PM PARIISIS ⟩ Janek Õiglane putitati olümpiakõlbulikuks: paranemine võtnuks kuus kuud, mul oli kuus nädalat

Janek Õiglasele maitseb olümpia viies koht vähemalt sama magusalt kui medal. Foto: Tairo Lutter

«Eile lonkasin veel päris korralikult. Aga täna on täitsa inimese tunne,» ütleb kümnevõistleja Janek Õiglane esmaspäeval, paar päeva pärast olümpiadebüüti.

Seine’i jõe kaldal usutlusi jagades laiub tema näol põhjendatud rahulolu. Kiibitsejad saavad öelda: «Medalit ju ei tulnud!» Kuid viies koht ja isiklik rekord 8572 punkti võivad asjaolusid arvestades metalse autasu isegi üle kaaluda. Emotsioonid kindlasti!

Rakveres sündinud, kuid Vändras üles kasvanud 30-aastane Õiglane trotsis läbi kahe päeva põlvevigastust. Ta hullutas võistlusareenil Stade France’il kümneid tuhandeid inimesi ja pani nad oma taktikepi järgi tantsima. Mustvalgelt viies, aga nii mõneski mõttes võidumees!

Kas te midagi kardate ka?

Ei karda. Eriti spordile mõeldes. Kui olen juba stardijoonel, ei karda ma midagi. Imelik oleks minna ju mõttega: «Kas ma saan vigastada? Kas ma saan nulli?» Olen elus juba nii palju oma koha eest võidelnud, et olla maailma tippseltskonnas. Mul pole mõtet ega kartust, et ma pole piisavalt hea. Stardijoonele minnes annan kõik, mis mul on.

Aga üldiselt. Ämblikud? Kõrgus?

USAs olles mulle kõiksugu ämblikud ja maod väga ei istu. Kõrgust väga ei karda.

Noorena kartsin ebaõnnestumist. Nüüd olen juba seisus, kus see on kadunud.

Aga kardan, kuidas läheb üleminek spordist tavaellu. Olen nii paljude kümnevõistlejatega juba rääkinud. Kerge idenditeedikriis võib tekkida. Sellepärast proovingi sujuvamalt üle minna. Treeneritööga. Praegu osaliselt, spordi kõrvalt.

Aga hüpata teibaga üle 5.30? Katkise põlvega, kui enne seda kukkus semu Karel Tilga peaga vastu tartaani.

Kui nägin Karelit kukkumas, käisid judinad üle. Olen mitu korda olnud sellises olukorras. Aga ise küll ei kartnud. Mul oli ripe nii paigas. Isegi kaugemalt tõugates oleks ikka matini ära liikunud.

Seal 5.30 kõrgusel on täitsa tore olla.

Janek Õiglasele meeldib õhkkond enam kui viie meetri kõrgusel. Foto: Tairo Lutter

Kas tajute, kui kõrgel olete?

Kusjuures ei taju. Kui latist üle lähed, saad aru. Aga kõik käib nii kiirelt. Ei jõua mõelda.

Müstiline on, et Armand Duplantis hüppab veel meetri rohkem. See on kõrgus, millest ei saa aru.

Trennis, vahepeal kummilindiga hüpates, saab natuke mõelda, et väga mõnus: saab lennata. Aga võistlusel sellist momenti ei teki. See on teine tunne.

Kas olite juba lapsepõlves mingis mõttes hulljulge ja võitlushimuline?

Võitlushimuline kindlasti. Tahtsin alati võita. Mul on ikka veel see. Ükstapuha, mis asjas on kuskil vaja võistelda. Kas vaatame «Kuldvillakut», viskame nooli või argumenteerime naisega – tahan ikka võita. See tekitab vahetevahel probleeme.

Ma ei taha kunagi olla kaotaja, kuigi ma pole kunagi otseselt midagi võitnud, aga see mentaliteet on mul olemas.

