PM PARIISIS ⟩ 32 aastat hiljem: Erika Salumäe üht taktikanippi trekisõidus enam ei näe

Käimas on 1992. aasta Barcelona olümpia sprindifinaal Erika Salumäe (tagapool) ja sakslanna Annett Neumanni vahel. Foto: Lembit Peegel/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Vanemad spordisõbrad mäletavad hästi aegu, mil trekisprinter Erika Salumäe krooniti kahekordseks olümpiavõitjaks. Eestis teadsid kõik, mida tähendab viraaž ja mida surplace, kes olid põhilised vastased.

NSV Liidu sisestel katsevõistlustel tuli kogu aeg ära panna Galina Tsarjovale, suurvõistlustel olid peakonkurentideks sakslannad Christa Luding-Rothenburger ja Annett Neumann, ameeriklanna Connie Paraskevin-Young, prantslanna Felicia Ballanger, hollandlanna Ingrid Haringa.

Tipptasemel trekisõitu pole Eestis olnud enne ega pärast Salumäed. Meie ainsal, Pirita trekil ei tohi juba kümmekond aastat ohtliku seisundi tõttu harjutada ega võistelda. Mida see ala kujutab endast praegu, 32 aastat pärast Salumäe viimast ja taasiseseisvunud Eesti esimest olümpiavõitu?

Olümpiamängud on spordisõbra jaoks sama nagu toidusõbrale Rootsi laud: ülisuur valik ning õgi, mida hing ihkab! Siinkirjutaja kasutas võimalust ning käis vaatamas, kuidas elab Salumäe lemmikala praegu.

Prantsusmaa rahvuslik velodroom Pariisist mõnekümne km kaugusel asuvas Saint-Quentin-en-Yvelines'i külas. Foto: Martin Divisek/EPA/Scanpix

Pariisi olümpiamängude jalgrattaspordi trekisõiduvõistlused peetakse linnast veidi väljas asuval rahvuslikul velodroomil. Tegemist on aastatel 2011-2014 ehitatud kinnise trekiga, kus on juba kahel korral peetud maailma- ja korra Euroopa meistrivõistlusi. See on kinnite trekk, selle ala tõeline pühamu. Samas kompleksis asub ka Prantsusmaa rattaliidu kontor.

Pariisist läände, Versaille’ lähistel asuvasse Saint-Quentin-en-Yvelines’i külla jõudes teatab ajakirjaniku transpordiäpp, et raudteejaamast võistluspaika on 997 meetrit jalutamist. Võib-olla on distants 994 või 1003 meetrit, aga viidad toimivad ja vabatahtlikud juhatavad teed ning kümmekonna minutiga jõuabki kenasti pärale.

Ümberringi on avarust, kompleksi kuulub ka BMXi rada ning sellelgi peetakse olümpiavõistlusi.

Päeval, mil jäi vaba õhtupoolik, peeti trekil meeste sprindi esimesi ringe ning 4 km võistkondlike jälitussõitude otsustavaid heitlusi. Nagu kõigil teistelgi aladel, on maailma tipptasemest kerge vaimustuda.

Salumäe aegadest mäletame hästi, et sprindivõistlus tähendab lisaks kiiretele jalgadele ka kõva taktikamängu. Kui näiteks 1988. aastal Soulis oligi Salumäe oma võimsuse tipul ja sõitis kvalifikatsioonis välja kiireima aja, siis 1992 Barcelonas oli ta ajasõidus alles kuues. Ent see ei seganud hiljem naine naise vastu peetud võitlustes kõiki üle mängimast.

1988. aasta olümpiasangarite Erika Salumäe ja Tiit Soku vastuvõtt Raekoja platsil. Foto: Tõnu Krünvald/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Loomulikult on enam kui 30 aastaga arenenud nii inimesed kui ka tehnika. Kui Souli kvalifikatsioonis sõitis Salumäe 200 meetri lendstardist lähte olümpiarekordiks 11,527 sekundit, siis kolme aasta eest Tokyos viis sakslanna Lea Friedrich selle juba 10,310 ning nüüd Pariisis reede pärastlõunal 10,029 sekundini. Kümme paremat naist sai kiiruseks üle 70 km/h!

