PM PARIISIS ⟩ Kuidas ma olümpial käisin ja mitte midagi aru ei saanud

Mina olin vettehüppeid vaadates sama pime kui hiinlanna Chen Yiwen veepinda puudutades. Me kumbki ei mõistnud, mis sel hetkel toimub. Foto: LEE JIN-MAN/AP/SCANPIX

Olümpiamängud on spordisõbra jaoks sama nagu toidusõbrale Rootsi laud: ülisuur valik ning õgi, mida hing ihkab! Minu hing ihkas kolmapäeva lõunal näha esimest korda elus vettehüppeid.

Mõte vettehüppeid näha hakkas mu peas idanema siis, kui selgus, et see on üks väheseid alasid, mida Duo Media üle ei kanna. Põhjuseks kõige lihtsamalt öeldes see, et Eestis lihtsalt pole inimest, kes seda ala rahvale selgitada oskaks (loe pikemalt allpool olevast lisaloost - K.J).

Kuigi selle selgituse peale võib parastada, et miks see kommentaator üldse vajalik on: pange ala lihtsalt televiisorisse ja las rahvas vaatab, siis olles vettehüppeid nüüdseks tund aega koha pealt jälginud, võin kinnitada: asjatundlik kommentaar on selle ala puhul lihtsalt hädavajalik.

Sellest, et jalgpallis tuleb lüüa pall väravasse ja golfis auku, saab aru igaüks. Nagu mõistab kõrvalise abita ka seda, kes hüppas kergejõustikuareenil parasjagu kõrgemale või kaugemale. Aga vettehüpetes…

Kolm pead ei olnud ikka kolm pead

Juhuse tahtel sain vettehüpete naiste kolme meetri võistlusele minnes kokku ka kahe teise Eesti ajakirjanikuga, kes meie jaoks eksootilist ala vabast ajast uudistama tulnud. Ja nagu pärast paarisekundilist mõtetepõrgatamist selgus, olime kõik täiesti puhtad lehed.

Ometi ei lasknud keegi meie triost ennast tabula rasa’st häirida, vaid võtsime Pariisi Aquatics Centeri viimases reas kohad sisse, asjalik nägu ees. Või siis oli see kissitav nägu, sest kõige teravam vaatepilt sealt distantsi tõttu ei avanenud.

Vettehüpetest oli väga keeruline aru saada! Foto: Hannah Mckay/Reuters/Scanpix

Mida me siis nägime? Pärast seda, kui eelvõistlusel osalenud 28 sportlast oli ükshaaval rahvale tutvustatud, käisid nad läbi ujula nurgas asunud mittetöötavast (!) mullivannist. Pigem oli see seotud enese märjaks tegemise, kui pesemisega, arutlesime me omakeskis meediatribüünil.

Hilisem remark: sooja veega mullivann aitab sportlastel lihaseid soojas hoida, et need meeletule akrobaatikale vastu peaksid.

Seejärel hakkas aga pihta. Esimene sportlane sammus trepist üles, jõudis hüppelauani, asetas ühe jala selle peale, teise aga laua kõrval asetsenud «rullile». Siuh-sauh jalatald selle pealt puhtaks hõõrutud, vahetas ta jalga.

Meie taas meediatribüünil arutlesime: massaažirull see olla ei saa, seega äkki midagi jalgade kuivatamiseks? Tundus justkui loogiline, mistõttu rahuldusime mõttekäiguga.

Hüppelaudu oli olümpiaujulas kolm. Kas neil oli ka vahet, meie ei tea. Kõnealune rull paistab aga hüppelaua kõrval. Foto: Maye-E Wong/Reuters/Scanpix

Seejärel võttis sportlane paar sammu hooga, ajas hüppelaua vetruma, tegi seal kolm põrget ja kerkis üles, et Forward 2,5 Somersaults 1 Twist’iga vette sulpsatada. Maakeeli siis… nägu ees tehtud 2,5-kordne salto koos ühe pöördega… äkki?

Selle triki nimi tundus meie jaoks sama loogiline nagu see, et sportlaste maandumiskohta piserdati kastmissprikleritest kogu aeg vett. Miks? Meediatribüünil me ühegi vähegi loogilise põhjenduseni ei jõudnud.

Hilisem remark: basseini piserdatakse, et tornis olevad sportased saaksid aru, kus veepind on. Vastasel juhul peegeldavat see vastu.

Kuigi pilt pärineb meeste võistluselt, siis taustal on näha spriklerit, mis basseini kastab. Miks? Ei tea. Foto: Maye-E Wong/Reuters/Scanpix

Seejärel tulid järgmised sportlased, kes hüppasid aga selg ees. Teine, kolmas, neljas...

Kuna võistluste teadustaja vuristas mikforoni ainult sportlaste punkte, tuli meil, ullikestel, end ise harima hakata. Ühesõnaga, nutitelefonid pihku ja vettehüpete reeglid ette.

