/nginx/o/2024/06/03/16118772t1hd326.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/22/16307372t1h065f.png)
28. augustil algavatel paralümpiamängudel esindab Eestit viieliikmeline koondis, kuid teatud mõttes võib sinimustvalge alla lugeda ka siinmail sündinud, kuid praegu Rootsit esindavat 28-aastast paraujujat Conrad Hildebrandi.
Paralümpiale lendav Eesti juurtega ujuja räägib oma valusa, ent inspireeriva loo
«Minu vanemad on mõlemad pärit Eestist ja elasid pikka aega siin, kuid 1970ndatel põgenesid nad paadiga Rootsi, jäädes sinna elama. Noorena viibisin poole ajast Eestis ja poole Rootsis: niimoodi kulgeski mu elu kuni kuueaastaseks saamiseni, mil alustasin teisel pool merd kooliteed,» selgitab Hildebrand oma seotust Maarjamaaga.
Karjääri algus
Varases nooruses meeldis Hildebrandile eelkõige kardisport, kus tal õnnestus eakaaslaste seas tulla nii Eesti kui ka Balti meistriks.
«Alustasin sportimist kolmeaastaselt, proovides esmalt motokrossi. Seejärel vahetasin viieselt spordiala ning hakkasin tegelema kardisõiduga. Paralleelselt käisin ka ujumistrennis,» krutib ta ajaratast.
Umbes 12-aastaselt tegi Hildebrand motospordiga lõpparve. «See oli [vanemate] rahakotile päris kulukas, seega, kui ühel hetkel finantsilisi võimalusi enam polnud, hakkasin tõsisemalt tegelema ujumisega,» selgitab ta alavahetust.
Saatuslik aken
Hüpe basseini kujunes Hildebrandi jaoks edukaks, sest ta jõudis oma vanuseklassis isegi Rootsis tippu. Kuni 16-aastaselt, teise hüppe tagajärjel, kõik muutus. «Mul tuli ühel päeval koolis olles mõte parkuurida,» alustab ta saatuslikust päevast, mis jättis ta rinnust saati halvatuks, rääkimist.
«Alumise korruse aken oli avatud ning mingil põhjusel tahtsin sealt trikihüppe sooritada. Hakkasin aknast välja hüppama ja andsin endale kätega hoogu, kuid õnnetuseks jäid jalad aknaraami taha kinni, mistõttu kukkusin umbes poolteist meetrit pea ees aknast alla. Kuna olin endale kätega hoogu andnud, ei jõudnud neid pea kaitseks välja sirutada,» sõnab õnnetuse tagajärjel kuuenda kaelalüli murdnud Hildebrand.
Kirjeldatud traagilisele vahejuhtumile pole ta aga kunagi tagasi vaadanud kui halvale asjale. «Ma ei tundnud end pärast õnnetust kunagi otseselt kehvasti, mul ei tekkinud depressiooni. Elan filosoofia järgi, et asjade üle, mida ma muuta ei saa, ei tasu liiga palju mõelda,» lausub ta.
Kuigi Hildebrandi elu muutus pärast seda kardinaalselt, jäi üks konstant samaks – sport. «Armastan sporti lihtsalt nii väga,» rõhutab ta. «Pärast õnnetust proovisin ujumistrennis edasi käia ja sain sellega füüsiliselt ka hakkama.»
Enne õnnetust meeldis talle ujumise juures enim vabadustunne, mida vesi talle andis. «Olin seal nagu kala vees,» meenutab ta ning lisab, et kuigi pärast halvatust esialgu sama tunnet ei kogenud, siis aja jooksul on seegi vabandusetunne tagasi tulnud.
Ratastooliragbi
Ujumise kõrvalt hakkas Hildebrand tegelema ka ratastooliragbiga, millest saigi seejärel tema põhiharrastus. Või mis harrastus. Noormees murdis isegi Rootsi koondisesse, kus kamraadidega koos tegusid tegi: 2017. aasta pararagbi EMil saavutati teine ja 2018. aasta MMil kaheksas koht.
Ent parasport ja ragbi... kas natukene hirmsalt ei kõla? «Alguses oli küll natuke hirmus – kui seda ala kõrvalt vaadata, siis näebki see väga ohtlik välja. Kui aga ise seda proovisin ja ratastooli istusin, sain aru, et tegelikkuses oled seal päris kõvasti kinni. Elasin sellesse spordialasse üpris kiiresti sisse,» meenutab ta.
Ent see kõige suurem unistus – pääs paralümpiale – jäi Hildebrandil siiski ratastooliragbiga kättesaamatuks, mistõttu hakkas ta mõni aasta tagasi uuesti tegelema ujumisega.
«Proovisin koondisega paralümpiale pääseda nii 2016. kui ka 2021. aastal. Esimesel korral Rootsi küll osales mängudel, aga jäin haiguse tõttu koondisest välja: mul olid probleemid südamega, mistõttu ei saanud vahepeal kolm kuud treenida.
2021. aastal Tokyosse meie võistkond aga ei kvalifitseerunud, pärast mida lõpetas suur osa tuumikust karjääri. Mulle on tippsport aga alati väga südamelähedane olnud ja loobumine ei tulnud kõne alla,» põhjendab ta ka teise nurga alt alavahetust.