Aga nagu öeldud – esmalt oli meeste kord. Tokyos võidetud tiitlit kaitsev ning tiimisprindis nii Tokyos kui ka siin Pariisis kulla võitnud hollandlane Harrie Lavreysen kihutas ajasõidus maailmarekordiks 9,088 sekundit. Vaid kolme tuhandikuga (!) alla jäänud austraallane Matthew Richardson oli samuti senisest tippmargist kiirem. Mõlema mehe kiirus oli üle 79 km/h!

30 ratturist pääses jätkama 24. Kaks peamist soosikut läbisid duellide esimesed ringid kindlalt. Konkurentsis oli ka leedulane Vasilijus Lendel, kes võitis oma 1/32-finaali. Järgmises sõidus pidi ta aga tunnistama Richardsoni paremust ega saanud seejärel edasi ka lohutusringist.

Meeste sprindi suursoosik, hollandlane Harrie Lavreysen (paremal) alistab ses sõidus kindlalt prantslase Rayan Helali. Foto: Martin Divisek/EPA/Scanpix

Siinkirjutajat huvitas ennekõike asjaolu, kas kuulus surplace – keset sõitu seismajäämine, et vastane mööda, esimesele positsioonile lasta – , mis kuulus ratast ülihästi valitsenud Salumäe arsenali, on veel säilitanud eluõiguse.

Kahjuks tol õhtul peetud sprindisõitudes ei jäänud see silma ainsalgi korral. Mõnel korral aeglustati nõnda, et jäädi peaaegu seisma, aga ainult peaaegu. Koduse rattaliidu peasekretäri Urmas Karlsoni seletuse kohaselt on tehnika vahepeal muutunud, kasutatakse teistsugust ülekannet ning surplace’ile eelistatakse pikka spurti.

Lisaks on surplace’i kasutamine juba mitukümmend aastat reeglitege piiratud – ühes sõidus tohib seisma jääda maksimaalselt 30 sekundiks. Kõik, nagu tänapäeval ikka, televisiooni pärast, sest kui miski duelli osalised otsustavad näiteks viieks minutiks seisma jääda, lööb see nii kogu võistluse kui koos sellega ka teleülekande ajakava uppi.

Surplace’i puudumine ei tähendanud, et põnevust poleks. Taktikamängud käivad samamoodi nagu vanasti, fotofiniš peab samamoodi appi tulema nagu vanasti. Ühes kaheksandikfinaali sõidus lahutas kaht ratturit üks, ühes teises sõidus neli tuhandikku. Kord jõudis tagaajaja mööda, siis jälle ei jõudnud.

Sprintide vahel sõitsid mehed ja naised 4 km võistkondliku jälitussõidu medalisõite. Need olid samuti põnevad ning möödusid täismaja publiku marulise kaasaelamise saatel. Kõigil suurematel rattariikidel oli kohal piisavalt fänne ning nad tegid kõvasti lärmi.

USA võistkondliku jälitussõidu naiskond kihutab olümpiakulla poole. Foto: Ricardo Mazalan/AP Photo/Scanpix

Võistkonnas sõidab neli ratturit ning kell lööb kinni siis, kui neist paremuselt kolmas ületab lõpujoone. Tavaliselt astub keegi suure töö tegija umbes 1,5 km enne lõppu kõrvale ja viimased ringid sõidetakse kolmekesi. Meeste finaalis läks aga nii, et brittide kolmas mees väsis liiga vara ning Austtraalia oli lõpujoonel enam kui kahe sekundi võrra parem.

Väga põnev oli naiste pronksisõit, kus Itaalia juhtis suurema osa distantsist, ent lõpu eel hakkas Suurbritannialähenema. Pool ringi enne lõppu saadigi võrdne vaheaeg ja detsibellid tõusid taevani. Suurema hooga britid jätkasidki võiduka lõpuni.

Finaal oli verevaesem. USA sai Uus-Meremaa vastu peagi enam kui sekundilise edumaa ja seda hoiti. Viimasel kilomeetril küll maakera kuklapoole ratturid lähenesid, aga mitte piisavalt.

Trekisõit on põnev ja seda tasub igal juhul vaadata! Kahju ainult, et Eestis pole ala harrastamiseks tingimusi.