Küll pole ma olnud eriti hulljulge. Möllasin ikka igal pool. Jooksin ringi, mängisin palli. Ent ma pole pöörane inimene, et hüppan puu otsast alla vms.

Kas lapsena tegite koerustükke ka või...?

Natuke sai rumalusi ikka tehtud, aga pigem olin viisakas. Vähemalt enda arust on vanemad mind päris hästi kasvatanud. Nad on õpetanud, kuidas olla viisakas, sümpaatne ja hea inimene. Mitte ülbe. Isegi, kui sinu vastu on oldud halb – ole viisakas.

Vend Jan on paar aastat vanem. Ilmselt käis temaga ka nooruses mitmes mõttes võistlus?

Ikka-ikka. Oli kindlasti ka väikseid kähmlusi. Aga ta oli alati minust parem. Jooksurajal, hüpetes, jalgpallis... Aga see oligi innustav jõud. Tahtsin olla vennast parem. Vend on mind väga noorest saati aidanud.

Ja aitab siiani?

Jaa, ikka! See on müstiline. Paljud inimesed ei tea, kui palju ta tegelikult minusse aega investeerib. Teeb mu sotsiaalmeediat, paneb pilte. Kui Eestis olen, käib trennis filmimas. Aitab nõu ja jõuga. See on uskumatu, kui palju ta viitsib mulle aega pühendada, et saaksin murevabamalt sporti teha.

Hirmude juurde naastes: kas millalgi kartsite, et olümpia jääbki püüdmatuks?

Natuke ikka… Eriti pärast Tokyo olümpiat. Siis tuli selline vigastus, et mind oli vaja 2022. aastal opereerida ja panna jalga korralik kruvi. Päris keeruline. Kindlasti natuke kartsin.

Ega sel aastal oli samamoodi. Üks vigastus läks, teine tuli. Nii terve hooaeg. Polnud kindel, et saan siin üldse korralikult startida. Alles paar nädalat tagasi selgus, et saan ilusti võistelda.

Aga ma ei põdenud. Teadsin, et kui saan, siis saan. Natuke siiski kammitses, sest olümpia on püha, kõik tahavad siia saada.

Kas 2022. aasta EMi pronks tõmbas mingis mõttes pingeid alla?

Kusjuures ei...

Medal pole olnud eesmärk omaette?

Ütlesin oma kunagisele mänedžerile Kadri Kallasele, et mu eesmärk oleks saada igalt tiitlivõistluselt mingit värvi medali. Aga paar aastat hiljem mõtlesin sellele. Ühest küljest teeme medali nimel sporti. Samas olen rohkem mõtestanud sporti emotsioonides. Teen seda enda jaoks.

Neid emotsioone, mis ma praegu siin sain... See on minu jaoks medalit väärt. See jääb mulle igaveseks sisse. Võib-olla ei lähe ma nii säravalt ajalukku, aga teen sporti enda ja oma lähedaste jaoks. Neile on see emotsioon parim asi üldse.

Usun, et minu jaoks oli pöördepunkt abiellumine [2022. aasta juunis]. Pärast seda olen võitnud pronksi, olnud MMil kuues ja olümpial viies. Sealt alates olen võib-olla saanud natukene täiskasvanumalikuks. Mõistnud, et sport pole põhiline ja ainuke asi maailmas. Enne mõtlesin, et tuleb lihtsalt trenni tampida.

Ka siinsete Eesti ajakirjanike foon on olnud sel olümpial sarnane. Võtame näiteks ujujate Kregor Zirgi ja Eneli Jefimova seitsmendad kohad. Hea emotsioon ei võrdu alati medaliga. Siia tulles oli ka tunne parem kui mõne medaliusutluse puhul. Aga olite viies!

Just! (Naerab.)

Aga kas vahepeal tekkis mure, et äkki jääb olümpia kümnevõistlus lõpetamata? Näiteks avapäeva järel ütlesite ajakirjanikele, et teil pole aimugi, kas homme on põlv töökorras.

