PM PARIISIS ⟩ Kihla vedanud Vesik peab OM-pronksi võitnud hoolealuste näod enda kehale tätoveerima

Tanja Hüberli (taga) ja Nina Brunneri kõva kallistus pärast pronksmedali võitmist kestis pikalt-pikalt. Foto: Esa Alexander/Reuters/Scanpix

• Vesik kehastus ööl pärast kaotatud poolfinaali psühholoogiks, juttu aeti peaaegu kella kolmeni
• Pronksimänguks olid Šveitsi piigad mõtted klaariks saanud ja vastastest selgelt üle
• Vesik on tüürinud hoolealused kolmel viimasel olümpial esinelikusse ja kahel korral medalile

Eestile võitis Pariisi olümpialt kaudse medali treener Rivo Vesik, kelle šveitslannadest hoolealused Tanja Hüberli ja Nina Brunner olid pronksimängus selgelt 2:0 üle austraallannadest.

Vaid Vesik koos mängijatega teab täpselt, mida mängule eelnenud veidi enam kui ööpäeva jooksul üle elati, sest neljapäeval oli poolfinaal kaotatud matšpalli pealt ja unistus olümpiavõidust jäi täitumata.

Et Hüberli ja Brunner mängisid reede õhtul nagu naised muiste (Mariafe Artacho del Solar ja Taliqua Clancy alistati 21:17, 21:15), on selge, et Vesikul on suurepärased psühholoogivõimed. Ta ka avas tausta, mis kahe mängu vahel toimus.

«Väga teenitud võit ses suhtes, mis eile toimus ja mis pärast mängu toimus. See oli mõlemale mängijale väga raske. Usun, et tänane võttis mõned magamata ööd vähemaks.

Rivo Vesik Pariisi olümpiamängudel. Foto: Tairo Lutter

Pakun, et viimane jutuajamine lõppes öösel kell pool või kolmveerand kolm ühe tütarlapsega, kes umbes pool üks küsis telefonis: kas sa magad? Ta ütles, et ta ei saa olla, igalt poolt valutab ja on muidu raske olla. Rääkisime paar tundi.

Seejärel ta magas natuke, hommikul saime kokku ja rääkisime uuesti. Rääkimist ja jutuajamist oli mõlema mängijaga palju. Aga mängule tulles olid nad valmis, seda oli näha. Täna mingil hetkel üks mängijatest ütles, et tal pole vahet, mis värvi see medal on, ta tahab medalit saada!» kirjeldas Vesik.

Veidi hiljem jõudsid Eesti ajakirjanike juurde mängijad ning Hüberli rääkis sama juttu. «Täna hommikusöögil oli üks hetk, kus rääkisime Rivo ja meie füsioterapeudiga. Ühel hetkel ütles Nina: tead, kui ma siin olümpial medali võidan, siis mind ei huvita, mis värvi see on!

Mõtlesin endamisi, et see on tõsi ning läheme ja võtame selle pronksmedali. Enne seda mõtlesin tõesti niipidi, et jätsime võimaluse [jõuda olümpiafinaali] kasutamata. Kuid pärast seda mõtlesin, et kui me pronksi võidame, siis see mind enam ei huvita. Ning enamasti on pronks parem kui hõbe,» lausus Hüberli rõõmsalt.

Jutujärje võttis üle Brunner: «Vedasime Rivoga kihla, et kui olümpial medali võidame, teeb ta meie näoga tätoveeringu. Ta ütles selle välja esimesel korral, kui me kohtusime. Ta saab valida, kuhu, aga meie saame valida, mida ta peab tätoveerima.»

Ning mõlemad piigad kihistasid naerda.

Nina Brunner tõi üles palju raskeid palle. Foto: IMAGO/Daniela Porcelli/Scanpix

Vesik noogutas: jah, esimese ühise turniiri ajal räägiti eesmärkidest ning niisuguse lubaduse ta andis! «Tegelikult oli kaks asja veel, aga need pole täide läinud,» muigas ta. «Kui nad võitnuks koduse Gstaadi turniiri, lubasin tätoveerida Šveitsi lehmakella. Ning MM-medali puhul Šveitsi lipu.»

Kas ta koostööd alustades uskus, et kaks aastat hiljem seisavad hoolealused Pariisis pjedestaalil? «Jah, aga alguses pidasin võimalust väikeseks, nii 30 protsenti. Mida aasta edasi, seda suuremaks see läks. Sel aastal olin kindel, et jõuame vähemalt veerand- või poolfinaali. Lõpp näitas, et oleme võimelised medalit võitma. Nad teevad kindlasti elu parimat aastat, on arenenud väga palju.»

Mis nipiga Vesik ikkagi piigad pronksimänguks heasse seisu viis? «Päeva lõpuks tegeleme me meelelahutusega – teeme sporti. Elus on nii palju teisi asju, mis on hoopis tähtsamad. Kui sul on ema-isa elus ja terved, õel on lapsed ja kõik on äge, siis nende asjade kõrval on medal üsna pisike. Selle jutuga sai neid maha rahustatud. Samuti rääkisin, et nad on head mängijad, nad suudavad ja tahavad mängida,» selgitas Vesik.

