PM PARIISIS ⟩ Rasmus Mägi: igal sügisel valdab mind hirm, et järgmisel suvel jääb tipptase püüdmatuks

Rasmus Mägi on kolmekordne olümpiamängude finalist ja EM-hõbe, kuid ta ise hindab neist kahest kõrgemalt esimest. Foto: Tairo Lutter

Üle kümne aasta 400 m tõkkejooksus maailma tippu kuulunud Rasmus Mägi kaifib igat eliitseltskonnas viibitud minutit ning pelgab mõneti seda aega, kui ta sinna enam ei kuulu.

Tartust Annelinna paneelmaja treppidelt tuule tiibadesse saanud 32-aastasel Mägil on oma teekonnalt õnnestunud näppude vahele haarata üheksa tiitlivõistluste finaaljooksu: EMe on tal neli, MMe kaks ja OMe nüüd, pärast Pariisi, kolm.

See viimane on sealjuures see kõige tähtsam number. Hinnalisemgi kui tema ainus tiitlivõistluste medal, kümme aastat tagasi kaela saadud EM-hõbe.

Rasmus, ma eeldan, et te sellist laulu nagu «Take on Me» teate?

Jaa.

Meeldib ka?

Tal on kindlasti mingi sügavus juures. Pole nüüd selline laul, mis igapäevases playlist’is tulla võiks, aga kui kuskilt tuleb, siis jõuab sügavamatesse kihtidesse kui mõni lihtsam lugu.

Miks ma seda küsin. Mainekas muusikaajakiri Rolling Stone on ansambli A-ha pala valinud ajaloo parimaks one hit wonder’iks. Reedel pärast finaali ütlesite, et kui oleksite 2014. aastal Zürichi EMil saanud kulla, poleks te praegu enam 400 m tõkkejooksja. Ehk siis kas meil on tarvis tänada kümne aasta tagust aega, et te ei jäänud one hit wonder’iks?

(Muigab - K.J.). Hüpoteetiliselt rääkides, kui oleks seal kulla võitnud, siis kas see oleks jäänud tingimata one hit wonder’iks? Kindlasti oleksin jooksnud tõkkeid edasi, aga kardan, et mul poleks kolme olümpiafinaali, võib-olla ka nelja olümpiat.

Tänada seda aega oleks võib-olla naljakas. Peame hindama kestlikku karjääri. Ühest küljest on hea, kui Eesti sportlased jahivad medaleid, aga teisalt jääb selle kõige taha – vähemalt minu hinnangul – nii palju enamat, mis on teinekord isegi erilisem.

Eeldan, et selle arusaamani olete jõudnud sportlastee jooksul, kasvamise ja arenemise käigus? Või oletegi kogu aeg protsessi väärtustanud?

Kui konkreetselt rääkida, siis Zürich kripeldas ikkagi mõnda aega. Aga nähes nüüd spetsiifilisemalt, millise arengu on teinud 400 m tõkkejooks... olla tänaseni selles pundis, on minu jaoks suurem saavutus kui see, et noppida kuskilt üks kuld või medal.

Arvan, et see on natukene ka ala ja minu enda eripära. Tõesti, iga sügis ettevalmistust alustades valdab mind hirm. Et kui ma kusagil järele annan, teen midagi vähem või ei ole nii põhjalik, siis ma järgmine suvi enam kõike seda, mida olen varem kogenud, ei koge. On see siis Teemantliiga etappidel võistlemine või kas või füüsiline enesetunne, mida tippvorm tähendab. Arvan, et see on see hirm, mis kõige rohkem motiveerib mind nõudlikkusele ja põhjalik olema.

Rasmus Mägi Pariisi olümpial. Foto: Tairo Lutter

Kas ütleksite 400 m tõkkejooksu kontekstis, või üldisemalt spordi kontekstis, et olete maksimalist?

Absoluutselt. Isegi perfektsionist. Mina võtan seda kõike elementaarsena, aga arvan, et lähedaste jaoks on see päris raske kombinatsioon: tähtkujult sõnn ja samas idealist (muigab – K.J). Kujutan ette, kui keeruline on neil olnud selle kõigega toime tulla.

Tähtkujult sõnn. Kas lihtsalt mainisite seda nüüd või on see miski…

See pole miski, mille peale esimese asjana iga hommik mõtleks, aga paratamatult mingi seos seal on. Aga see oli lihtsalt paralleel, mis mulle pähe torkas. Arvan, et olen ikkagi muster-sõnn, kui mingisuguseid kirjeldusi vähegi vaadata või uskuda.