Ma ei teadnudki, kuidas hommikul ärkan. Tegelikult oli hommikul igal juhul üllatus. Mihkel [Mardna] pani mulle paar süsti sisse, et võtta ära valuaisting.

Ma tegin ikka omajagu hüppeid. Ma polnud põhimõtteliselt pool aastat nii palju hüpanud, kui esimesel päeval kauguses ja kõrguses.

Läksin magama ja lihtsalt mõtlesin, et palun-palun ole hommikul okei! (Hoidis samal ajal kahe käega vigastatud vasakut põlve.) Palun pea vastu!

Kõige raskem moment oli pärast teivashüpet. Põlv läks päris kehvaks. Olin natuke mures. See on plokijalg, odaviskes tuleb päris kõvasti maha panna.

Aga mul olid nii targad inimesed kõrval: öeldi õigel ajal, et ära tee rohkem. See oli ainuke kord, kui tekkis mõte, kas jõuan lõpuni.

Doktor Mardna ütles, et teid lubati starti uuringute tulemuste põhjal. Ehk enda tervis tuleb mingil määral usaldada teiste kätte?

Minu doktor on tegelikult Madis Rahu, tema andis kõik juhendid Mihklile, olümpiakoondise arstile. Madis oli kõik ära rääkinud. Madis oli näinud kõiki pilte. Tema oli mulle enne teinud plasma- ja kortisoolisüstid. Mind on enne olümpiat korralikult torgitud.

Tema soovitaski Mihklile võistluse ajal süsti. See oli ainus võimalus, kui tahtsin võistelda. Suured tänud ka Madisele! Ta võttis minuga igal nädalal ühendust, küsis, kuidas läheb. Käisin tema palatis. Tema olümpiaeelne töö oli kirjeldamatu. Mihkel aitas kohapeal, aga Madis andis juhised.

Enne olümpiat aitas Janek Õiglast doktor Madis Rahu. Pariisis olid suureks abiks füsioterapeut Risto Jamnes (fotol paremal) ja doktor Mihkel Mardna. Foto: Tairo Lutter

Kui palju uuringu pildilt ise välja loete? Ei ütle ilmselt ära, kas tohib võistelda või mitte.

Ma tahan pilti näha. Olümpia eel ultrahelis käies nägin, et [põlves] on põletik sees. Struktuurselt midagi katki polnud, aga oli näha, et pole korras.

Küsisin Madiselt: kas on mõttekas võistelda? Ta ütles, et täielik paranemine võtab umbes kuus kuud. Aga mul oli kuus nädalat. Ta andis mulle rohelise tule, sest ta on mind enne ka näinud. Isegi halvemas situatsioonis.

Ta soovitas süsti. Kui see sobib: tee ära. Ta ei uskunud, et struktuurselt midagi katki läheb. Pidin lihtsalt hüppeid piirama.

Kas olete mõelnud tervisele ka selles osas, et kui tulevikus peaks sündima laps, siis olete võimeline temaga kaasa jooksma, mängima jne?

Absoluutselt! Muidugi. Sellepärast ma ei tahagi sporti teha, kuni olen 40. Tahaks neid emotsioone tunda nii kaua kui võimalik. Võistelda. Saada adrenaliini, mida mujalt ei saa. Aga tahan ka pärast sportlaskarjääri täisväärtuslikku elu elada. 

Kui laps tuleb, tahan olla tema jaoks olemas. Et ma pole ratastoolis või kõnnin kepiga kõrval. Ma ei taha olla uute pöidade, põlvede ja puusadega mees.

Viimastel aastatel on üks vigastus teist taga ajanud. Kui tihti endalt küsite: «Miks ma seda teen?»

Kümpi ajal küsin kogu aeg! Pole isegi vahet, mis võistlusel. «Miks ma nii rasket ala teen!? Miks ma seda piina kannatan?»

Aga sellised momendid nagu olümpia, need emotsioonid, see ongi võlu! Võid teha aasta aega trenni lihtsalt selle jaoks. Ma võiks viis aastat järjest ka panna, et lihtsalt seda ühte momenti kogeda. Seda ei saa kuskilt mujalt. See on täiesti sürreaalne.

