/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/08/16276706t1h6ba5.jpg)
2024. aasta 14. aprill oli päev, mil Mykolas Aleknast sai Oklahoma «karjamaal» ketas heites maailmarekordimees. Tolle võistluse teise koha omanik kirjutas end ajalukku aga kolmapäeva õhtul Pariisis…
PM PARIISIS ⟩ Jamaicalasest üllatusmees võib juba sügisel ketta igaveseks ajaks riiulile tolmu koguma panna
Jutt käib siis Rojé Stonast, kes saatis täismaja, 77 000 inimese ees ketta olümpiarekordit tähistava 70 meetri peale ja tuli nõnda olümpiavõitjaks. Kes siinkohal ütleb, et pole jamaicalasest varem midagi kuulnud, see võib rahulikult sisse-välja hingata, sest parajalt tundmatu suurus oli ta ka teiste võistlejate jaoks.
Näiteks esimesena medalita jäänud Kristjan Čeh sõnas, et kuna Stona õpib USAs ja suurematel võistlustel, nt Teemantliigadel, ei osale, siis see oligi esimene kord, kui ta Stonaga mõõtu võttis.
«Ega keegi temast väga midagi teadnud peale selle, et ta õpib USA ülikoolis ja et on tänavu 69 meetrit heitnud. Samas juhtus see Oklahomas, mille kohta on meil kõigil omad arvamused,» viitas sloveen sealsele tuultele avatud heitekompleksile, misjärel mõttelist kaabut kergitavalt lisas, «aga ta pääses olümpiale ja heitis siin 70 meetrit, seega…»
Čeh tunnistas, et tema olümpiafinaali eel jamaicalast enda pearivaalide sekka ei lisanud ning arvas, et temast vaatasid n-ö mööda ka teised. «Ma ei usu, et keegi temaga siin õhtul väga arvestas, eriti, mis puudutab esimest viit kohta,» vastas ta suunatud küsimusele ning tõi välja, et Stona finaali keskmine – seeria 61.66 - 65.20 - 66.16 - 70.00 - X - X – jäigi tegelikult kõigest 65 meetri juurde.
Ent veelkord. «Kui oli aga vaja, siis näitas ta, et temas on see olemas. Ta tegi pika heite, kui pidi seda tegema. Sellised olümpiamängud ongi, siin leidub alati ka neid särajaid, keda keegi ei osanud oodata. Tema on üks selline, kuid ta tuli ja heitis ning on täna maailma parim,» sõnas Čeh.
Ka kolme sentimeetriga teiseks jäänud Alekna tunnustas Stonat, kuid möönis, et jamaicalase võit oli paras šokk. «See on väga suur üllatus kõikide jaoks. Teadsin, et ta on potentsiaalikas heitja ning et on suuteline heitma üle 70 meetri, aga keegi ei eeldanud, et see võiks juhtuda olümpial.»
Šokeeris ka kodumaa spordiajakirjanikke
Jamaicalane Rojé Stona ei šokeerinud Pariisis kettaheite olümpiavõitjaks tulles ainult Eesti kergejõustikusõpru, vaid ka kodumaa spordiajakirjanikke.
Kui Postimees värsket olümpiavõitjat ja olümpiarekordi (70.00) omanikku pressialas ootas, sai silmatud kaht Jamaica kirjatsura, kelle juurde mindud ja uuritud, kas nemadki kavatsevad rääkida Rojé Stonaga?
«Kellega?» päris põhiliselt sprindiriigina tuntud Jamaica ajakirjanik minult vastu.
«Teie kettaheitja, kes just…,» jõudsin selle peale kosta, kuniks mulle vahele segati.
«Aa, äsjane olümpiavõitja? Jaa, ikka, muidugi!» teatas härra rõõmsal näol.
Ka nii pool tundi hiljem toimunud ajakirjanike ühisusutlusest kumas väga tugevalt läbi tõsiasi, et Jamaica on ennekõike ikkagi sprindiriik, kus väljakualadest suurt midagi ei teata.
Nõnda suutis üks teine kirjatsura Stonalt küsida, mis tunne on olla esimene mitteeurooplasest kettaheite olümpiavõitja, vaadates täiesti mööda neljakordsest olümpiavõitjast, ameeriklasest Al Oerterist ja ignoreerides fakti, et ajaloo peale on USA võitnud sisuliselt sama palju kuldmedaleid (13) kui Euroopa (16).
Kuigi Stona 70-meetrine heide oli parajalt jahmatav, polnud see – nagu ka konkurendid viitasid – pauk luuavarrest. 25-aastane vägilane ületas kettaheite «kõvade meeste» ehk 60 meetri piiri juba viis aastat tagasi, kui saatis kahekilose heitevahendi 61.36 peale.
Pärast seda on nüüdseks juba kolmekordse ameeriklasest kuulitõuke olümpiavõitja Ryan Crouseri näpunäidete järgi harjutav Stona jätkanud arenguredelil ronimist: 2021. aastal heitis ta 61.94, 2022. aastal 65.11, mullu juba 68.64 ja tänavu aprillis, hooaja avavõistlusel (!), 69.05.
Suuremat kisa-kära ei tehtud sellest tulemusest ainult seetõttu, et samal, Oklahomas peetud võistlusel heitis leedulane Mykolas Alekna viis meetrit rohkem, nihutades maailmarekordi 74.35 peale.
Ketas on küll tore, aga...
Ent isegi need riskialtimat kettainvesteerijad, kes tol hetkel Stona aktsiate poole kiikasid, lõpetasid nende jälgimise neli päeva hiljem, kui jamaicalane ketta nurka viskas ja haaras esimest korda elus (!) ovaalse palli järele.