Kas see kombinatsioon, sõnn ja idealist, on ka põhjus, miks hindate enda ümber ehitatud või ehitunud omade inimeste tiimi rohkem? Sest seeläbi teate, kui väljakutsuv on ühe sportlase ümber koondumine ja aastaid temale pühendumine?

Absoluutselt, sest viimaste aastate või viimase olümpiatsükli finaalide jada on päris muljet avaldav. Kasutasid sõna tiimi ehitama või ehitunud tiim. See on miski, mida olen vältinud. Olen ise kasutanud, et olen jõudnud ära oodata need inimesed.

Loomulikult tänasel päeval, kui investeeriks varem inimesse, kes tunneb su lihaseid ja kellega on teistsugune klapp… aga see pole asi, mida kunstlikult ehitada. Või et lihtsalt lähed ja otsid kellegi. Sellised asjad peavad juhtuma.

Täpselt samamoodi ka teiste inimestega. Siin on inimlike väärtuste osakaal niivõrd suur ja pinnas, mille Anne-Taiku (vanemad Anne ja Taivo Mägi – K.J.) enda treeneriolekuga on kujundanud – see on loonud selle võimaluse, et siia koonduvad ka teised inimesed, kes tõesti minu heaolu eest seisavad.

Rasmus Mägi jagamas Pariisi olümpial autogramme. Foto: Tairo Lutter

Olete Pariisis väga selgelt rõhutanud kolme olümpiafinaali olulisust.

Enda jaoks.

Just. Aga kuidas tundub, kas avalikkus oskab teid samamoodi nende pealt hinnata või on eestlased ikkagi medaliusku?

(Mõtleb 2-3 sekundit – K.J.) Kindlasti on [medaliusku], aga ... minu jaoks polegi oluline see, et [mind] kuidagi hinnatakse või et peaks kõigile meeldima. On neid, kes on rohkem medalite usku, neid, kes vähem.

Arvan, et need fännid, kes mul on, on eelkõige olnud lojaalsed ja neile pakub see jooksuala rohkemat kui senised alad, kus meil on tipud olnud. Kui võtame kas või Pariisi kohale tulnud inimesed, siis minu jaoks olid nad mõnes mõttes mängurid.

Osta endale 400 m tõkkejooksu olümpiafinaali õhtusse pilet ja et lõpuks asjad ka nii lähevad, et mina seal platsil olen – see on justkui mängurlus. Aga mina tõlgendan seda lojaalsusena, mis ongi minu jaoks kõige olulisem.

Võib-olla olen tulihingeliste või hardcore spordifännide ja -ajakirjanike jaoks halb sportlane, et midagi sellist välja ütlen, aga mul pole olnud unistust, et pean ilmtingimata seisma kõige kõrgemal astmel või jooksma lipuga auringi.

Mu eesmärk on olnud eneseväljendus spordi abil ja kõik, mis tuleb, on, mitte boonus, aga kaasnev. Ehk enda arvates olen seadnud eesmärgid enda sisemisest motivatsioonist lähtuvalt. Motivatsiooniga on üldse nii, see kas on või ei ole. Seda pole, minu hinnangul, võimalik kuidagi kunstlikult tekitada.

Kõik, mis mina teen või olen teinud, on olnud eneseväljenduslik. Ma ise hindan seda sedasi ja tean, et need fännid, kes on [mul] aastate jooksul olnud, on lojaalsed ja see suhe mulle meeldib.

Või siis olete olnud liiga realistlik ja lasknud teistel enda eest unistada? Sest see, et nemad ostavad selle pileti, on nende unistus. Teie, samas, teate enda võimeid, mida olete jooksnud ja seda, mida konkurendid on jooksnud.

Tõsi, aga realism, kas ta käib nüüd siis selle ala või minu juurde, on veidi seotud ka lapsepõlvega. Nagu olen ka varasemalt rääkinud, siis juba noorest saati jälgisin endast vanemaid sportlasi ja nende intervjuusid.

Aga vahel, kui need käärid olid lihtsalt nii suured – väljaöeldu vs. reaalsus olid lihtsalt nii erinevad – siis arvan, et see õpetas mind mitte seda viga tegema ja pigem olema oma väljaütlemistest tagasihoidlik või tasakaalukas.

Jällegi, kui kerime aega tagasi, kas või sinna, kui vaatasin Pekingi olümpiamängude avatseremooniale – kusjuures samal päeval olin jooksnud elu esimese 400 m tõkkejooksu – et kui sel õhtul oleks teadnud, et eestlane võib joosta olümpiamängude finaalis või üldse olümpiamängudele jõuda, või teha seda koguni kolm korda, arvan, et mu maailmapilt oleks päris kõvasti teistsugune.

