See on hea – muidugi oli nii planeeritud –, et Anne ja Maris tulid külla. Kogu aeg on kõrval Grit ja Priit. Meil on oma tiimi sisene muster, kuidas võistluseelsel päeval käituda: kui palju rääkida, kui palju vaadata jooksu, teisi spordialasid. Seda teab Rasmus ise kõige paremini. Kui vaja, siis me ei torgi, kui vaja, siis räägime asjadest.
Selle oleme varakult selgeks saanud, et võistluseelsetel päevadel ei tohi üksteist segada. Rasmus on natukene kinnisem, aga nagu rääkisin, meie tiim on piisavalt suur, et saab omavahel suhelda. Ei pea kogu aeg kaks inimest omavahel rääkima.
Ja mida toob homme hommik?
Oleme kahevahel, kas teha hästi kerge soojendus või mitte. See ei oleks tegelikult isegi soojendus, võib-olla sörgib natukene ja venitab. Ta ise peab tundma. Siin on ikkagi juba päevi oldud ja kokkuvõttes on need kõik olnud ka vaimselt väsitavad.
Selle olümpia puhul eriline ja mõnus on asjaolu, et staadion on nii lähedal. Me ei pea meeletult oma liikumisi planeerima. See kümme minutit siin on nagu nali võrreldes teiste kohtadega. Iga viie minuti tagant bussid soojendus- ja võistlusareenile – see on super.
Rasmusel oli eilse jooksu järel juttu ka sellest, et olümpia ülesehitus on teiste võistlustega võrreldes teistsugune. Eeljooks, vaba päev, poolfinaal, vaba päev, siis alles viiendal päeval finaal otsa. Pool aastat tagasi hakkasite sellesse rütmi sisse minema. Kas näete, et selle rütmi järgi on ta homseks ideaalselt valmis?