:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/12/16284785t1hcfb7.jpg)
Pariisi olümpia korvpalliturniiri ajal sai Postimees nööbist kinni ala Euroopa suurima uudiseportaali BasketNewsi ühelt tähtsamalt tegijalt, Donatas Urbonaselt.
PM PARIISIS ⟩ Euroopa juhtiva korvpalliajakirjanikuga Kotsari palgast, Žalgiris-Eesti liinist ja Leedu kriisist
Läbi leedulaste portaali hoiavad end toimuvaga kursis ka paljud Eesti spordisõbrad. Lisaks on üha rohkem populaarsust kogunud nende peamiselt Euroliigale keskenduv, aga veidi ka muid teemasid puudutav ingliskeelne taskuhääling «Urbonus». Nimest tulenevalt pole just raske ära arvata, kes selle ellu kutsus.
«Ma unistasin korvpallurikarjäärist, ent olen liiga lühike. Aga ma armastasin seda mängu ning ka meediatööd. Meil oli Leedus üks väga kuulus kommentaator. Kunagi käis asi lihtsalt: üks mees kommenteeris nii koondise, Žalgirise kui ka Rytase mänge. Tahtsin saada temaks, Linas Kunigėlisesks!» tutvustas end hiljuti 32. sünnipäeva tähistanud Urbonas.
Täitmata žanr
Nagu paljude eelmise sajandi viimasel kümnendil sündinud korvpallihuviliste puhul, möödusid tihti temagi päevad NBA Live’i arvutimängu toksides. Lisaks proovis Urbonas kätt ka virtuaalse treenerina World Basketball Manager keskkonnas. Leedulastel oli isegi foorum, kus saavutusi, taktikat ja kõike muud arutati.
Pisik jäi külge. Esimese ajakirjanikukarastuse sai Urbonas ühe kodumaa korvpalliportaali heaks töötades. Põhimõtteliselt tasuta. «Sain poole aasta eest võib-olla 30 eurot,» meenutas ta.
Vaikselt õnnestus karjääriredelil kõrgemale ronida. Urbonase CVst leiab erinevaid Leedu meediamajasid. Praeguseks Euroopa kõige tuntumaks ja suuremaks korvpalliportaaliks kasvanud BasketNews tõmmati käima kolm aastat tagasi.
«Usun, et meil on Leedus väga tugevad korvpalliajakirjanikud. Me käisime niigi juba Žalgirise ja koondisega mitu aastat välismängudel kaasas. Nägime, kuidas Euroopas asjad toimivad. Samas puudus peale Eurohoopsi korralik platvorm,» selgitas Urbonas tekkeloo tagamaid.
«Siis saingi pakkumise oma kodumaa suurimatelt rivaalidelt, et võiks teha midagi inglise keeles. Teadsime, et oskaksime teha teistmoodi [kui Eurohoops]. Miks ei võiks korvpalli jumaldavad leedulased alast kirjutada? Konkureeriv ajakirjanik helistas ning ütles, et meil on Leedus lagi ees. Miks mitte teha midagi rahvusvahelist? Tokyo olümpiaga panimegi asja käima.»
Iga algus on raske. Tuleb riskida. Aga nüüd võib kindlalt öelda, et need tasusid end ära. Piltlikult öeldes jagub lugejaid Eestist kuni Filipiinideni välja. Erinevates rollides tegijaid on 20 ringis.
Lisaks kvaliteetsetele kirjatükkidele peitub edu taga tugev sotsiaalmeedia sisu ning podcast’i formaat. Euroliiga mängijatega tehti varemgi intervjuusid, ent iganädalane analüüs puudus. Praeguseks kuulavad «Urbonust» paljud tippmängijad ja -treenerid. Saates on korduvalt külas käinud kõige suuremad ässad eesotsas Mike Jamesi, Will Clyburni ja Kevin Punteriga. Alaliste saatejuhtide hulka kuulub samuti pikalt Vana Maailma korvpallis tiirelnud Errick McCollum.
«Algus oli väga raske. Olen pärit jalgpallilinnast. Mu koolis ei huvitanud korvpall kedagi. Seega polnud mul korvpalluritest kuulsaid tuttavaid, kelle kaudu kedagi tunneksin,» kirjeldas Urbonas, kui keeruline oli esiti kontakte leida ja luua.