Aga kui vaadata tulemusi, siis on ilmselt hea, et ma tol hetkel seda ei teadnud, et see on võimalik. Aga kõik, kes tulevad peale mind... see võiks olla mingit pidi inspireeriv.

Rasmus Mägi olümpiafinaalis. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kui räägin enda eest, siis mina pole Rasmus Mägist ja Rasmus Mägiga tiitlivõistlustest tüdinenud. Jällegi mõttelõng, mille olümpiafinaali järel lahti rullisite. On see miski, mille üle päriselt mõtisklete?

Natukene küll. Arvan, et fännidel on selles kõiges oma osa, olgugi, et ma ei figureeri aasta jooksul avalikkuses praktiliselt üldse. Ajan oma asja, kui võistlused tulevad, olen platsis.

Leian, et sportlastena kasutame oma võistlusjärgsetes intervjuudes liiga palju klišeesid ja mul on mõnes mõttes tunne, et aastate jooksul olen praktiliselt kõik ära öelnud.

Siin tulebki see küsimus, kas tahame seda kõike veel kuulda või on tiitlivõistlustel teiste sportlaste aeg? Kuid see pole ainus otsus, millest lähtun. Aga veel kord, publikul ja fännidel on kindlasti oma osa kaasa rääkida.

Silm detailide märkamiseks on teil kogu aeg olnud, aga lisaks sellele näib teil olevat ka fenomenaalne mälu. Et päriselt ongi kõik öeldu meeles ja saate öelda, et olete praktiliselt kõik juba ära rääkinud, või see, et elu esimene tõkkejooks oli just sellel kuupäeval. Tõsi, Pekingi olümpia avatseremoonia aitab siinkohal kaasa, aga pakun, et kui oleks vaja, ütleksite piltlikult öeldes tolle päev õhutemperatuuri ja -niiskuse ka ära.

See oli üsna varane hommik Valga staadionil, rada oli üks. Pigem oli väga kuum ilm (naerab – K.J.). Kui jätkata tahad, siis võin öelda ka mingite sportlaste nimed, kes aastatel 2003–2008 Eesti juunioride ja noorsookoondisesse kuulusid, kust mina tol hetkel veel väga-väga kaugel olin, aga kes võistlesid mu õe ja teiste treeningkaaslastega. See mälu, jah, on mul hea ja näitabki võib-olla seda, et olen nii spordi sees üles kasvanud.

Rasmus Mägi 2011. aastal Tallinnas toimunud juunioride EMil. Foto: Mihkel Maripuu

Loodan, et see mälu päris selline pole, et jooks nr. 45. oli see või nr 68. too?

Ei, selline mitte. Ma pole olnud ka kõige eeskujulikum treeningpäeviku pidaja. Mingid asjad lihtsalt on elementaarsed ja jäävad meelde. Alati tekib küsimus, miks ma seda paberil nii põhjalikult lahkama pean.

Ka tänasel päeval suudan ma suures plaanis ette manada, mida ma 2013. aasta 15. märtsil Portugalis laagris olles tegin. See räägib muidugi ka sellest, milline see rutiin olnud on (muigab – K.J.), aga kuidas ma ka treeningprotsessi võtan või mõtestan.

Ma seda ei tea, mis järjekorranumbriga Pariisi olümpiafinaal teie jooksude nimekirjas olema peaks, aga – no tee või tina – meeldejäävuse kontekstis on see vist esimene?

(Naerab – K.J.) Kui sellest matsust mingit lühiajalist mälukaotust ei saanud, siis pigem jääb meelde, jah. Aga kui mainisite tähelepanuvõimet või detailide olulisust, siis vaatasin ka üht pildiseeriat ja...

Mul oli endal jooksust üks mälestus, mida enne viimast tõket tundsin: mäletasin, et sisemise raja tõke liikus ja see tekitas minus mingisuguse hirmu või ebakindluse. Videost seda nii hästi aru ei saa, aga piltidelt on näha, et [Alison] dos Santos riivas enda tõket, mis pani selle korraks liikuma. Sel hetkel, kui mina oma tõkkele lähenesin, liikus tema tõke justkui tagasi ja arvan, et sealt tekkis mingisugune probleem.

Kuigi vaevu, on ka sellelt pildilt näha, et Alison dos Santos riivas viimasel tõkkel oma tõket. Foto: Fabrizio Bensch/Reuters/Scanpix

Liblikalöögiefekt?