Lähed teivashüppe rajale. Oled täiesti haudvaikuses. Külmavärinad jooksevad üle keha. Ma ei oska seda kirjeldada. Vot see on see põhjus!

[Viimase ala järel] tulid pisaradsellepärast, et olen nii palju olnud valudes. Trennis on olnud nii palju momente, kus ma ei saa midagi teha. Siis tuled siia ja teed sellise asja... Emotsioon tuleb iseenesest välja.

Isegi, kui läheb kehvasti, on see alati väärt. Vähemalt tean, et olen vaimsest blokist läbi läinud. Väga rasketest olukordadest. Heas või halvas – ma ei vahetaks seda millegi vastu.

Kas olete tõsiselt mõelnud loobumisele?

Praegu pole veel kindlasti. Kui selline mõte tekiks, siis ma ei teeks praegu selliseid tulemusi. Kui oleks mõelnud, et olümpia jääb mulle viimaseks, poleks ma nii hästi võistelnud. Mul on mõttes paar aastat veel teha.

Tunnen, et olen iga aastaga natuke paremaks läinud. Mul on veel mingit varu. Ma ei ütle, et teen 8700-8800 punkti. Ma hakkaks mõtlema lõpetamisele, kui ma tunnen, et ma ei arene.

Mingitel aladel tunnen, et võin paremaks saada. Kui õnnestub samamoodi kokku panna, siis Tokyos [2025. aasta MMil] võib tulla parem summa.

Millal viimati täiesti terve olite?

Arvan, et viimati tundsin 2018-2019, et saan mõned trennid mingi valuta teha. Pole päris pikka aega olnud tunnet, kus hommikul ärgates poleks kuskilt valus. Kohti on olnud nii palju erinevaid ka.

Käime tõsisemad asjad üle. Viimati põlv, enne seda pöid...

Achilleus oli aprillis ikka väga kriitilises seisus, kui läksin Californias starti. 

Naljakas on seda kommenteerida, aga ma ei saanud isegi sörkida. Kuidagi tegin kolm ala (100 m 11,00, kaugushüpe 7.18, kuulitõuge 14.73 – J.J) läbi. Soojendusel isegi ei sörkinud, tegin mobiilsusharjutusi.

Mõtlesin, et kui nii kaugele reisisin, siis ah, lähen starti. See oli mõnes mõttes loll otsus, et üldse riskisin. Aga tahtsin midagi teha. Sain mõnusa emotsiooni, hullemaks ei läinud.

Ütlen ausalt, need uued supernaelikud on kannakõõlustele natukene kurjast. Väga paljudel sportlastel on Achilleuse kõõlus nende tõttu katki läinud.

Nüüd ongi okei, sest hakkasin jooksma vanade naelikutega, kus pole süsinikplaati ega mulli. Kohe läks paremaks. 

Võistlustel kasutan supernaelikuid, sest see annab juurde. Eriti 400 meetris. Aga trennis tuleb neid kahjuks vältida.

Väiksemaid valusid ei pane ilmselt enam tähelegi.

Jaa. Selg või küünarnukk...

Kogu aeg kange.

Täpselt. Ei lähe lihtsamaks ka. Vanus tuleb peale, siis läheb taastumine veel raskemaks.

Mina olen teist kaks kuud vanem, aga tunnen end ikka noorena. Vähemalt sisemiselt. Kuidas teil?

Just! Hinges olen noor, aga keha annab märku! Olen ülikoolis, kus kõik on 19-21-aastased. Tunnen, et ma olen hästi elav, kuna mul on noored ümber. Aga kui mõtlen, et olen 30, neist kümme aastat vanem... Täitsa lõpp! Aeg läheb nii kiirelt.

Olen öelnud, et tunnen hinges 20selt, pass ütleb 30, aga keha umbes 40-45. Keskmine ongi 30.