«Usutavasti tuli mulle kasuks, et iga kord midagi kirjutades mõtlesin ka mängijate ja treenerite perspektiivile. Mõtlesin, et huvitav, mida võiks mängija mõelda, kui panen sellise pealkirja? Üritan alati oma allika suhtes olla aus. Ma ei pea tingimata looma mingit sensatsiooni, vaid eelkõige kvaliteeti. Laskma asjaosalistel ise selgitada.»
Praeguseks on Urbonas tõenäoliselt Euroopa kõige paremini informeeritud korvpalliajakirjanik. Oma põhitõdedele toetub ta siiani. Ehk väljaöeldul või -kirjutatul lasub ka teatav garantii.
Nõnda uuris Postimees mõnel teemal, mis otseselt või kaudsemalt puudutavad ka Eestit.
Kotsari otsusest siirduda Jaapanisse…
Kui juuli hakul saabunud teade Maik-Kalev Kotsari siirdumisest Jaapani kõrgliigasse kõlas esiti väikese šokina, siis fakte teades polegi otsus eriti üllatav. Sarnaselt meie mehele tegutseb seal veel omajagu potentsiaalselt Euroliiga tasemel mehi. Ainuüksi tsentrite positsioonil vääriks näiteks märkimist sealmail teist hooaega alustav Arturas Gudaitis ning sel sügisel teekonda alustav ja Saksamaaga olümpial mänginud Johannes Thiemann.
«Jaapan on tulevik!» hüüatas Urbonas. «Meie treener Dainius Adomaitis alustab seal juba kolmandat hooaega. Ta on seal õnnelik. Isegi kui talle pakutaks Leedu koondise peatreeneri kohta, tahaks ta seal jätkata.»
Jaapani liiga eestvedajad on välja öelnud, et mõne aastaga soovitakse tõusta NBA järel tasemelt teiseks võistluseks maailmas. Urbonase sõnul polegi see väga ulmeline unistus.
«Nad ehitavad palju NBA-le sarnanevaid areene. Seal on metsikud korvpallifännid. Iga aastaga muudetakse välismängijate piiranguid, et neid liigasse rohkem tuua. Seal makstakse väga head palka. Ilmselt Kotsar ja Gudaitis üheski Euroliiga klubis praegu nii palju ei saaks,» arutles ta.
Millistest summadest jutt? «Arvan, et umbes 600 000 euro kanti Tavaliselt sisenevad Euroopa tsentrid liigasse umbes sellise palgaga. Aga usun, et Kotsar tegi väga targa otsuse. Ta on veel nii noor. Kui ta suudab endale nime teha, on järgmine tšekk juba üle miljoni,» analüüsis Urbonas.
Ehk juures on järjekordne liiga, mis teeb kogu Euroopa turul olukorra keerulisemaks. NBA tütarliigas makstakse üha suuremaid töötasusid, USA ülikooliliigasse jäädakse kauemaks…
«NBA, Austraalia…» jätkas Urbonas loetelu. «Ma armastan Euroliigat, aga olen Euroliiga tuleviku pärast väga mures.»
Kaunas Žalgirisest ja eestlastest…
Hiliskevadel ja suve hakul liikusid kõlakad Kotsari liitumisest Žalgirisega. Urbonase info kohaselt oli tõesti teatav klubipoolne huvi õhus, aga konkreetset pakkumist mitte.
«Ma arvan, et see oli rohkem kuulujutt. Võib-olla tema kohta ka küsiti. Aga see on ka kõik. Midagi tõsist polnud,» pajatas Urbonas, kuid leidis siis omal initsiatiivil võimaluse eestlasi kiita.
«Meil on Eesti kuttidega omad traditsioonid. Siim-Sander Venet ja Kerr Kriisat armastatakse siiani,» teatas ta.
«Vene on imeline mees. Ta räägib Leedu keelt. Tal on meie mentaliteet. Meenutame teda väga hea sõnaga. Mäletan, et Vene suhtes olid ootused väga kõrgel, isegi leedulaste seas. Kokkuvõttes veetis ta Kaunases suurepärased aastad. Ta leidis palju sõpru ning oli väga austatud.
Praegu jälgime huviga, mis saab Kriisast edasi. Võib-olla liitub ta NCAA järel taas Žalgirisega – miks mitte!? Ta on väga huvitav noor mängumees. Korralik karakter, keda tiimil vaja. Kindlasti mitte tüüpiline eestlane. Väga enesekindel. Tal on eeldused olemas.»
