/nginx/o/2024/06/03/16118773t1h5923.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/14/16289923t1haeb8.png)
Kuigi Eesti maratoonarid Pariisi mängudele ei jõudnud, olid eestlased sealsel olümpiatrassil siiski esindatud. Seda harrastajate seas, kelle hulka kuulus ka Merit Kopli, kes osales 10-kilomeetrisel distantsil.
Maratoonaritega samal olümpiarajal jooksnud eestlanna: Pariisi atmosfäär oli erakordne
Berliinis Eesti Vabariigi kultuurinõunikuna töötaval Koplil avanes võimalus joosta Pariisis samal rajal, kus jagati maratoni olümpiamedaleid. Sinna pääsemine on suhteliselt eriline võimalus, kuna osaleda sai umbes 20 000 inimest.
«Mina pääsesin sinna niimoodi, et Prantsuse saatkond Berliinis korraldas paari aasta eest Berliinis jooksu, ja siis loositi osalejate vahel – keda oli tuhandeid – ühele inimesele osalemine Pariisi olümpial toimuvale harrastajate maratonile,» rääkis Kopli.
Ta hakkas võimaluse tekkides kohe trenni tegema, kuid sai peagi aru, et maratonijooksjat endast ei vormi. Eestlanna hakkas muid variante otsima ning otsustas osa võtta hoopis 10 kilomeetri distantsist.
«Soov oli eelkõige saada elamust ning joosta samal rajal, kus jooksid enne profid ja seeläbi saada kogu sellest olümpiamelust osa,» selgitas ta.
/nginx/o/2024/08/14/16289924t1h35b6.jpg)
Kõige rohkem jäi Koplile jooksust meelde rahva kaasaelamine. Ta on osalenud Eestis erinevatel jooksudel, kuid selline kogemus oli tema jaoks täiesti enneolematu.
«Jooksin 10 kilomeetrit tõesti nii, et ma kogu aeg naersin, sest see oli lihtsalt lõbus ja lahe. Kõik olid sõbralikud ning mõnusad. Atmosfäär oli tõesti erakordne,» ütles Kopli.
Tänu tugevale adrenaliinile polnud maratonirada tema jaoks raske. See andis hoo, millega võinuks ka poolmaratoni ära joosta. Aga kõik ei sujunud päris ilma probleemideta.
«Järsku läks asfalt üle munakivideks ja mul käis põlvest nõks läbi kuskil viienda kilomeetri juures. Teine pool oli seetõttu raskem, kuid kui seda poleks olnud, oleks enesetunde pealt 10 kilomeetrit väga lihtne joosta,» rääkis Kopli.
Põlvega on seis kehv, kuid olukord läheb iga päevaga paremaks. Ta leidis, et oleks pidanud ise rohkem ringi vaatama.
«Mulle oli tähtis, et ühe jutiga ära jookseks ega jääks seisma. Selle saavutasin, hoolimata vigastusest. Tegelikult oli adrenaliin nii laes, et ma too hetk ei tundnudki seda.»
Jooksu tegid veel erilisemaks vaatamisväärsused.
«Need tulid kõik riburada järjest. Jooksed Louvre'i juurest Eiffeli torni juurde ja üle Seine'i jõe. See marsruut oli lihtsalt nii imeilus. Vaatasin, et paljud hakkasid järjest muudkui pildistama. Jäid seisma,» rääkis ta.
«Oli ka neid, kes võtsid asja väga tõsiselt. Mõned võtavad nii, et peaasi, et läbi teen, teised tahavad enda mingeid rekordeid üle lüüa. Päris loivamist ma seal ka ei näinud. Inimesed ikkagi pingutasid.»
Kopli on harjunud, et Saksamaal on kõik ette paika pandud. Prantsusmaal oli olukord pigem lõdvem, mitte nii range. Siiski jäi ta korraldusega rahule, kuna kõik sujus hästi.
«Alates eelinfost, kus sain kogu aeg ergutusmeile ja -infot. Kogu korraldus oli koos selgitavate videotega tehtud lihtsaks ja loogiliseks. Kõik oli tehtud nii puust ja punaseks, et seal ei olnud varianti, et eksid,» arutles Kopli.
Väga rahule jäi ta vabatahtlike abiga. Nad olid igal pool toetamas.
«Kui ma tahtsin piletit osta, siis mul oli juba mitu inimest ümber, kes mind aitasid. Kui natukene ringi hakkasin vaatama, et kus ma olen ja kuhu poole ma minema pean, olid juba juures vabatahtlikud, kes küsisid, kas nad saavad mind aidata,» rääkis Kopli, kes sai väga kihvti kogemuse.
Rajal võis olla ka teisi eestlasi, kuid tugeva andmekaitse tõttu ta stardinimekirju ei näinud. Kõige rohkem kuulis Kopli prantsuse keelt. «Muidugi sekka oli ka teisi. Nägin, et ühel oli seljas Kosovo, teisel Uus-Meremaa dress. Kuid tundub, et põhimass oli ikkagi prantslasi.»
Oma lõppkohta ta öelda ei oska ning aeg polnud samuti soovitud tasemel. Kopli arvab, et on varem jooksnud sama distantsi umbes 57–58 minutiga. Nüüd kulus veidi üle tunni.
«Ma ei ole rahul. Ma oleks jooksnud palju paremini, kui mul ei oleks seda jalavigastust olnud. See tegi mind natukene õnnetuks, kuid mõtlesin, et mis seal ikka, ma tegelikult ei ole ju sportlane. Olen täiesti tavaline harrastaja,» ütles ta.
:format(webp)/nginx/o/2024/08/14/16289925t1h902d.jpg)
Kui sarnane võimalus avaneks, läheks Kopli kindlasti sellisele üritusele uuesti.
«Mul jäi natuke kripeldama, et äkki ma siiski loobusin võib-olla liiga kergesti maratonist. Oleks võinud minna, kuid siis ma oleks ka võib-olla oma jala välja väänanud ja oleks veel hullem olnud ning ma ei oleks lõpetanud. Rahul olen ma ikkagi,» tõdes ta.
«Ma sain sellest inspiratsiooni. Nüüd ma vaatan, kuidas mul see põlv terveks saab ning loodetavasti saan septembris tulla Tallinna jooksma.»