Janek Õiglane laseb soorituse järel emotsioonid välja täiesti loomulikult. Foto: Tairo Lutter

Kui palju olete paar päeva pärast olümpiat seda peas läbi lasknud. Kasvõi teivashüpet?

Oh... Muutun emotsionaalseks, kui selle peale mõtlen. Olen juba päris palju kõik alad läbi mõelnud. Visualiseerinud. See oli vägev!

Kõik ütlesid, et teivashüpe oli Eesti spordi hetk. Minu jaoks oli see elu spordi hetk. Ükski moment ei trumpa seda üle. Seda tahaks kogeda veel ja veel.

Mul on nii hea meel, et sain just siin olümpial, Euroopas, võistelda. Kuna Euroopa publik on väga teadlik. Nad hindavad kergejõustikku. Staadionil oli nii palju inimesi. Seda väärtust võtan olümpiast väga palju.

Mõnes mõttes on ikka sürr mõelda. Olin enne võistlust isiklike rekordite võrdluses 16. Väga suur eneseületus on tulla selle pealt viiendaks.

Publikut tuleb kogu olümpia eest kiita. Aga et ka hommikul olid tribüünid täis...

Minu jaoks oli täielik šokk, kui tulin 100 meetris välja. Tavaliselt on üsna vaikne...

Rohutirtsud siristavad..

Just-just. Aga nüüd oli nii, et kõik kümpivennad rääkisid pärast 100 meetrit: mis siin toimub!? Keha ei oska sellise lärmiga hommikul harjudagi. Õhtul oled harjunud.

Mingis mõttes oli isegi raske end käima saada, sest polnud sellises olukorras olnud. Hommikul oled ikka natuke tuim. 

Mingil hetkel võib isegi tekkida raskusi emotsioonide ohjeldamisega. Nagu teil teivashüppes?

Täpselt. See oligi üks põhjus, miks tahtsin natuke vaikust. Ma ei arvanud, et nii vaikseks läheb.

Võistluse ajal olite kuuldavasti üks aktiivsemaid suhtlejaid. Võtsite viimast?

Kui keegi kõrguse üle sai või hea tulemuse tegi, karjusin ja oli ülihea meel. Vahet pole, kes. Või kui halvasti läks, olin nukker. Natuke isegi löödud.

Mu mõttelaad on alati selline: loodan, et kõigil läheb väga hästi. Loodan, et kõik teevad parima tulemuse. Seda parem on tunne, kui olen neist kuidagi parem. Ma ei soovi kunagi kellelegi halba. Võib-olla on see sportlasena minu miinus, aga see annab ka mulle juurde, kui keegi teeb hästi. Kui Markus [Rooth] ületas teivashüppes 5.30, karjusin, olin üliõnnelik.

Kas see võib kedagi närvi ka ajada? Et olete 15., aga ikka särate ja suhtlete.

Võib vabalt nii olla. Kogu aeg nii positiivne ja õnnelik... Võib-olla. Vaatavad, et vana naudib nii palju, et närve polegi.

Oleme Leoga (Neugebauer, hõbemedalist – J.J) USAs paar korda rääkinud, kuid me ei tea teineteist nii hästi. Kui odast tulime, siis ta ütles, et tal on südamest hea meel, et teda toetan. Tal läks odavise kehvasti, rääksime. Ta ütles, et tal on minu vastu väga suur austus. Ta hindas, et teda aitan. Olen vanem figuur. Pikemalt olnud [tipp]karussellil. Proovin alati positiivsusega sütitada.

Kes on olümpiapundist lähedasemad ja tuttavamad?

Norralased on ägedad kutid, nendega saan väga hästi läbi. Damian Warner on kümpist üks mu lähedasemaid inimesi...

Mis te talle pärast teivashüppe nulli ütlesite?

Huhh...

Läksite lohutama.

Läksin. Aga sellele hetkel ei tasu väga palju öelda. Ütlesin lihtsalt, et sa oled kõva mees, olen su üle uhke. Midagi sellist. Väga pikalt polnud mõtet rääkida.

