kuid seda püstipäi

Gheorghe Crețu oli kaotusest hoolimata oma hoolealuste üle uhke. Foto: ALESSANDRA TARANTINO

Eesti meeste võrkpallikoondise peatreenerina omal ajal kahel puhul Eesti aasta treeneriks valitud Gheorghe Crețu, keda omad Gianniks kutsuvad, on viimased kolm aastat väikestviisi volleimet ajanud Sloveenias.

2022. aastal tüüris ta nimelt 2,1 miljoni elanikuga väikeriigi MMil poolfinaali, mullu EMil pronksmedalini – sealjuures sai seal neile poolafinaalis saatuslikuks põhiside Gregor Ropreti vigastus – ja tänavu läbi lisavalikturniiri esimest korda ajaloos olümpiale.

Pariisiski alustasid sloveenid Crețu juhendamisel hästi, seljatades A-alagrupis järjest järjepanu 3:1, Serbia 3:0 ja võõrustaja Prantsusmaa 3:2. Erilist preemiat alagrupi võitmisega neile aga ei kaasnenud, sest veerandfinaalis tuli ikkagi vastu vana tuttav, B-alagrupis teiseks jäänud Poola.

Siinkohal siis taustaks, et aastatel 2015, 2017, 2019 ja 2021 oli just Sloveenia see, kes neljal EMil järjest Poola konkurentsist lülitas. Kõnealune nukker jada lõppeski alles mullusel EMil, kui Ropret poolfinaali 1:0 eduseisus teises geimis vigastada sai ning Poola mängu 3:1 võiduks ümber pööras.

Täna hommikul kell 9 (!) Pariisi South Arenal alanud kohtumises peeti vollesõprade rõõmuks taas maha üks tuline duell, kuid Cretu kurvastuseks jäi tund ja 49 minutit kestnud kohtumises 3:1 (25:20, 24:26, 25:19, 25:20) peale ikkagi Poola.

Kohtumise tipphetked:

Poolakaid tassisid nende suurim staar, nurgaründaja Wilfredo Leon (20 punkti, rünnak 41%, efektiivsus 26,7%), ja seni olümpial kahvatult esinenud, ent play-off’iks püssi paukuma saanud diagonaal Bartosz Kurek (20 p, 47%, 34%).

Sloveenia senine vedur, diagonaal Tonček Štern, oli veerandfinaalis senise enda hale vari: 9 punkti, rünnak 33%, efektiivsus 14,8%. Sloveenide resultatiivsemad olid seega Klemen Čebulj (16p) ja Tine Urnaut (13p).

Kui kohtumine lõppes, puhkesid paljud sloveenid nutma, sest kaotusega purunes ka nende olümpiaunistus. Crețu kogenud treenerina käis siis järjepanu oma hoolealuseid lohutamas ja neid tunnustamas. Samasugust tooni hoidis ta ka intervjuutsoonis Sloveenia ajakirjanike küsimustele vastates.

Gianni, polnud vist päris see mäng, mida oleks tahtnud näha?

«Päriselt ka või?» (muigab sarkastiliselt – K.J.)

Kuidas matš treeneri silme läbi tundus? Statistiliselt oli Poola vaat et kõikides kategooriates parem.

«Sa võid ju mängus püsida, kui oled kannatlik ja võimeline pingutama, aga oluline on teha ka vastasest vähem vigu. Meie kannatasime täna kõvasti: seda nii esimeses kui ka teises geimis, aga olen kogu aeg rääkinud, et meie meeskond on võitlejahingega. Vahet pole, kui raske meil on!

Seda me ka täna tegime. Võitlesime! Ka neljandas geimis tegime seda. Võib-olla, kui paaril olulisel hetkel tulnuks mõned punktid rünnakul meile, siis oleks see meid kauem elus hoidnud.»

Mida tulnuks üldse teha, et sellisele Poolale vastu saada?

«Nagu ütlesin, siis rünnakul paar punkti juurde. Kui neid punkte tulnuks kõigilt ja eriti olukordadest, kus vastas polnud kahe- või kolmeinimese blokk… need on need kohad, mis saavad lõpuks määravaks.

