Millised olid ikkagi Pariisi olümpiamängud? Arvud näitavad ainult üht

Pariisi olümpiamängud olid kahtlemata ühed edukaimad. Publikule need kahtlemata meeldisid. Foto: EPA / TOLGA AKMEN / Scanpix

Pariisi olümpiamängud pakkusid kustumatu elamuse igale spordisõbrale, tõestades seejuures, et suvine spordipidu läheb endiselt inimestele korda.

Viimastel aastatel on üha enam räägitud sellest, et tänapäevased olümpiamängud on oma aja ära elanud ning hajumas tähesärast. Pärast koroonaviirusest räsitud Tokyo mängudele pidi järgnema just suurejooneline spordipidu, mille võõrustamiseks Prantsusmaal kõik vahendid leiti. Suurvõistluse ajal kasutati ära kõik Pariisi suuremad sümbolid ja nende lähistel jagati välja mitmed olümpiamedalid.

Korraldajad tegid nõnda kõik, et publikut staadionitele meelitada ja spordisõbrad ei petnud ootusi. Kokku paisati Pariisi mängudel müüki kümme miljonit piletit, millest 9,5 miljonit suutsid korraldajad ka maha müüa.

Meelisalad tõmbasid masse

Kõige suurem publikumagnet oli oodatult korvpalliturniir, kus enda oskusi näitasid maailma suurimad tähed. Pariisi mängudel oli nii meeste kui ka naiste hulgas kokku kavas 52 kohtumist, mida külastas kokku 1 078 319 inimest. Sellega löödi üle ka 28 aastat kestnud publikurekord, mis oli Atlanta mängude käes. 1996. aasta mark löödi üle veidi enam kui 10 000 piletiga, ent seda 40 vähema kohtumise juures. Sestap oli Pariisis keskmine publikuarv palju suurem.

Rekordeid purustati ka teiste spordialade publikunumbrites. Näiteks väisas ragbi-7 võistlusi 530 000, käsipalliturniiri 500 000 ja rannavolle heitlusi 450 000 silmapaari. Rattaspordi grupisõidud tõid tänavatele kahel päeval hinnanguliselt miljon inimest. Enamik neist sai lemmikutele kaasa elada täiesti tasuta. Kõikide nende näitajatega tehakse varasematele olümpiamängudele silmad ette.

Eriti märgiline oli Pariisi mängudel 30. juuli, mil erinevate spordialade tribüünidele müüdi 743 000 piletit. See oli kõrgeim näitaja, milleni tänavustel suvemängudel küünditi.

Ka spordiareenidel purustati mitmeid tippmarke. 19 võistluspäeval oli kavas 329 medaliala, kus erinevad rekordid ootasid alistamist. Kümnel erineval spordialal õnnestus püstitada 125 olümpiarekordit. Kaheksal spordialal püstitati maailmarekordeid, mida tuli ühtekokku 32.

Uued kulla- ja medaliriigid

Kui rääkida medalitest, siis neid toodeti 5084 ning vähemalt üks autasu õnnestus võita 91 erineval riigil. Lisaks sellele rändas üks medal ka pagulaskoondisele, kelle eest hoolitses Rahvusvaheline Olümpiakomitee.

Esimest korda said olümpiavõitu tähistada Botswana (Letsile Tebogo, kergejõustik, meeste 200 m jooks), Dominica (Thea LaFond, kergejõustik, naiste kolmikhüpe), Guatemala (Adriana Ruano Oliva, laskmine, naiste kaevikrada) ja Saint Lucia (Julien Alfred, kergejõustik, naiste 100 m jooks) inimesed. Seejuures oli see koguni Dominica ja Saint Lucia esimeseks olümpiamedaliks üleüldse. Nii teenisid Pariisis ajaloo esimese olümpiamedali veel ka Albaania (pronks, Chermen Valiev, meeste kuni 74 kg vabamaadlus) ja Roheneemesaared (pronks, David de Pina, meeste kuni 51 kg poks).