Mängijana ise koos Kristjan Kaisiga Pekingi olümpial käinud eestlasest juhendaja märkis, et niisuguseid jutuajamisi tema treenerikarjääris varemgi ette tulnud. Näiteks eelmisel EMil ütles üks mängija, et ta ei saa mängima minna, sest närvid on nii läbi.

«Täna mängule tulles olid nad valmis. Seda oli näha sellest, kuidas nad rääkisid, mis nendel plaanis oli. Silmist oli näha, et tahavad võita. Seda oli ka mängus näha, nad olid vastastest juba oma olekuga üle. Vastased olid hädas. Meil oli aga selg sirgu ja mindi konkreetselt ära võtma.

Tanja Hüberli rünnakul. Foto: IMAGO/BEAUTIFUL SPORTS/Tom Bloch/Scanpix

See võit on minulegi väga suur kergendus. Ma enda pärast suurt ei muretse, olen samasuguse asja korra juba läbi teinud. Mina oskasin eile endaga paremini käituda, kui nemad. Muretsesin mängijate pärast. Tean, mida see mängijale teeb. Kui juba meesmängija ei saanud [medalite jäämise tõttu] pool aastat magada, siis naismängijad on veelgi emotsionaalsemad.

Usun, et nüüd on neil palju kergem. See on väga teenitud medal, nad on viimaste aastatega tõestanud, et kuuluvad siia poodiumile.

Mina sain teiselt olümpialt järjest medali ning kolm olümpiat järjest on võistkond nelja parema seas. See on väga kõva saavutus.»

Rios ja Tokyos juhendas Vesik Venemaa koondist, parim paar sai vastavalt neljanda ja teise koha. Kas Vesikule on väärtuslikum nüüdne või Tokyo-medal?

«Praegune medal on natuke emotsionaalsem, see tuli suurema tööga. Seda võistkonda oli kahe aasta jooksul vaja muuta. Olegi [Stojanovski] ja Slavaga [Krassilnikov] oli teada, et nad medali võtavad, sest nad olid nii head. Nad olid selle seitsme-kaheksa aastaga, mis seal töötasin, treenitud nii heaks, et seal polnud küsimustki,» vastas Vesik.

Küll lootis ta, et Šveitsi koondis tähistab medalit: «Loodan küll! Kaks ja pool või kolm nädalat on kuival oldud (naeris ja kinnitas, et ei tarbi võistluste ajal tilkagi alkoholi – V.A.). Šveitsis on see väga kõva asi. Kahepaat vist võitis medali. Rannavõrkpall on medali saanud kahel olümpial järjest.

Hommikul tundsin füüsilist väsimust. Praegu on adrenaliin üleval, aga kujutan ette, et kui nüüd kaks pokaali veini teha ja jõuda hotellituppa, siis on kõik.»

Juba laupäeva hommikul olendab ta koju, Eestisse.

Vesik ei tea, kas töö Šveitsis jätkub ka tuleval hooajal. Mõni võistlus tehakse veel koos, ent augustiga lõpeb leping ning edasine on lahtine. «Tahaksin küll, aga arvan, et see võistkond ei mängi järgmisel aastal enam koos. Pered ja asjad. Mõtlevad pausi tegemisest, mitte lõpetamisest. Samas võib tänane päev emotsiooni nii üles tõmmata, et panevad veel neli aastat. Muidugi tahaks edasi teha. Nad on toredad inimesed, arenguruumi ka on.»

Küll jätkub Vesiku töö Eestis, ta hakkab kodumaiseid hoolealuseid valmistama ette järgmisel nädalal Pärnus peetavateks Eesti meistrivõistlusteks.

«Tahaks Eestis ka tõsiselt teha, aga selleks on vaja luua mingi süsteem. Mina üksi ei jaksa seda süsteemi luua, vaja on ka kellegi teise abi. Ma väga tahaks teha, tunnen, et pean Eestile, just olümpiakomiteele midagi tagasi andma, kes on mind terve elu jooksul väga palju aidanud,» rääkis Vesik.

Hüberli ja Brunner ei osanud koostööd alustades olümpiamedalist unistadagi

Rivo Vesiku hoolealused, 31-aastane Tanja Hüberli ja 28-ne Nina Brunner on koos mänginud üheksa aastat, neist kaks viimast Vesiku juhendamisel.

«See on meie elu suurim saavutus. Kui koos mängima hakkasime, ei rääkinud me olümpiamängudel medali võitmisest. Pigem sellest, et proovime ja vaatame, kui kaugele jõuame. Unistus medali võitmisest tekkis aja jooksul. Täna siin, medalivõitjana seista on ikka ebareaalne tunne!» ütles Hüberli.

Brunner rõhutas, et oluline oli valusast poolfinaalis saadud kaotusest üle saada: «Tundsime kergendust ja olime pärast eile [poolfinaalis] juhtunut üliõnnelikud. Eile oli meil võimalus medal kindlustada, sellest kaotusest polnud kerge üle saada. Aga täna ei olnud väljastpoolt näha, et saime eile valusa kaotuse. See on hea märk!»

Mis saab edasi? Mõlemad ütlesid, et augusti lõpus istutakse tiimiga maha ja siis otsustatakse.