PM PARIISIS ⟩ Taivo Mägi: Rasmus pole elus kunagi varem kukkunud, ka mitte treeningul

Kolmandat olümpiat järjest finaalis jooksnud Rasmus Mägi ja ta treenerist isa Taivo (väikesel pildil). Foto: Montaaž: Tairo Lutter

Rasmus ja Taivo Mägi tulid Pariisi olümpiale jahtima aega alla 48 sekundi, kuid paraku nurjas viimase tõkke kukkumine selle soovi. Mis aga märkimisväärne: tegemist oli üldse esimese korraga elus, kui nõnda juhtunud.

Tänane päev, kui Rasmus Mägi jooksis kolmandat korda olümpiamängude finaalis, oleks pidanud olema Eesti kergejõustiku pidupäev, aga … tegelikult on vist seda jätkuvalt, kukkumise kiuste?

On.

Lihtsalt kahju on sellest, kui nüüd metafoore kasutada, et seda valmis küpsetatud kooki ei õnnestunud ise maitsta?

Pigem jah. Ma pole Rasmuse enda kommentaare kuulnud, aga vist olevat öelnud, et libe oli natukene.

Kas vastab tõele, et Rasmus polnud enne tänast mitte kunagi kukkunud?

Vastab tõele, mitte kunagi.

Ka mitte väiksena?

Ei

Isegi mitte treeningutel?

Ei ole. Ei ole midagi sellist juhtunud. Võib-olla koperdanud on. [Tänavustel] Eesti meistrivõistlustel, kui ta kiiresti jooksis, aeg 48,09, siis ta jooksis ka nii-öelda hullu pannes ning viimasele tõkkele sisse. Aga see oli õnnelik, sest ta jooksis tõkke tuimalt jõuga maha. Praegu aga... ma pole saanud järele vaadata, kas jäi midagi [tõkkelt] maha tulles kinni või kuna see jalg alt ära läks. Peaasi, et ta haiget ei saanud!

Kas tribüünilt jooksu jälgides nägi kogenud treeneri silm enne kümnendat tõket mingit ohukohta ka?

Ei näinud. Ta läks ilusti kaheksanda [tõkke] taha 13 [sammuga] ära. Alati ei saa niimoodi, et tõke tuleb hästi jalga, aga ma ei ütleks, et ta pidi väga palju upitama. See andis talle aga kindlustunde, et ta saab üheksanda joosta rahulikult vale jalaga ja ründab kümnendat tõket. Ta läkski seda tegema ja... Kas kuskil rajal oli libe, ei tea.

Kui heite- ja hüppealadel öeldakse, et sportlane läks viimasel katsel panema, siis kas Rasmus läks samamoodi täna viimasel tõkkel panema. Jõuga konkurente ära sööma?

Kindlasti. See on Rasmuse koht ja trump, kui pärast viimast tõket jääb veel 40 meetrit lõpuni. See on päris pikk maa ning nägime eeljooksudes ja poolfinaalides, et sellega on võimalik palju ära teha. Vaadates ka meeste aegu: [Kryon] McMasterit ja [Abderrahman] Sambat, siis nad jooksid kiiremad ajad kui poolfinaalis. Ehk siis jooks oli iseenesest kiirem, ka Rasmusel.

Seda ei saa me kunagi teada, mis saanuks kui... aga mida kogenud treeneri pilk ütleb. Mis olnuks võimalik?

See stsenaarium, viimase tõkke peale minnes ja sealt maha tulles… eks me võime oletada, aga tõkkele minnes oli sama nagu poolfinaalis McMasteri ja Samba vastu. Seal oli ta enam-vähem sama palju maas ja siis tuli lõpuga järele. 47 [sekundi] sisse oleks aeg kindlasti tulnud, aga esikolmik oli eest.

Aeg 47 sekundi sees oligi tegelikult ju see, mida siia jahtima tulite?

Oleks olnud ju uhke Eesti rekord joosta. Kuidas need kohad sellise juhul jagatuks, ei tea.

Teil on olnud karjääri jooksul tuhandeid õpilasi, praegugi abikaasa Annega sadakond. Te olete jälginud nende võistlusi, olete jälginud Rasmuse võistluse. Kas need on üldse võrreldavad?

Need on ikkagi kardinaalselt erinevad. Samas pole meil [teisi] sellisel tasemel [sportlasi] rohkem olnud ehk niimoodi päris ei saa võrrelda. Siin on see pinge lihtsalt meeletult suurem ja teistmoodi.

See hakkab kerima juba varakevadel, kui tulevad kvaliteetsed treeningud ja esimesed võistlused. Sellest rääkimata, kui hakkad enne EMi kruttima… Siis pead sellest üle saama ja siis enne olümpiat uuesti hakkama kruttima… ega see lihtne pole.

Ehk tegelikult, võite küll olla kolmandat korda olümpiafinaalis, aga need kõik on nii uudsed kogemused?

Jah.

Lõpetuseks, seitsmes koht läks ikkagi protokolli ja see on kõige olulisem!

Eks Rasmus on need asjad läbi mõelnud ja teadis, et olgu aeg, mis on, koht peab minema protokolli kirja. Sest see on fakt. Siis oled ikkagi jooksnud olümpiafinaalis ja lõpetanud selle koos tulemusega.