Üks spordiala tegi Pariisis ka oma debüüdi. Selleks oli mõistagi breiktants, mis pakkus palju kõneainet nii võistluspaigas kui ka üle maailma. Ajaloo esimesed olümpiakullad breiktantsus rändasid Kanadasse ja Jaapanisse, ent märgiline oli suurriikide kõrval ka leedulanna Dominika Banevici hõbemedal naiste konkurentsis. Breiktantsuga tuleb aga olümpiaprogrammis vähemalt mõneks ajaks hüvasti jätta, kuna Los Angeleses seda spordiala kindlasti ei näe. Võib-olla naaseb see energiline ala 2032. aastal Brisbane'is, kuna just austraallanna Rachael Gunn kerkis breiktantsus vaieldamatult sotsiaalmeedias kuningannaks.

Keskkonnasäästlikumad mängud

Lõpetuseks tasub ikkagi rääkida keskkonnast ja kuivõrd palju ikkagi Prantsusmaa pingutas, et CO2-jalajälge väiksemaks muuta. Pariisi mängudel suudeti võrreldes Londoni ja Rio olümpiatega kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada poole võrra.

95 protsenti kõikidest võistluspaikadest olid Pariisis juba olemas või sinna mängudeks ajutiselt paigutatud.

Kõik võistluspaigad olid inimestele kättesaadavad ühistranspordis liikudes.

Sportlaste jaoks ehitatud olümpiaküla valmis 30 protsenti väiksema kasvuhoonegaaside heitkogusega kui tavalisel Prantsusmaa ehitusel. Seejuures on olümpiaküla pärast suurvõistlusi elukohaks Pariisi inimestele, kuna sellest saab nii elamu- kui ka ärirajoon.

Nüüd tuleb spordisõpradel oodata 1438 päeva, et taas kogeda suveolümpiamängude võlu. Igatahes andis Pariis uhkelt teatepulga Los Angelesele ning ameeriklastele aeti latt äärmiselt kõrgele. Kahtlemata ei soovi USA grammigi prantslastest nõrgemalt esineda ning nõnda saab ka USA suurlinnas näha oivalist spordipidu.

Kuidas läks spordipeol Eestil võrreldes naabritega?

Nelli Differt võitis Pariisis kolm matši ning jõudis läbi aegade kolmanda Eesti vehklejana olümpiamängudel individuaalselt nelja parema hulka. Foto: Tairo Lutter

Olümpiakoondiste suurused

Eesti 24

Läti 29

Leedu 51

Soome 56

Rootsi 118

Olümpiamedalid

Eesti 0

Läti 0

Leedu 4 (2 hõbedat, 2 pronksi)

Soome 0

Rootsi 11 (4 kulda, 4 hõbedat, 3 pronksi)

Sportlaste jõudmine esikümnesse

Eesti 10 (parim Nelli Differt 4. koht)

Läti 4 (parim 3x3 korvpallikoondise 4. koht)

Leedu 13 (parimad hõbemedalid võitnud Mykolas Alekna (meeste kettaheide) ja Dominika Banevic (naiste breiktants))

Soome 13 (parimad 5. koht Silja Kosonen (naiste vasaraheide), Kaivo-oja Pihla (naiste kuni 50 kg poks) ja Heili Sirivö (naiste rulasõit))

Rootsi 37 (olümpiavõitud Sarah Sjöström (naiste 50 ja 100 m vabaltujumine), Armand Duplantis (meeste teivashüpe), Jonathan Hellvig – David Åhman (meeste rannavolle))

Nõnda võib statistikasse pilku heites julgelt väita, et olime Pariisi olümpiamängudel naabritega võrreldes parem nii Lätist kui ka Soomest. Kui nii nagu lätlased teenisime parimal juhul neljanda koha, siis esikümnesse jõudsid meie sportlased enam. Soomlaste parimaks jäi aga kolm viiendat kohta, mis on nende riigi spordile selgelt lati alt läbi jooksmine. Eesti jäi naabritest alla ainult Rootsile ja Baltimaadest oli edukaim Leedu.