PM PARIISIS ⟩ Kauaaegne Eesti võimlemisjuht tegi olümpial «nähtamatut», aga väga tähtsat tööd

Võistluspaiga koordinaatorina töötanud Natalja Inno Pariisi olümpia iluvõimlemise areenil. Foto: Tairo Lutter

Olümpiamänge telerist jälgides ei tajugi, kui mastaapne see masinavärk on. Kohapeal saad sellest juba rohkem aimu, eelkõige tuhandes eri ametis olevate vabatahtlike hulga pealt. Ja siis on ka palgalisi inimesi, kes tagavad selle, et kogu masinavärk tõrgeteta toimiks.

Nende viimaste sekka kuulus Eesti omaaegne tippvõimleja Natalja Inno, kel sportlasena jäi olümpial käimata, ent kes nüüd selle kogemuse kätte sai. Ametinimetuseks võistlusala koordinaator.

Ta jättis märtsis hüvasti koduse võimlemisliidu spordidirektori ametiga ega teadnud, mida suvi toob. Äkitselt aga andsid kolleegid Euroopa võimlemisliidust talle teada, et Pariisi olümpia korralduskomitee otsib inimesi võimlemistiimi. See sütitas Innot kohe.

«Loomulikult rääkisin esmalt selle perega läbi, sest see töö nõudis ajutiselt Pariisi kolimist. Abikaasa teatas, et ma tean, et saan selle töö ja tean, et lähen,» rääkis Inno algusest.

Aprillis teatati, et ta osutus valituks, maikuus algas Innol Pariisis töö. «Pidin kiiresti reageerima ja oma elukorraldust muutma. Tütar lõpetas kooli, poegadel oli väga olulisi kergejõustikuvõistlusi, kus lubasin kohal olla. Kahe esimese kuu jooksul käisin kodus päris tihti, viimati aga sain seda teha juuli alguses.»

Inno esimesed kokkulepped puudutasid ainult iluvõimlemist, kuid Pariisi jõudes pakkusid ülemused tema spordiga seotud kogemusi vaadates kohe ka sportvõimlemise ja batuudihüpete tiimiga liitumist. Kuivõrd nood kaks toimusid kõigepealt ning iluvõimlemine päris olümpia lõpus, oli seda võimalik teha.

«Sportvõimlemine toimus suurel ja võimsal Bercy Arenal, lisakäsi oli vaja. Mind paluti appi võistluspaiga koordinaatoriks. Ehkki nende kahe ala korralduskogemus oli mulle esmakordne, ei öelnud ma «ei». Meie meeskonnas oli kaua sportvõimlemise juures olnud inimesi ja kõik laabus hästi.

Minu ülesandeks oli koordineerida tegevust võistlemisalal, tagada võistluse laitmatu läbiviimine. Töötasime tegevusplaane välja kaks kuud. Tegime Exceli tabelid, kus kõik on sekundilise täpsusega paigas. Lisaks olid varuplaanid, et kui kõik ei lähe päris nii, nagu peab, siis mida teha ja kuidas käituda,» tutvustas Inno oma tegemisi.

Sportvõimlemises ja batuudihüpetes sai Inno olla võistlusareenil ja vahepeal ka esitusi vaadata. Küll ei tekkinud seda võimalust enam tema lemmikalal iluvõimlemises. Selle ala võistlus ei toimunud enam Bercys, vaid La Chapelle'i hallis, kus olümpia esimesel poolel jagasid medaleid sulgpallurid.

Natalja Inno nägi pealt olukorda, kus sportvõimlemise vabaharjutuse järel rumeenlanna Ana Barbosu juba pronksmedalit tähistas, aga ameeriklaste protesti järel see hoopis ameeriklannale anti. Mõni päev hiljem selgus, et protest oli sisse antud liiga hilja ja et medali saab ikkagi Barbosu. Foto: Mickael Chavet / ZUMA Press Wire / Scanpix

Iluvõimlemises usaldati Innole viimase soojendusala juhtimine, kus võistlejad ja treenerid saavad enne platsile minekut kümme minutit harjutada. «Pidin tagama võimlejate õigeaegse pääsemise võistlusala väravasse. Ajastamine peab olema väga täpne. Et kõik oleks võimlejatele väga mugav.

Ma ei saanud olla võistlusalal ja mul on väga kahju, et ma ei näinud võistluspaiga ääres ühtegi esinemist. Samas olen väga rahul, et sain olümpiavõistluse läbiviimisele kaasa aidata. See oli tõeline väljakutse ja usun, et sain hakkama, sest nii kõik võimlejad kui ka nende varustus jõudsid õigel ajal võistlusareenile,» valdavad Innot kahetised tunded.

Aga positiivne kaalus selle kahjutunde kindlasti üles. «Minu roll oli pealtvaatajatele nähtamatu. Samas tunnen, et panus oli suur,» lausus ta naeratades.

Inno toob paar näidet juhtumitest, kus asjad ei läinud nii, nagu peab. «Näiteks jäid mõne võimleja lint ja kurikad pärast õhku viskamist lakke kinni. Lae kõrgus oli küll reeglitele vastav, samas leidus kohti, kuhu vahendid said kinni jääda. Nägin niisugust võimalust ette ja olime varuvariandi ette valmistanud. Meil olid varuvahendid käepärast.

Oli olemas ka aparatuur asjade laest alla toomiseks, aga see tähendanuks võistluse ajal keerulist olukorda, sest selle ümber tulnuks luua turvatsoon. Saime selleta hakkama.

Lisaks suhtlesime pidevalt esimese soojendusalaga, kus võimlejad olid poolteist tundi, samuti ruumiga, kuhu võistlejad läksid paar minutit enne areenile asumist. Need kolm lüli pidid moodustama terviku.

Kord «kadus» üks võistkond ära teekonnal esimesest soojendussaalist meie omasse. Vabatahtlike abil leidsime üles – nad olid lifti asemel kasutanud treppe ning läinud valele korrusele. Termin «ground floor» tekitas inimestes mõnelgi korral segadust, 0-korruse asemel mindi esimesele.»

Tänapäeval on televisioon A ja O ning ülekannete pikkused sekundi täpsusega paigas. Ent näiteks iluvõimlemise esimese võistluspäeva hommikune programm läks mitukümmend minutit üle. Mis juhtus?

Kuivõrd Inno võistlust ei näinud, ta täpselt ei tea, kuid oma pikaajalise kogemuse pealt pakkus, et hindamine venis. «Sisetunne ütleb, et vajadusel kontrolliti hindeid topelt üle. Pean seda väga õigeks, sest ebaõiglast hinnet ei tohi panna – ükskõik mis võistlusel pigem üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Küll jääb arusaamatuks, miks ei jäetud ajakavas hindamisele rohkem aega. Kohtunikud vajasid seda.»

Järgmisel aastal peetakse Eestis iluvõimlemise EM ning Inno sõnul saab ta Pariisist ammutatud rikkalikud kogemused rakendada selle võistluse vankri ette.

Inno jääb veel mõneks päevaks Pariisi ning koos pereliikmetega naudib tavaturisti elu. Sest olümpiamängude korraldustiimi liikmel pole turismindusega tegelemiseks mahti.