Iga punkt, mida sa ise ära ei löö, on ju sisuliselt punkt vastasele. Sellises mängus loebki iga punkt. Täna mõningatel rünnakutel ei tulnud meil asjad välja ja see saigi lõpuks määravaks.»

Kas need rünnaku eksimised olid ka põhjuseks, miks diagonaalidega sai vangerdatud: vahepeal võtsite Šterni pingile ja mängis Rok Možič?

«Jah, ma üritasin, sest ta (Štern – K.J.) polnud hoos. Ta ei löönud vahepeal isegi üks ühele olukordi ära. Ta eksis mõningatel rünnakutel ja see hakkas teda peast närima. Aga see ei juhtunud ainult temaga, vaid meie kõigiga. Ka minuga.

Poola survestas meid serviga korralikult: Leon virutas sealt vahepeal kolm-neli punkti järjest ja sai seeriad teha. Kui meil oli võimalik tema vastuvõtust ise rünnata, siis see tuli isegi välja, aga te nägite ju ise ka. Viimases geimis olime meie täpselt samamoodi pealtvaatajad. Selle võimu ja kiiruse juures polegi midagi teha. Lihtsalt loota, et vastane ise eksib.»

Täna tuli mängida ka paljude Poola fännide ees. Kui palju see teid võis mõjutada?

«Mitte üldse. Kui Prantsusmaaga mängisime, siis oli prantslasi palju rohkem.»

Teil jääb koondisega selja taha pikk suvi…

«Ei, eelmine suvi oli pikk, see on täiesti okei suvi.»

… okei, aga sellest suvest rääkides, siis kuigi medalit ei tulnud, siis kui rahul kuttidega olete?

«Juba siia jõudmine oli meie jaoks medali hinnaga, sest oleme väikseim riik ajaloos olümpiamängude võrkpalliturniiril. Rääkimata sellest, et see oli meie jaoks esimene kord, kui siia jõudsime.

See on tõesti midagi, millest see põlvkond oli pikalt unistanud ja nad töötasid selle nimel meeletult. Tõesti. Kui vanemate meestega räägite, siis mõistate, mida nad selle nimel ohverdasid. See on põhjus, miks neid nii väga austan ja miks ka Sloveenia inimesed neid austavad.

Siia jõudmine oli väga suur asi, nagu ka veerandfinaali jõudmine. Olla maailmas kaheksa parema seas… kuulge, ainuüksi minu kodumaal [Rumeenias] on 20 miljonit inimest, aga [2,1 miljoni elanikuga] Sloveenia on kahe aasta tagune MMi poolfinalist, EM-pronks ja nüüd olümpial kaheksa hulgas. Lihtsalt mõelge korraks, millega need mehed on hakkama saanud!

Kas see, et veerandfinaal toimus kell 9 hommikul võis ka kuidagi asju mõjutada? Oli selle võrra raskem?

«Ei, see polnud määrav. Oleme raskemateski oludes mänginud ja lõpuks oli see mõlema tiimi jaoks samasugune olukord.»

Mis saab nüüd edasi – Sloveenia koondisest, teist?

«Mehed peavad nüüd esimese emotsiooni endast läbi laskma ja seejärel mõtlema, mis tulevik toob. Seda, kes jääb koondisesse, kes mitte, ma öelda ei saa. Minu leping Sloveeniaga saab läbi, aga ma pole mõelnud oma tuleviku peale, sest siiani oli minu fookus olümpial ja nüüd naasen kohe Poola (Cretu on sealse kõrgliigaklubi Bełchatów Skra peatreener – K.J.), kus mind ootab samamoodi väga palju tööd.

Eks treeneri jaoks on alati eriline koondisega töötada, eriti kui nad mängivad ka suuri võistlusi: Rahvuste liigat või MMi, mis järgmine aasta kavas. Aga mis saab minust, ma praegu teile öelda ei saa, sest peaksin seda esmalt ka enda perega arutama.

Nagu teate, kui ma midagi teen, siis 100-protsendiliselt, mitte niisama. Selle seltskonna nimel sai samamoodi kogu aeg pingutatud ja tegime selle kolme aasta jooksul midagi imelist. Oleme loonud siia suure pere ja nautinud iga hetke nendega.»