:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
/nginx/o/2024/08/06/16272755t1h5edb.png)
400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi on selles mõttes täiesti fenomenaalne sportlane, et on kuulunud sprindialal juba üle kümne aasta maailma absoluutsesse tippu. Selle jaoks on tal ümber ka toetav tiim: treeneritest vanemad Taivo ja Anne, ÜKE-treener Ott Erik Kalmus ja füsioterapeut Priit Mein.
Kui taustatiimi kolmest esimesest liikmest on aastate jooksul kirjutatud küll ja veel, siis viis aastat tagasi punti sattunud Mein on siiani kulgenud – seda küll suuresti ka enda initsiatiivil – radari all. Pariisis toome aga ta Postimehega esile.
Kuigi 44-aastane Mein on õppinud Tartu Ülikoolis kehakultuuri, läks vaja juhust ja maakera kuklapoolt selleks, et ta Mägide tiimiga kokku puutuks.
Pärast kõrghariduse omandamist tegutses Mein esmalt küll Eestis neli-viis aastat massöörina, kuid seejärel viis elu – või õigemini armastus – ta Austraaliasse.
/nginx/o/2024/08/06/16272756t1hcff1.jpg)
Seal elades vajus füsio-elu küll veidi tagaplaanile ja põhirõhk läks personaaltreeningutele, kuniks ühel hetkel tirises telefon: helistajaks kursusekaaslane Aivo Normak.
Kõne sisu oli lihtne: nimelt oli Rasmus Mägi õde Maris otsustanud Austraaliasse kolida ja otsis endale massööri. Kuna Normak oli Meiniga ülikooli ajal kokku puutunud ja ka tema osavate käte alt läbi käinud, julges ta semu soovitada.
Nõnda esimene kontakt Mägide perekonnaga tekkiski ning kui Mein aastaid hiljem perega – nad kasvatavad abikaasa Cynthiaga kolme last – tagasi Eestisse kolis, tuli õe Marise kaudu tema uksele koputama ka Rasmus Mägi.
Mingit kartust polnud
Ühest küljest on see, kui olümpiamängude finalist abi küsib, mõistagi kõrvust tõstev, kuid teisalt, kas jalga natukene värisema ei võtnud? «Ei, miks peaks,» krutib Mein ajaratta 2019. aasta suvesse, mil koostöö Mägiga algas.
/nginx/o/2024/08/06/16272753t1hb54a.jpg)
«Esiti oli mul lihtsalt heameel teda aidata. Kui aga Rasmus leidis, et minu stiil ja lähenemine talle sobivad, siis arenes meie koostöö väga sujuvalt edasi. Saimegi rääkida juba erinevatest treeningasjadest ning areneda koos lihashoolduse ja füsioteraapia teemadel,» sõnab ta.
Sealjuures lausub Mein veendunult, et teatud teemadel on hoopis tema olnud see, kes Mägilt asju juurde õppinud ja abi saanud, kui vastupidi. «Kõiksugu harjutusvara ja võimlemispool on miski, millest mina osa ei võtagi. Rasmuse tööeetika ja suhtumine sporti on lihtsalt nõnda professionaalne, et harimise mõttes olen mina kindlasti temalt rohkemgi saanud.»
Proovis noorena teivast painutada
Nooruspõlves tegeles ka Priit Mein ise kergejõustikuga, hüpates teivast. Või nagu ta ise ütleb: «Proovisin teivast painutada: vahel paindus, vahel mitte.»
Kõrguse mõttes õnnestus tal 4.60st siiski üle minna, kuid aastakümneid hiljem tagantjärele targana leiab ta, et oli treeningute mõttes isegi potentsiaalikam. «Aga eks see ole veidi selline mehed-saunalaval-räägivad jutt,» lisab ta muheledes.
Austraalias elades tegeles ta tõsisemat crossfit’iga, kuid elu jooksul on ta sportliku inimesena harrastajana kätt proovinud vaat et lugematutel aladel reketspordist pesapallini.
Kuigi harjutuste poole pealt suudab Mägi ise enda eest hoolt kanda, siis massaaži arusaadavalt iseendale ei tee. Samas hindab Mägi lisaks Meini kuldsetele kätele ka tema tagasisidestamise oskust.
«Laagrites käies teeme iga õhtu lihashooldust ja kui järgmisel päeval ongi tõsisemad-kiiremad lõigud kavas, siis Rasmus tahab kogu aeg teada, mida mina arvan ja mis seisus lihased on,» jätkab Mein ning kirjutab alla ka kaasfüsio Risto Jamnese lausele – lihas ei valeta kunagi.
Sportlase sõna maksab
Nagu praeguseks teame, siis Pariisi olümpia kümnevõistluses tekkis Janek Õiglasel ka olukord, kus just Jamnes ja doktor Mihkel Mardna olid need, kes hoolealuse (kõõluste) seisu teades talle kõrgushüppes pärast 1.99 ületamist käe ette panid. Sest vastasel juhul poleks dekatleedi keha pruukinud teist päeva lihtsalt vastu pidada.
Kas ka Meinil ja Mägil on viieaastase koostöö jooksul sarnaseid hetki tekkinud? Abiline mõtleb paar sekundit ja kostab: «Sellist momenti pole meil Rasmusega olnud.»
Aga kui tekkiks, siis kumma sõna jääks peale: tema või Mägi? «Lõpuks tunneb ikkagi sportlane kõige paremini kui valus tal on, seega pakuks, et viimane sõna jääb sportlasele,» vastab ta.
/nginx/o/2024/08/06/16272763t1h7064.jpg)
Senise koostöö jooksul ühtegi säärast hetke, kus Meinil on tulnud hoolealuse tervislikku seisu teades tribüünil istuda ja pöidlad pihus hinge kinni hoida, ette tulnud pole. Samas…
«Eks väikeseid ohukohti on ikka olnud. Kõige ilmekamalt vast see, mis pärast Eugene’i välja tuli,» viitab ta kaks suve tagasi pikaajalise koormusvigastusena tekkinud vaagnaluu väsimusmurrule.
«Eks aja jooksul ole teatud kohti veel olnud, aga see on tippspordis tavaline. Tulebki targalt tegutseda ja õigel ajal kas siis koormust juurde panna või maha võtta,» jätkab Mein, kes Mägi alaspetsiifikast tulenevalt peab kõige rohkem tähelepanu pöörama hoolealuse reie tagaküljele ja reielihase kinnitusele. «Aga see on jooksjate puhul tavaline praktika.»
Kuidas füsiona karjääri teha?
Arvestades, et Priit Mein on olnud viis aastat maailma absoluutsesse tippu kuuluva Rasmus Mägi füsioterapeut, siis kas see on miski, mis ka tema CV-le juurde annab? Mein muigab ja vastab: «Ennekõike loevad siiski käed ja see, mida päriselt teed.»
Tõsi, teatud «abi» Mägi juures tegutsemisest siiski on, sest nii puutud kokku rohkemate ja kõrgetasemelisemate inimestega. «Nõnda on minugi laualt läbi käinud erinevaid inimesi, aga pigem käib see niipidi, et minu töö peaks talle meelde jääma ja seejärel võtab sportlane minuga ühendust,» jätkab Mein.
Ühesõnaga, põhiline «lobitöö» käib ikkagi käte abil, kuid nagu teine Eesti füsioterapeut Indrek Tustit on näidanud, on nõnda võimalik ennast Maarjamaalt maailma masseerida küll.