PM PARIISIS ⟩ Olümpiafinaalis esmakordselt kukkunud Mägi: reede õhtul, prime time'i ajal sellist asja ei tahaks

Rasmus Mägi polnud karjääri jooksul veel kordagi võistlustel kukkunud... Foto: Tairo Lutter

Rasmus Mägi karjääri kolmas olümpiafinaal takerdus viimasesse tõkkesse, kuid võistluse järel leidus pettumuse kõrval ka positiivseid mõtteid.

Lõpusirge avanedes oli 32-aastane tartlane veel seitsmendal kohal, kuid alustamas endale omast tugevat lõpuspurti. Saatuslikuks saanud kümnendal tõkkel oli ta sabast kinni saanud Clement Ducos’il ja Kyron McMasteril. Välirajal kukkus ka Roshawn Clarke. Kuna suur kolmik: Rai Benjamin, Karsten Warholm ja Alison dos Santos olid püüdmatus kauguses, olnuks täna maksimum neljas koht.

Mägi sai lõpuks kirja aja 52,53 ja seitsmenda koha. Clarke finišisse ei jõudnudki.

400 m tj finaal. Foto: Kuvatõmmis

Rasmus, alustame natuke kaugemalt. Kuidas finaaliks valmistumine sujus?

Arvan, et kõik läks nii, nagu minema pidi. Suurt midagi teha polnud, kõige olulisem oligi usaldada võimekust ja vormi. Üleliigseid liigutusi tuli vältida. Olen aastakümneid trenni teinud ja tohutult jookse on all. Usaldasin ennast ja selle pealt võistlema tulingi.

Asja juurde minnes. Mis viimasel tõkkel ikkagi juhtus?

Arvan, et tunnetasin kõrge koha võimalust ja tekkis natuke kannatamatust. Tõke tuleb kõigepealt ületada, sellepärast see ongi 400 meetri tõkkejooks, mitte 400 puhtalt. Hakkasin juba liigselt võistlema, tundsin, et mul on hoog olemas ja teistel meestel see rauges. Teisalt on kukkumine mul elus esmakordne. See pole väga minulik. Tavaliselt tõkkel kiirustamine tähendab seda, et tõukejalg tuleb tõkkesse sisse, praegu rammisin aga tõket hoojalaga. Vaatan video üle, kas võis olla, et märg rada tingis väikese libastumise või kartuse või ebamugavuse tõukele minnes.

Kas viimase tõkkeni läks kõik nii, nagu sa tahtsid?

Jah. See oli fakt, et viiendal tõkkel ma esimene pole. Konkurendid alustavad kiirelt, nende mänguruum esimese poolega on suurem. Minu trump on lõpus teisi karistada ja pigem distants ühtlaselt läbida. Teadsin, et dos Santos tuleb maruliselt peale, proovisin tagasirgel natuke tema tempo tuules tulla. Võib-olla algus oli natuke kiirem kui poolfinaalis. Miks mitte isegi kiirem kui Eesti rekordi graafikus. Ja kaheksanda tõkke sain ka tuldud nii, nagu vaja. Neid momente olnud veel, kui viimane tõke päris ideaalselt ei õnnestu. Kui tunda, et keegi tuleb selg ees vastu ja ise ründad suurel kiirusel tõket ja mehed on suhteliselt käed-jalad laiali, siis võib teinekord mingi väike tõrge tekkida. Aga reede õhtul, otse-eetris, prime time’i ajal sellist asja teha ei tahaks.

Kas võisid jääda tõkkest kaugele?

Ma ei ütleks, et kaugeks. See jalg, millega täna viimast tõket võtsin. Tõukejalg, vasak – olen selle pealt kunagi 7.70 kaugust hüpanud. Ei tohiks olla erilist probleemi. Selle jalaga tõket rünnates tunnen end natuke kindlamalt. Ehk saan joosta vahet natuke aktiivsemalt, ei pea samme venitama. Võin tulla 10-20 cm kaugemalt peale, see pole probleem.