/nginx/o/2024/08/12/16284791t1h9f45.jpg)
Vene liitus Žalgirise süsteemiga juba 15-aastaselt. Küll erinevate laenulepingu kõrvalpõigetega, aga ta veetis Euroopa tippklubis kümnendi. Kriisa kuulus võistkonda kaks hooaega (2018–2020).
Leedu korvpalli kriisist…
Kui väga pikalt on Balti korvpalli lipulaevaks olnud leedulased, siis viimastel aastatel pigem juba lätlased. Ning meiegi oleme kindlasti tasemelt lähemale jõudnud, 26. veebruaril saime neilt ka n-ö mõisa peale mängus skalbi.
Kui seda kaotust võeti väikese ehmatusena, siis 8. juuli allajäämine Puerto Ricole tähendas krahhi. Tegemist oli Pariisi olümpia otsustava valikmänguga. Leedu jäi teist korda järjest suurimalt spordipeolt kõrvale.
«Meil oli ilmselt [valikturniiri] kõige lihtsam grupp. Uskumatu, et see võimalus jäeti kasutamata. Mõned leedulased ei saa tänaseni aru, kuidas see juhtus ega suuda sellega leppida. Täielik šokk,» andis Urbonas karmi, aga realistliku hinnangu.
Mingis mõttes ollakse samas seisus, kus Eesti 15-20 aastat tagasi. Edu taustal jäädi loorberitele puhkama. Puudub kindel plaan ja süsteem, kuidas uusi tegijaid peale kasvatada. Urbonas ei salga: Leedu korvpall on kriisis.
«Jälle olümpialt eemalejäämine oli šokeeriv äratuskell kogu korvpalli kogukonnale. On hakatud mõistma, et meie lastekorvpalli süsteemid ei tööta. Meie treeneriteprogramm ei toimi. Meil on väga palju fundamentaalseid probleeme,» tõdes ta.
Konkreetsem probleem on tipptaseme mõistes väga heade tagamängijate puudus. «Meil oli kunagi andekate mängijatega õnne. Aga ülejäänud maailm liigub eest – atleetlikkus ja kiirused on tänapäeval pöörased. Me ei suuda sellega enam kaasas käia,» jätkas Urbonas kirglikult.
«Esialgu ei võtnud keegi kaotust Eestile tõsiselt. Arvati, et see on erandlik üllatus. Tegelikult oli selle tulemuse taga loogika. Me peame üles ärkama! Seni pole seda tehtud.»
Vähemalt on nüüd karm reaalsus jõudnud kõigini. Korrektuure tuleb hakata tegema rohujuure tasandilt. Samas ei lase nõnda tugev korvpallikultuur leedulastel päris mutta kukkuda.
«Meil on mõned andekad ääremängijad, nagu näiteks Matas Buzelis ja Kasparas Jakučionis. Aga sellest ei piisa,» nentis Urbonas.
Pariisis leiti end täiesti uuest olukorrast. Põhimeeskond jäi kõrvale, kuid olümpiadebüüdi teinud 3x3 koondis võitis pronksi. Kas see pakkus mingitki lohutust?
«See on veidi teistsugune asi. Isegi kui saavutus pakkus rõõmu, rebis see mingis mõttes viie nädala tagused haavad lahti. 3x3 korvpall pole Leedus piisavalt austatud,» arutles Urbonas.
Medali teeninud tiimi kuulus kolm Leedu esimängijat (Šarūnas Vingelis, Evaldas Džiaugys, Aurelijus Pukelis) ja üks kõrgliiga (Gintautas Matulis) mängija. Aga viimanegi ei mängi päris tippklubis.
«Paljud on nende pärast rõõmsad. Kõigil on oma pöörane lugu, mõni plaanis juba karjääri ammu lõpetada. Nad on imelised kutid,» jutustas Urbonas.
«Aga see ei paranda saalikoondise olümpialt eemalejäämisega tekkinud haavu. 3x3-e ei võeta isegi alaliidu tasemel tõsiselt. Nad on nagu väikevend. Leedulased armastavad tavakorvpalli liiga palju. Loodetavasti Pariisi olümpia aitas ala tulevikule kaasa. Aga see võtab kindlasti aega.»