Tundub nii.

Aga elus kord juba on nii, et iga asi on millekski vajalik. Kui Zürichi EM oli selleks, et ikka jookseksite ja tänavune Rooma EM, et siin olümpiafinaalis olla, siis nüüdne kukkumine… millal me selle vastuse saame?

Mingil hetkel saame. Mingid idandid või idud on mul peas olemas, aga nii paraku on – tuleb neid kukerpalle ette. Seekord lihtsalt 40 meetrit liiga vara, pärast finišijoont oleks saanud endale seda lubada (muigab - K.J.), aga nii on.

Kas te seda muidu teadsite, et olite Pariisis vanuselt teine jooksja?

Teadsin. See on kuidagi kiirelt läinud ja vanuselt esimene [Yasmani Copello] lõpetas pärast eeljooksu karjääri. Meil oli olümpiakülas ka väike moment, mis tegi pisut emotsionaalseks ja härdaks, sest Copello on olnud üks selline, mitte nüüd tugitala, aga kui lähed võistlustele teades, et tema on seal, siis on olnud seal kuidagi julgem. Paljud uued [jooksjad] on juba nii uued, et kõiki ei teagi.

Rasmus Mägi. Foto: Tairo Lutter

Copello on 37 ehk selle valguses, asi see siis Los Angeleses 36-aastaselt joosta?

[Felix] Sanchez võitis Londoni olümpia 36-aastaselt. Selles mõttes, ma olen kindlasti seda tüüpi sportlane, kes on vajanud aega ja jookse, et saada paremaks, aga ka nagu pärast finaali ütlesin: ma ei taha selliseid naiivseid veksleid välja käia.

Tänasel päeval on oluline see, et mingid hooajad on minus veel sees, eeldusel, et suudan oma meeskonda sellisena hoida ja neil oleks huvi jätkata. Aga ka paar uljamat ideed on võib-olla sees.

Kas teie spordimehe hing üldse elaks võimaliku, vanusest tingitud teatava vähikäigu üle, või tuleb leida lihtsalt teistmoodi tõestamiskohti: et kas 40selt on ka valge mees võimeline alla 49 sekundi jooksma?

Sellised asjad pigem ei motiveeri. Sportliku soorituse osas on võimalik minu puhul küllaltki punane joon kusagil tõmmata, millest aeglasemaks jääda ei tahaks. Okei, igasugu vigureid võib erinevates tingimustes juhtuda, aga see tunne peab säilima, et olen oma parimate päevade tasemel. Kui ühel hetkel peaks kõik tohutuks kangutamiseks minema, siis... et lihtsalt platsil olla, see ei motiveeriks enam.

Arutelu 400 m tagalast

Kuigi Rasmus Mägi näol on Eestil juba üle kümne aasta olnud maailmatasemel 400 m tõkkejooksja, siis tema selja taga haigutab suur tühjus. Selle ilmestamiseks lihtne fakt: Mägi olümpiafinaalis kukkumisega joostud aeg 52,53 taganuks talle tänavu nii Eesti meistritiitli kui ka hooaja edetabeli esimese koha.

«Arvan, et sama statistikat saame teha ka Norras ja seda ei pea ilmtingimata vaatama tohutu kriitikana teiste Eesti jooksjate suhtes,» sõnab Mägi seda kuuldes ning lisab, et ala objektiivselt kajastades tuleb ka kogu protsessist aru saada.

«Mina tean ja näen, kuidas muu maailma rong treeningprotsessi osas eest ära liigub. Tänapäeva tippsport on läinud nii tohutult spetsiifiliseks, et lihtsalt andekuse ja mitmekülgsuse pealt enam kaugele ei purjeta. Ka tiitlivõistluste normid lähevad järjest tugevamaks ja läbilöömine nõuab väga-väga spetsiifilist ettevalmistust. Lõpuni kõike nutikuse või kavalusega kompenseerida ei saa,» jätkas Mägi, kes siiski nägi positiivset ka koduses jooksuskeenes.

Seda sileda 400 meetri näitel. «Mina tulin esimest korda täiskasvanute sisemeistriks 2010. aastal, aeg 49,4. Tol hetkel oligi see meie 400 m jooksu tase, sest ka väljas ei joostud teab, mis superaegu. Praegu pole 400s 50 sekundi alistamine aga tohutu utoopia või saavutus. Ehk me oleme teinud nihke edasi ja peame andma lihtsalt aega, et see kõik kanduks üle ka 400 m tõkkejooksu.»