Nimelt osales kahemeetrine ja 120 kg kaaluv mehemürakas siis Arkansase ülikooli NFLi proovipäeval, kus demonstreeris kõikidele skautidele oma jõudu, kiirust ja plahvatuslikkust.
Nood tahtsid mõistagi näha, kas meeletu füüsilise potentsiaaliga jamaicalast oleks võimalik ameerika jalgpalli tarbeks ümber treenida – täpselt nagu talitati omal ajal meie kettavägilase, kahekordse juunioride maailmameistri Margus Hundiga.
Kuigi aprilli lõpus toimunud NFLi draft’is Stona nime veel välja ei hüütud, panid nii mõnedki klubid meeletute kabariitidega kaitsemängijale silma peale ning Green Bay Packers ja New Orleans Saints kutsusid ta maikuus ka enda treeningutele.
Kuigi ka siis ühtegi konkreetset lepingut Stonale lauale ei löödud, oli selle taga rohkem suvine Pariisi põhjus. Sest NFLi treeningute kõrvalt jätkas ta ka ketta loopimist, heites juunis-juulis stabiilselt 65-66 meetri kanti.
Elu unistus täitus
Kuniks nüüd Pariisis põrutas 70 meetrit ja krooniti olümpiavõitjaks. «Ma ei saa aru, mis praegu toimub. Ma ei usu, et see on mulle veel kohale jõudnud, aga see on suurepärane tunne. See on miski, milleks olen terve elu valmistunud ja unistanud, aga tulla siia ja see päriselt ära teha – see on üks paremaid tundeid elus. See on parim päev!» sõnas õnnejoovastuses Stona kolmapäeva öötundidel meediaalasse jõudnuna.
Kui paljude jaoks tuli tema 70-meetrine, olümpiarekordit tähistav heide üllatusena, siis mehe enda jaoks mitte. «See ei üllatanud mind, kuid teadsin, et säärase heite tegemiseks tuleb endast kõik anda. Ma hoidsin kolme vooru järel ju alles seitsmendat kohta, seega polnud mul midagi kaotada ja lihtsalt läksin panema,» lausus võidumees, kes sai enda sõnul kohe heite ajal aru, et sellest tuleb purakas.
«Mu soojenduskatsed polnud väga head, nagu ka esimesed kolm katset – asjad lihtsalt ei õnnestunud. Aga kui [neljandal katsel] pöörded ära tegin ja ketta lahti lasin, siis nägin kohe, et ketas lendab! Ja kui ta maandus 70 meetri joonel, siis mõistsin, et see oli suurepärane heide,» sõnas Stona, kes tõuganud ka kuuli üle 20 meetri.
Sõnum Jamaica spordijuhtidele: hinnakem palun väljakualasid
Kuivõrd Stona tõi Jamaicale alles esimese (!) kuldmedali Pariisist, uurisid ajakirjanikud, kas see võiks nende seni varju jäänud sportlastele (loe: jooksjatele) ka indu süstida?
«Kindlasti, 100 protsenti,» vastas kettahiid veendunud. «Ma ei kahtleks selles, mis tulemused võivad jooksudest tulla, sest neid on veel väga palju ees. Usun, et nad esinevad väga-väga hästi.»
/nginx/o/2024/08/08/16275678t1h2b39.jpg)
Kui tollele küsimusele vastates oli Stona viisakas ja poliitkorrektne, siis teiste küsimuste juures kumas väljakumehe kibestumus siiski läbi.
«Tundsin, et täna nautisid kõik, ka fännid, võistlust väga, mispärast leian, et väljakualad peaksid [Jamaical] rohkem tähelepanu saama. Tõsiselt ka. Kui ma millegi sellise kohta loen, on see lihtsalt demotiveeriv,» vastas Stona, kui talt uuriti, mis emotsioone tekitas temas tõik, et järgmisel aastal olümpiavõitja Michael Johnsoni poolt ellu kutsutaval suure auhinnafondiga võistlusel ühtegi väljakuala kavas pole.
«Meie töötame ja treenime ju kogu aeg samamoodi, kui mitte isegi rohkem. See pole kerge elu. See, mis me teeme, on väga rohkete kordustega, mistõttu tuleb meil enda keha eest palju hoolt kanda. Me kõik näeme meeletult vaeva, kuid praegu tuleb meil paraku hakkama saada sellisel mänguväljakul…» jätkas jamaicalane.
«Meie saarel on aegade jooksul nähtud palju heitjaid ja praegu peaksime seda hetke tähistama ja mõistma, et meil tuleks väljakualasid rohkem toetada. Kettaheidet, kuulitõuget, neid kõiki. Jah, jooksualad toovad meile palju tähelepanu, kuid väljakualad on meil samuti tugevad ning silmapiirile tõusnuna peaksime ka rohkem toetust saama,» sõnas Stona veendunult.
Kui nendele ja paljudele teistele küsimustele oli jamaicalasel eile õhtul kohe vastus varrukast võtta, siis sellele kõige tähtsamale jäi ta vastuse võlgu.
Sest kui Stonalt uuriti, mis saab temast edasi: kas jätkab kettaheitega või proovib ikkagi läbilööki Ameerika jalgpallis, vastas ta: «See on väga hea küsimus! Ma jätan sellele hetkel vastamata. Vaatame, mis tulevik toob (I'm going to sleep on it. I'm going to see what happens – K.J.).»
Seega ole näha, kas piltlikult öeldes metsast välja ilmunud mees kaob sama kiiresti ka metsa tagasi või saab temast Aleknade, Čehide ja teiste kõrval järgmine kettaheite suurkuju.