Aga enne teivast... Tal ootab kodus poeg. Ta näitas, kuidas poeg tegi talle väikese motivatsiooniraamatu. Vaatasime seda koos. See oli väga äge ja mullegi motiveeriv moment. Nii kurb, et Damianil juhtus selline asi.

Aga saan kõigiga väga hästi läbi. Kellegi kohta pole öelda ühtegi halba sõna.

Tõenäoliselt tekib või on tekkinud tühi tunne? Või olete veel laineharjal?

Ma ei usu, et tühja tunnet kunagi tekib. Lainehari püsib kindlasti paar päeva, äkki paar nädalat. Olümpia on olnud mu unistus. Selline võistlus ja tulemus jääb pikaks ajaks meelde.

Aga tühja kohta kindlasti ei teki, sest täitsin ka järgmise aasta MM-normi. Seega kui hakkan trenni tegema, on fookus järgmisel võistlusel.

Tokyo MMi mainisite. Aga kas te ei pelga motivatsiooni langust? Et nüüd on olümpial käidud ja kõik justkui tehtud?

Ei, motivatsioon on praegu laes. Ainult paar Eesti kergejõustiklast on käinud kokku kuuel MMil. Peale saamine on nüüd 90-95 protsenti kindel. Arvan, et norm [8550 punkti] on nii kõrgel, et vaevalt kaks-kolm meest selle veel üle teevad. Aga võib-olla, mine tea, pärast söön neid sõnu.

Aga see motiveerib, et kuues MM ja Aasias ka. Minu esimene MM oli Pekingis, Hiinas. Selles mõttes oleks äge minna algusesse tagasi. Ja oleks ilmselt ka viimane MM, mis oleks päris äge.

Või üldse viimane võistlus?

Ma ei usu, et viimane. Pigem arvan, et Tokyo ja pärast seda on üks EM äkki tulemas? Kaks aastat tahaks veel tugevalt teha. Muidugi oleneb, kuidas keha peab. Ma ei hakka praegu kindlalt ütlema, et teen kindlalt kolm-neli aastat veel. Olen mõelnud 2026. aastani teha. See on praegu eesmärk.

Mis te arvate, kas hakkate kunagi arvutama ka, kui vaatate Pariisi protokolli? Viies koht – äkki oleks kuidagi pronksini jõudnud?

Kindlasti ei hakka. Isegi kui keegi küsib, et olid neljas pärast odaviset, oleks võinud medalile minna... See on sama nagu Londoni MMil: oh, oleks Kevin [Mayer] ajanud teivashüppe kolmandal katsel algkõrguse maha.

Ma pole kunagi mõelnud, et oleks medali võtnud. Reaalselt tuletas keegi mulle vist ühe korra meelde, siis mõtlesin, et jah, see oleks päris imelik olnud 8300ga pronks võtta. Aga usu mind – see on viimane asi, millele mõtlen, et oleks võinud olümpial medali võtta.

Ma mõtlesin, et sellise summaga tuleb umbes kaheksas koht. Ma ei arvanud, et ma võiks isegi sellist summat teha. Mu eesmärk oli kümnes koht, aga et suutsin isikliku rekordi ja viienda koha teha – see on minu jaoks rohkem kui medal! Seda on imelik öelda. Aga sellepärast pisaraid ka valasin.

Pariisi olümpia kümnevõistlus oli kõige ehedamas mõttes spordi võlu. Paika pidas ka kümnevõistlejate klišee ka: kõik kümme ala peab läbi tegema. Sellist teivashüpet pole me kunagi näinud. Kolm nulli. Isegi legendilt Warnerilt. Roothi ei ennustatud olümpiavõitjaks.

Just, legend, ja kes on tiitlivõistlustel olnud nii stabiilne. Aga see ongi asja võlu. Kümnevõistluses on kümme võimalust käkki keerata.