Ent sel ajal, kui meie Dr. Google’i abiga targemaks tahtsime saada, käis ühtäkki vali litakas ja rahvas ohhetas. Oli selge, et keegi oli ennast vastu hüppelauda ära löönud.

Sekund-kaks olukorra fikseerimiseks ning selgus, et ameeriklanna Alison Gibson oli see õnnetu, kes kerge valugrimassi saatel basseinist välja ronis ja enda haiget saanud varbaid katsus. Ning jah, olümpiaujulates pole jätkuvalt redeleid!

Kui tõsine löök see aga oli, me kohapeal teada ei saanudki, sest peale kirja «failed attempt» ehk nurjunud katse midagi areenil suurele ekraanile ei kuvatudki.

Pärast seda hakkasime sportlaste sooritusi juba pingsamalt jälgima ja nii mõnelgi korral hoidsime valjuhäälselt hinge kinni – teate küll seda heli, mis suuga teete, kui õhku sisse tõmbate – kui saltosid tegev sportlane ülinapilt peaga hüppelauda vältis. Ent rohkem midagi säärast siiski ei juhtunud. Õnneks!

Mis muidugi saltosid puudutab, siis guugeldades saime teada, et kolme meetri vettehüppajate trikid jagunevad viite erinevasse kategooriasse – nägu ees hüpe, selg ees hüpe, edaspidi saltoga, tagurpidi saltoga ja pöördega (twisted) – ning viie vooruga tuleb sportlastel linnuke kirja saada iga kategooria juurde. Sealjuures ei tohi trikid korduda.

Ühesõnaga on vettehüpped kellysildarulik spordiala, kus sportlased üht- ja teistpidi helikopteri kombel pöörlevad, pärast mida kohtunikud neile tavainimese jaoks täiesti arusaamatul moel punkte annavad.

Täpselt nõnda vettehüppajad õhus trikke teevadki. Pildile on jäädvustatud jaapanlanna Sayaka Mikami pöörlemised. Foto: OLI SCARFF/AFP/Scanpix

Üht asja me siiski eeldasime teadvat: see ju ometi loeb kui tikksirgelt sportlane vette maandub!? Seetõttu hakkasime jälgima seda, palju vett hüppe ajal pritsib. Mõned trikid tunduski see loogika töötavat, kuniks Malaisia sportlane sai korraliku sulpsu eest 5,5 punkti asemel 8,0.

Ehk meie omaloogika läks tagasi nulli…

Ja nõnda me Pariisi Aquatics Centerist nõutute ja rumalatena lahkusimegi. Sest kuigi ala tundus huvitav, siis aega reeglite endale selgeks tegemiseks lihtsalt polnud, kuivõrd meie jaoks põnev ja arusaadav kergejõustikuõhtu eesotsas Rasmus Mägiga pressis peale.

Lõpumärkus: enne hüppelauale minekut kuivatasid sportlased oma jalgu rätikutega, et nad trampliinil ei libiseks. Kui enamik kasutaski selle jaoks harjumuspärast valget rätikut, siis briti sportlased jällegi lipuvärvides saunalina, mis kaugele tribüünile paistis aga lipu rüvetamisena. Eriti kuivõrd pärast jalgade pühkimist visati see rätik basseiniäärele lihtsalt känkarasse.

Ekspertkommentaator leiti, kuid...

Kuigi Duo Media toob (või praegusel juhul juba on toonud) Eesti televaatajatele Pariisist enamik eestlaste etteastetest ja lisaks veel enamiku kullalahingutest, siis teatud alasid meie inimesed ei näe. Nõnda ei tehta otseülekandeid poksist, trekirattast, taekwondost ja vettehüpetest.

• Loe ka: Kuidas olümpia meile kõigile koju jõuab?

Duo Meedia olümpiaprojekti juhi Toomas Vara sõnul sai säärane valik tehtud suuresti kahe asjaolu kokkulangemisel: 1) kas tegemist on eestlaste jaoks huvipakkuva alaga, 2) kas ala jaoks leidub ka kommentaator. Vettehüpetele sai saatuslikuks just see teine.

Pika uurimise peale – kommentaatorite otsimisega alustati juba pool aastat varem – jäi potentsiaalne eksperdina sõelale tänavu 80-aastaseks saav Svea Besterman, kes lõpetanud Leningradis vettehüppetreererina Lesgfati nimelise KKI ja ala kuni selle hääbumiseni Eestis ka arendas.

Kuid kuna tema kõrvale polnud võtta põhikommentaatorit – «Isegi kõik universaalsed kommentaatorid, kes meil olümpiat kommenteerivad, ütlesid et liiga võõras ala ja nemad seda teha ei soovi,» selgitas Vara – jäidki vettehüpped Eesti telepublikul nägemata.