Ilmselt oli probleem väike kannatamatus. Koht number neli tiksus kuklas. Ilmselt oli suur kolmik täna piisavalt suur. Näitasid oma võimu. Aga ülejäänud sõpruskond – nagu mu isa seda nimetas – oli haavatav.

Saatuslik hetk: Alison dos Santos lippab pronksi suunas, Clement Ducos'i jahtinud Rasmus Mägi kukkus viimasel tõkkel. Foto: Pedro Vilela/ZUMA Press/Scanpix

Kas kannatamatus võis tulla mingis mõttes juunikuise EMi [neljanda koha] pettumusest?

(Mõtleb pikalt.) Tänasel päeval mul on sellest EMist – vabandust, aga küllaltki ükskõik. Olles olümpial kohal, neid asju ei anna võrrelda. Olen üsna veendunud, et oleks ma EMil saanud mingit karva medali, siis ei usu, et ma oleks siin jooksnud kolm jooksu finaaliga.

Olümpia on minu jaoks niivõrd palju erilisem. Teisalt tean ka seda, et... Õigemini tunnetan, et tänasel päeval, kui mõelda kümne aasta taguse Zürichi EMi peale, siis seal oli kulla variant olemas. Aga ma ei usu, et ma tänaseni jookseks 400 m tõkkeid ja selles konkurentsis, kus ma praegu olen, kui oleksin saanud mina selle kulla kaela.

Hindan seda protsessi, et täna üldse siin olen. Jätkuvalt selle ala juures. Olen näinud selle ala tõusu. Saanud võistelda nende meestega. Rai Benjamin on üks maailma võimekamaid atleete üldse. Olgugi, et ma arvan, et ta siiani ei tea, kes ma olen. See selleks. See on ameeriklaste eripära. Mina olen nendest meestest heas mõttes vaimustuses.

Viimast tõket ei saa ära kaotada, aga kui taandada see üheks pusletükiks olümpiateekonnal: kas oled kolme olümpiafinaali üle uhke?

Olen uhke selle üle, et olen jõudnud ära oodata selle meeskonna, kes on tänaseks ümber. Ma pole rapsinud kuskilt otsima mingisuguseid abilisi või gruppe. Vaid me oleme tõesti seda ise teinud. Jõudnud ära oodata väga-väga head inimesed enda ümber. See lisab kogu teekonnale väärtust. Olen ikka kolme olümpiafinaali üle uhke, aga rohkem olen uhke selle üle, et kõige selle juures olen suutnud jääda iseendaks.

Kas see oli su viimane jooks? Või su viimane tiitlivõistlus? Kas sinus on veel jõudu, jaksu ja sportlikku viha?

Viimane jooks kindlasti mitte, sest enda teada olen Teemantliiga finaali kvalifitseerunud. Sellest oleks patt loobuda. Selle hooaja üks eesmärk oli kolm finaali, aga mõtetes oleks tahtnud kaela midagi muud kui seda akrediteeringut.

Viimane jooks kindlasti mitte, aga ma proovin sportlasteel vältida naiivsust. Ja tänasel päeval oleks naiivne väita, et ma suudan veel neli aastat nende meestega võidu panna. Kuigi nutisõrmus ütleb, et organism on seitse aastat noorem kui vanus. Fakt on see, et energia saab ühel päeval otsa. Aga ma ei usu, et see juhtub selle hooaja lõpus.

Aga kindlasti on palju läbirääkimisi, sest eeldus on oma meeskonna kooshoidmine, ja et lähedased oleks valmis jätkama. Oma osa on ka fännidel, kas tiitlivõistlused on Rasmus Mägiga või Rasmus Mägita. Kas sellest on isu täis või mitte.