Kõike võibki juhtuda. Enne võistlust on nii raske ennustada, et see või too on kindel kulla- või medalipretendent. Palun ütle Eestis, kes arvas, et ma võiks esikaheksasse tulla!? Tegin isegi isaga kihlveo, et kui jõuan esikaheksasse, siis teeb ta mulle väikese kingi. Ma ei ütle mille, aga teeb.

Siis ta küsis mult naerdes, et kas ma olen selle diiliga ikka kindel? Eks ta lootis muidugi, aga see on suur amps. Esikaheksa on väga suur asi.

Kogemuste jutu võib ka prügikasti visata? 22-aastane Rooth võidab ja 32ne Warner saab teivashüppes nulli. Tuleb olla õigel ajal õiges kohas?

Jaa, väga õige. Mõnel lähevadki kaks päeva lihtsalt hästi. Vahepeal ei joppa ka, pole õnne. Sul võib olla kogemust, aga mingitel momentidel on õnne ka vaja.

Ütlen ausalt, mul oli seda väga palju. Teivashüppes võinuks vabalt teine katse 5.10 peal, kus latt võbises, maha kukkuda. Olnuks 90 punkti vähem. Aga eks kogemused käivad asjaga kaasas.

Olete emotsionaalne ja enesekindel. Samas ka kahe jalaga maa peal. Ütlesite, et ei hakka seda seda viiendat kohta kahetsema. Kunagi pole juttu olnud ka 9000 punktist. On see lähenemine teadlik? Olete realist?

Jaa, olen kindlasti realist. Noorena oligi võib-olla natukene kehv, et ma polnud nii enesekindel, kui võinuksin olla. Ma võiksin praegugi olla enesekindlam. Õnneks on abikaasa mind sellega kõvasti aidanud. Eestis olles arvasin, et ma olen täiesti tavaline average Joe, nagu öeldakse. Küll MMil neljandaks tulnud, aga ei tundnud, et olin midagi erilist. Et mul oleks potentsiaali midagi suuremat korda saata.

Ma olen alati olnud kahe jalaga maa peal. Võib paberil vaadata küll, et isiklikud rekordid on kokku äkki 8830 punkti. Ma võin teha 8800, aga reaalselt on selle tõenäosus üks protsent.

Üksikala tegijatel on teisiti. Ühekorra saad ikka kuidagi pihta või tuleb välja. Aga kümme ala… Olen näinud ennegi sportlasi, kes oskavad paberil väga hästi asju kokku panna, aga reaalsus on täiesti teine.

Paberil pidanuks Neugebauer teist aastat järjest tiitlivõistluse võitma. Aga…

Just! Tiitlivõistlus on teistsugune. Ta võitis hõbeda, sest ta potentsiaal on nii kõrge. Ta võibki eksida, sest tal on igal alal nii palju rohkem eksimisruumi. Oleks mina sama võistluse teinud, kogunuks 8200. Kui isiklikke rekordeid vaadata. Ja siis öeldakse, et kehv võistlus, aga tema sai hõbeda.

Janek Õiglane (keskel) naudib koos Johannes Ermi (vasakul) ja Karel Tilgaga võistlemist. Foto: Tairo Lutter

Kas võistlusemotsioon on kogu aeg tulnud naturaalselt või olete pidanud seda mingil hetkel kunstlikult tekitama?

Naturaalselt. Ma pole mitte kunagi seda surunud, et nüüd pean mingit sõud tegema. Mul tuleb täiesti suvalt, mis parasjagu mõttes. Mitte kunagi pole midagi ette valmis mõelnud. Enamasti ma lihtsalt karjun. See näeb imelik välja, aga see on ehedus.

Tahan näidata, et hoolin sellest. Keegi teine võib teha samamoodi, aga ta ei näita seda välja. Või tähendab, näitab seda teistmoodi välja. Ongi rahulik. Tänab publikut rahulikult.

Aga minule sobib nii. Tahan natukene rahvale ka tagasi anda, kui mulle elatakse nii palju kaasa.

Meil on selles mõttes hea punt. Teie olete tähistajate tipus, Johannes Erm kuskil keskel ja siis tuleb Tilga…

Just-just! Igale maitsele midagi. Meil ongi päris huvitav punt. Kui kümpiruumis oleme, siis Tilga on hästi rahulik ja kaalutlev. Aga vahepeal paneb sellise huvitava nalja, mille peale naerame.

Tilga on tegelikult väga humoorikas vana. Ta oskab väga hästi nalja teha, ka enda kohta. Juss samuti. Ütlen ausalt, need kaks kutti, kellega koos võistelda – mu lemmikpunt üldse! Arvan, et see on ka põhjus, miks mul on kaks võistlust järjest nii hästi läinud. Ägedad vanad, raisk!

Treeneriamet paelub juba mõnda aega

Viimased aastad on Janek Õiglane koos abikaasa Kendraga oma elu sisse seadnud Ameerika Ühendriikides. Vähemalt lähitulevikus punutakse seal pesa edasi.

Janek töötab enda sportlaskarjääri edendamise kõrval Georgia ülikoolis vabatahtliku treenerina. Kendra sai hiljuti kätte diplomi, mis lubab tal advokaadina tööd alustada.

Abikaasa Kendra elab Janek Õiglasele alati jäägitult toeks. Foto: Tairo Lutter

«Proovin natukene kanda kinnitada. Talvel hakkan ülikooliga võistlustel käima. Laiendan võrgustikku teiste koolidega. Loon uusi tutvusi, räägin teiste treeneritega. Kunagi ei tea, mida tulevik pakub ja kuhu elame läheme. Võib-olla kusagile mujale osariiki või äkki Euroopasse. Siis on mingid tutvused olemas,» arutles Õiglane.

«Praegu on naine mind nii palju toetanud, et pärast sportlaskarjääri aitan mina teda kindlasti rohkem. Ta tahab kunagi saada USA ülemkohtu kohtunikuks Ehk algselt oleme kahjuks või õnneks USAs.»

Aga kui Eestisse, siis Vändrasse või Tallinna? Või kuhugi kolmandasse kohta?

Kusjuures, ma läheks Rakverre! Olen seal sündinud, mu vanemad on seal sündinud, mu vanavanemad on seal sündinud. Kõik mu juured on Rakveres. See on mulle üks südamelähedasemaid paiku. Vändra ka, aga aga pigem Rakvere. Tallinna ja Rakvere vahel saaks mõelda.

Säärase võistluse järel üritan käibele lasta uut hüüdnime: Vändra sõdalane. Kas siis Vändra või ikkagi Rakvere? Kumma sõdalane?

Kuna olen Vändras rohkem elanud, siis võib öelda, et Vändra sõdalane. Aga Rakveres on juured ja pere on seal rohkem.

Ehk hüüdnimi sobib?

Jaa, sobib! Aga sain see nädalavahetus ka teise uue hüüdnime: Iceman. Mu kiropraktik, kes USAs käib meid aitamas, oli siin ametis Lindon Victoriga Tema pani selle. Sest kui tiitlivõistlused tulevad, olen külm ja rahulik ja teen oma asja. Ja hästi.

Hea paradok,: sisemiselt külmad närvid, aga väliselt kuum!

Just-just. Mulle täitsa meeldis see. Ütlesin, et nii võib mind hüüdma hakata küll.

Aga see on selge, et sportlaskarjääri lõppedes saab teist treener?

Jaa, mulle on see amet väga meeldima hakanud. Olen olnud treener viimased kaks aastat. Küll väga pinnapealselt, aga siiski. Olen saanud aidata noori sportlasi. Ma ei saa selle eest mingit palka. Aga teen, kuna mulle meeldib. Tore, kui näen, et minu õpetussõnad neid aitavad. Kui suu on naerul ja neil läheb hästi.

Tunnen, et see üleminek tippspordilt n-ö tavatööle oleks väga mõnus ja mõistlik.