Tee paralümpiale
Just sel põhjusel vahetaski ta 2021. aastal taas ala, naastes ujumise juurde. «Mõtlesin, et võib-olla peaksin uuesti kätt proovima ja läksin proovitrenni. Kui pärast õnnetust keskendusin eelkõige para- ja tavalise ujumise erinevustele, siis 2021. aastal hakkasin taas märkama nende omavahelisi sarnasusi. Armusin uuesti sellesse spordialasse,» meeenutab ta.
Pariisi pääsemiseks nägi Hildebrand meeletult vaeva. «Teadsin algusest peale, et kolm aastat on väga lühike aeg ja teekond sinna saab olema väga raske, mistõttu mõtlesin esialgu eelkõige 2028. aasta Los Angelese paralümpiast,» alustab ta uue teekonna lahtirääkimist.
«Eelmisel suvel käisin Inglismaal Manchesteris paraujumise MMil, kus jõudsin esimest korda paralümpiale pääsemiseks vajalikele aegadele lähedale. Siis tundsin, et mul on reaalne võimalus lennata Pariisi.
Seejärel tegin aasta aega nii kõvasti trenni kui võimalik, mistõttu kulges see minu jaoks väga raskelt: kannatasin tõsiste vaimse tervise probleemide käes. Pingeid, mis kaasnesid sooviga pääseda olümpiale, oli vaimselt väga raske taluda.
Varem olin harjunud sellega, et ujujad teevad nädalas 20 tundi trenni. Õnnetuse järel on mul aga vähem töötavaid lihaseid, mistõttu väsib keha intensiivselt treenides liiga kiiresti ära,» jätkab sellest tulenevalt esiti koormustega üle pingutanud ja nõnda väsimusauku vajunud Hildebrand. «Kaks-kolm kuud olin seejärel väga-väga väsinud.»
Nõnda näiski Pariisi paralümpia uks Hildebrandi jaoks ikkagi sulguvat, sest normide täitmise periood sai läbi jaanuari lõpus, kui tema veel vastavat aega ujunud polnud. Aga... viimane õlekõrs oli aprillis toimuv paraujumise EM.
«Teadsin, et mul on võimalus saada seal Pariisiks wild card (vabapääse – J.L.) ja lootsin, et kui EMil kiiresti ujun, siis on mul reaalne võimalus lennata paari kuu pärast paralümpiale,» selgitab Hildebrand, kelle unistus EMil siiski ei täitunud.
Nimelt jäi ta vahetult enne tiitlivõistlusi haigeks, mistõttu ei tulnud sealsest vormi näitamisest midagi välja. «Pärast seda mõtlesin küll, et lootused Pariisi pääseda on täielikult kadunud,» meenutab ta.
Unistuse täitumine
Ent saatusel oli talle veel üks positiivne vingerpuss mängida: juuli alguses eraldati talle siiski paralümpia wild card, tänu millele ongi ta nüüd Pariisis olümpiabasseini hüppamas.
Seda sealjuures kindla eesmärgiga. «Ettevalmistus on kulgenud hästi, olen selle aasta parimal tasemel. Paralümpial sooviksin ujuda finaalis,» sõnab S2 võistlusklassis kolmel erineval distantsil – 50 ja 100 m selili- ja 200 vabaltujumises – osalev Hildebrand eesootavat suurvõistlust kommenteerides.
Tulevikumõtted
Ühtlasi on praeguseks kindel, et pärast Pariisi Hilbedrand ujumisvarustust nurka ei viska. «Teha sporti edasi kuni 2028. aasta Los Angelese paralümpiani oleks väga kihvt. Usun, et selleks ajaks oleksin ma kindlasti veel kiirem,» vaatab ta tulevikku.
Horisondilt kaugemale kiigates on Hildebrandil veel ka teine, suurem soov: et parasportlastesse suhtutaks nagu igasse teise atleeti. «Tahan maailmale näidata, et ka meie oleme tavalised atleedid ja õiged sportlased. Soovin, et inimesed vaataksid paralümpiat samamoodi, nagu nad vaatavad olümpiat.
Tunnen, et tänapäeva inimesi parasport üldse ei huvita ja seda jälgitakse ainult iga nelja aasta tagant. Arvan, et kui inimestele öelda, et sa oled parasportlane, siis paljud arvavad, et sa pääsed justkui iseenesest paralümpiale: see ei ole aga tõsi,» annab ta mõista, et tegemist on ikkagi tõsise spordiga.
Pariisi paralümpiamängud algavad 28. augustil ja lõpevad 8. septembril. Eestit esindab viis parasportlast: ujujad Matz Topkin, Robin Liksor ja Susannah Kaul, kettaheitja Egert Jõesaar ning debütandist triatleet Laura-Liis Juursalu.
Eestlastest astub paralümpial esimesena võistlustulle Kaul (võistlusklass S10), osaledes 29. augustil 50 meetri vabaltujumises. Liksor (võistlusklass SB8) stardib 30. augustil 100 meetri rinnuliujumises ning Juursalu (PTS5) 1. septembril naiste triatlonis. 5. septembril alustab paralümpiat Jõesaar (F44, ühendatud klassiga F64). 6. septembril tuleb Kaul (S10) starti 100 meetri seliliujumises ning eestlastest paneb mängudele punkti Topkin (S4), kes võistleb 7. septembril 50 meetri seliliujumises.