Teisalt tunnen, et minu tegutsemine ja meeskond võiks luua palju võimalusi ka noortele sportlastele. Kõik viimaste aastate investeeringud on ühest küljest minu karjäärile, aga need on natukene kestlikumad. Sellest kõigest on võita paljudel, ka Eesti kergejõustikul tervikuna. Minu hinnangul «Viro urheilu ei ole perseestä» (Eesti sport pole pe**es – toim.). Seni, kuni sporti teen, seni ma ka selle eest võitlen.

Aga sa ei saa ju enne lõpetada, kui [Tartu] ülikooli staadion on renoveeritud?

See on hea point ja hea, et teie selle välja ütlesite. Oleks hea seal võistelda, aga kardan, et siis peaks juba ka Brisbane’i olümpial [2032. aastal] osalema. Kahtlemata tegemist on suure potentsiaaliga staadioniga. Ja samas ma pole ka Austraalias käinud...

Kanal 2 intervjuu:

Me oleme paganama uhked su üle, et sa kolmandat korda olümpial finaalis jooksid. Ma loodan, et sa oled ise ka selle üle uhke.

Selle üle küll, aga finaalijooksu ja kümnenda tõkke üle uhke olla ei saa. Elus esimene kukkumine reaalselt mul tõkkel.

Räägime selle läbi siis korra. Mis seal tõkkel siis toimus?

Raske öelda, rada on küllaltki märg ja libe. Ma ei tea, kas see võis hetkel kuidagi äratõuget mõjutada või siis oli asi lihtsalt selles, et haistsin oma kõrge koha võimalust ja võib-olla ei kannatanud seda tõkke ületust ära. Hakkasin juba tõkke peal meestega konkureerima. Suur kolmik tundus, et on läinud, aga teised mehed olid püütavad.

Jooksu algus oli väga hea. 340 meetrit jooksust oli tribüüni pealt vaadates ideaalne. Oli endal ka teistsugune tunne võrreldes poolfinaaliga?

Jah, oli küll parem tunne. See on fakt, et ma viienda tõkke peal ei juhi, et pigem olen tagapool, aga minu eesmärk oli ühtlane jooks teha ja lõpus mehi ära hammustada. Mees mehe vastu kolmeteist sammuga on teinekord paras kangutamine ka Rai Benjaminil ja Alison dos Santosel. Ma mõtlesin, et nad on lõpus haavatavad, aga paraku enda viimane tõke läks nahka. Seega hea lõpuspurt jäi tegemata.

Dramaatiline lõpp ei olnud mitte ainult sul. Ka jamaicalane täpselt samamoodi viimasel tõkkel kukkus. See on ikka uskumatu olümpia.

Jah, reede õhtul lihtsalt ei tahaks otseülekandes kukkuda. Olümpia on olnud dramaatiline, isegi üllatusterohke. Ma arvan, et publikule kindlasti väärt olümpia.

Kas jääb nüüd sisse kripeldama ka? Nüüd peab edasi tegema, ei saa ju niimoodi jätta.

Jah, seda hooaega on ka veel jäänud. Ideaalis oleks täna tahtnud samamoodi Eesti rekordi joosta, siis oleks viimasel kolmel olümpial ka Eesti rekordit parandanud, aga peab natukene kosuma ja siis veel hooaja lõpu võistlustest võtma kõik, mis võtta annab. Ka selle raja katte osas, et ma päris lõpuni võib-olla ei muukinud seda lahti, et see on natuke omamoodi. See kate ei anna võib-olla nii palju tagasi kui eeldaks.

Minu teooria on see, et Tokyo olümpial joosti 400-s ja 400 m tõkkes väga häid aegu, sprindiajad olid seal väheke kehvemad. See olümpia tundub, et 100 ja 200 meetri ajad on paremad. Tegelikult päris nii ei saa öelda, 400 meetri tõkkejooksus on olnud meestel kehvem, naistel sündis ikkagi maailmarekord. Ma ise tundsin võib-olla, et ma päris lahti ei muukinud selle raja saladust.

Video Kanal 2-le antud usutlusest: