:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
«Me ei lähe osalema, vaid võistlema,» ütles Eesti Paralümpiakomitee president Monika Haukanõmm mõned päevad enne Pariisis algavat spordipidu.
Olümpiakomitee president lubas Eestile medalit, mis jäi Pariisist esimesel katsel napilt saamata
Prantsusmaa pealinna sõidab viis atleeti: ujujad Matz Topkin, Robin Liksor ja Susannah Kaul, kettaheitja Egert Jõesaar ning ainus debütant, triatleet Laura-Liis Juursalu. Sportlased ise jäid eesmärkide väljahõikamisel pigem ettevaatlikuks, aga Haukanõmm…
«Läheme ka medalit ära tooma. On, mida oodata!» lubas ta.
Paar nädalat tagasi lõppenud n-ö tavaolümpial jäi 24 sportlasega Eesti koondise (lisaks üks varuvõistleja ja hobune) parimaks Nelli Differti neljas koht. Mõni hindas autasuta jäämist ebaõnnestumiseks, teine väärtustas paljude esikümnesse jõudmist. Haukanõmm seadis igal juhul ette konkreetse sihi.
/nginx/o/2024/08/23/16308926t1hb86f.jpg)
«Suhteliselt optimaalne. Meil oli lootus maksimaalselt seitsmele sportlasele. Aga konkurents on paramaailmas väga tugev. Saame sellega rahul olla. Alla viie oleks võib-olla veidi kurvaks teinud,» analüüsis alaliidu president parakoondise koosseisu.
Kahel puhul oleme olümpiale lähetanud kümme atleeti, aga paaril korral ka kolm. Sarnaselt n-ö tavaspordile areneb ka paramaailm mühinal.
«Ei saa kuidagi väita, et konkurents oleks kuidagi väiksem. Madalama taseme võistlustel võib-olla veel, aga paraolümpial on tohutu rebimine. Räägime samamoodi murdsekunditest või üksikutest sentimeetritest,» arutles Haukanõmm.
«Näiteks ujujad teevad täpselt sama palju trenni. Käivad mitu korda päevas basseinis, lisaks kõik muud treeningud. Ehk siis ei saa öelda kadalipp oleks kuidagi kergem. Või et poole-tera sportlastel on võimalik olümpiale saada. Kindlasti mitte!»
Noppeid Pariisi paralümpia eel
- Esmakordselt on tava- ja paralümpia maskotid peaaegu identsed. Ainsa erandiga kujutab Phryge üks jalg proteesi.
- Eesti on paralümpial osalenud alates taasiseseisvumisest 1992. aastal. Aga esmakordselt jõuavad võistlused ka telepildis meie vaatajateni. Koostöös Leviraga näitab otseülekandeid Delfi. ERR vahendab erinevaid kokkuvõtteid ja avatseremooniat. Kõik Pariisi sõitvad sportlased on uuendusest vaimustuses.
- Viimaks sai paika ühtne joon. Kuna rahvusvahelise alaliidu reeglite järgi puudub paralümpia sõna keskel o-täht, talitame edaspidi sama juhise järgi ka meie. Eelnevalt olid lubatud nii paraOLümpia kui ka paraLÜmpia.
- Eesti suurimad suvised paralümpiakoondised on olnud kümneliikmelised (1996 ja 2000). Kahel korral (2008 ja 2012) oleme väljas olnud kolme sportlasega.
- Eesti on suvistelt paramängudelt võitnud 20 medalit: 4 kulda, 8 hõbedat ja 8 pronksi. Kõik need on jagunenud kahe ala, kergejõustiku ja ujumise vahel. Tõsi, sisse on jäänud pikk paus. Viimati jõudis poodiumile Kardo Ploomipuu 2008. aastal.
- Paramängud toimuvad 28. augustist 8. septembrini.
/nginx/o/2024/08/23/16308939t1h91dd.jpg)
Mida arvavad sportlased suurvõistluse eel?
Susannah Kaul (S10-klass, 50 m vabalt- ja 100 m seliliujumine)
25-aastane Viimsist pärit ujuja hüppas olümpiarongile viimasel hetkel, tänu lisakoha taotlusele. Kuna rõõmusõnum saabus alles augusti hakul, pole ettevalmistus kulgenud päris soovitult.
/nginx/o/2024/08/23/16308921t1h4e8a.jpg)
«Väga palju segaseid tundeid. Raske otsustada, mida ja kuidas teha. Kokkuvõttes olen siin. See on ülitore,» sõnas Kaul, kes teeb esimese stardi 29. augustil, teise 6. septembril.
«Õnneks on alad laiali. Ei pea üht teisele eelistama. Esialgu valmistun 50 m vabaltujumiseks. Siis on hetk taastuda, treenida ja valmistuda teiseks alaks.»
Tema auhinnakapist leiab EMi pronksi (2017) ja EMi hõbeda (2020). Tokyo mängudel lõpetas Kaul 50 m vabaltdistantsil 10. ja 100 m vabaltujumises 13. kohaga.
«Finaal on alati eesmärk. Sealt saab juba edasi vaadata,» sõnastas ta sihte. «Olen aru saanud, et medal ei sõltu alati endast. Konkurendid annavad ka endast parima. Aga hea tulemus on küll enda teha.»
Kaulil on käte kaasasündinud defekt.
Robin Liksor (SB8, 100 m rinnuliujumine)
Kolme suve tagune olümpia on 24-aastasel tallinlasel valusalt meeles. Liksor hilines call room’i, mistõttu ei lubatud teda starti.
/nginx/o/2024/08/23/16308918t1hb9f5.jpg)
«Eks oli ikka raske. Näed aastaid vaeva ja siis pead võistlemata koju tagasi minema. Aeg ravib haavad. Planeet ei jää seisma. Võtsin aja maha, lõpetasin ülikooli ära. Mõtlesin, et pean selle [olümpia]asja ära tegema. Järsku läksid ajad jube heaks. Ja siin ma olen,» arutles Liksor.
Ta on tiitlivõistlustel olnud parimal juhul neljas-viies. Olümpial ei tahaks 30. augustil vähemaga leppida.
«Äsja selgus, et venelased saavad ka ujuda – nemad on kaks kõige kiiremat. See seab veidi rohkem pingeid. Tahaks saada finaali, isiklik rekord oleks boonus,» arutles Liksor, kel puudub vasak käsi.
Laura-Liis Juursalu (PTS5, triatlon)
44 aastaselt olümpiale? Absoluutselt! Koondise ainus debütant võiks olla mõnele tiimikaaslasele vaat et ema eest.
/nginx/o/2024/08/23/16308916t1h8dee.jpg)
«Eile korraks tundsin, et hakkab rahulikumaks minema. Tegelikult on päris põnev. Juba ootan. Polegi äkki nii hirmus,» kirjeldas Juursalu emotsioonide tralli.
Tema stardib 1. septembril. Sportlikult kõrgeid eesmärke on keeruline seada: «Tahan olla kiirem kui kunagi varem. Muud väga polegi.»
Juursalu tunnistas, et tema nõrgim ala on esimene, ujumine. Miks nii? «Ma ei tea… Vesi on kare. Soomused on tagurpidi. Lihtsalt ei lähe edasi,» kõlas humoorikas vastus.
«Eile ujusin basseinis rahulikult: mõtlesin, et teeks siis juba terve distantsi [750 m] läbi. Aeg polnudki nii halb. Tulin üle pika aja ujulast hea emotsiooniga.»
Juursalul puudub vasak labakäsi.
Egert Jõesaar (F44/F64, kettaheide)
Koondise kogenuim liige. Hiljuti 30. sünnipäeva tähistanud kergejõustiklane sõidab kolmandale olümpiale: 2016. aastal Rio de Janeiros lõpetas ta 8., kolm suve tagasi Tokyos 5. kohaga. Mais toimunud MMil oli Jõesaar neljas.
/nginx/o/2024/08/23/16308922t1h142a.jpg)
«Kindlasti pole see võimatu missioon,» hindas ta Pariisi medalivõimalusi. Miinimumsiht on 5. septembri võistlusel jõuda kaheksa parema sekka.
Märtsis liitus Jõesaare ja tema treeneri Mart Olmani grupiga üks maailma paremaid kettaheitjaid Kristjan Čeh. Kuigi päris iga päev koos ei harjutata, kulub Pariisi olümpia neljanda mehe iga näpunäide marjaks ära.
«Viimasel ajal oleme vähem koos treeninud, kuna ta valmistus ise ka olümpiaks. Aga näiteks kevadel oli koos laagris,» pajatas Jõesaar, kelle vasakul jalal puudub pindluu. Ta kannab ortoosi, mis toetab labajalga, hüppeliigest ja säärt.
Seetõttu ei saa Jõesaar kuulsalt treeningkaaslaselt nippe päris üks-ühele üle võtta. «Eks ma ikka üritan midagi õppida, aga meie tehnikad on üsna erinevad,» märkis ta.
Igal juhul on ees tähis, mida püüda. Čeh jäi 7. augusti Stade France’il neljandaks, nii et…
«Tahaks küll väga. Tõesti loodan,» läks Jõesaar medalivõimalustest rääkides põlema. «MMil juba korraks viskasin käe püsti, vahepeal olin kolmas. Suurvõistlustel võib kõike juhtuda.»
Kuuldavasti on kergejõustikuprogrammi piletid juba välja müüdud, mis tähendab, et oodata võib sarnast vägevat melu kui tavaolümpial.
«Mart rääkis, et ta ei kuulnud kisa sees põhimõtteliselt meetri kaugusel olnud inimese juttu. Ma ei kujuta ette, mis seal toimuma hakkab. Üritan keskenduda enda asjale ja ongi kõik,» mõtiskles Jõesaar.
Matz Topkin (S4, 50 m seliliujumine)
Tõenäoliselt Eesti kuulsaim parasportlane ei pea medalit kõige olulisemaks mõõdupuuks. Tipus on vahed lihtsalt nii väikesed. Aga ta sulpsab olümpial igal juhul vette esikolmiku ambitsiooniga.
/nginx/o/2024/08/23/16308903t1he267.jpg)
«Esimene eesmärk on Pariisi hea tervisega kohale jõuda. Tokyos ei õnnestunud. Teine siht on starti jõuda ja distants ära ujuda. Sealt edasi finaali ja siis vaatame,» kiikas 26-aastane ujuja 7. septembri võistluse poole.
Käteta ja ühe terve jalaga sündinud Topkin naasis eelmiselt olümpialt kahe neljanda kohaga. Esimesena on ta medalita jäänud ka MMidel.
«Minu spordiklassis on päris palju erineva puude- ja kehatüübiga sportlasi. Mina ja mõni veel kasutame peamiselt jalgu. 50 m seliliujumine jaotubki pooleks. Esimeses pooles on eelis meil, sest saame stardist pauguga minema. Teisel poolel jääb üle loota, et kätega kühveldajad järele ei jõua,» tutvustas Topkin oma ala nüansse.
Paraolümpia võistlusklassid
Ujumine:
S1-10, S11-13, S14, (vaba-, selili- ja liblikujumine)
SB1-10, SB11-13, SB14, (rinnuliujumine)
SM1-10, SM11-13, SM14, (kompleksujumine)
S1-10, SB1-10, SM1-10 on füüsilise puudega sportlased. S1 on n-ö kõige raskem puue ja S10 kõige kergem puue. Füüsilise puudega sportlaste testimine klassifitseerijate poolt toimub nii kuival maa kui ka vees. Võistlusklassid on diagnoosiülesed, st ühe ja sama diagnoosiga sportlased võivad sattuda erinevasse võistlusklassi. Kõik sõltub sellest, millised ja mis ulatuses erinevad funktsioonid on säilinud.
S11-13, SB11-13, SM11-13 on nägemisfunktsiooni langusega sportlased. S11 on täispimedad (võivad näha valgust) ja siit edasi S12 ja S13 on juba pisut parema nägemisega. Kõik sõltub nägemisjäägist ja vaatevälja nurga suurusest. S11- klassi ujujad peavad võistlustel kasutama valgust mitteläbilaskvaid ujumisprille ja pöördes peab neile keegi märku andma, kui nad lähenevad pöördeseinale.
S14, SB14, SM14 on intellektipuudega sportlased.
Kergejõustik:
F – väljakualad
T – jooksualad
11–13 – nägemisfunktsiooni langusega sportlased, klassides 11 ja 12 võistlevad sportlased koos juhiga
20 – intellektipuudega sportlased
31–38 – püsiva kesknärvisüsteemi- ehk ajukahjustusega sportlased
40–41 – kääbususega sportlased
42–46 – jäseme amputatsiooniga sportlased
51–57 – ratastoolis võistlevad sportlased
Triatlon:
PTWC 1–2 – ratastoolis sportlased, vastavalt puude raskusastmele jagatud kaheks, aga võisteldakse koos. Kergema puudega PWTC 2-klassi sportlased saavad ajaeelise.
PTS 2–5 – n-ö seisvad sportlased, jagatud vastavalt puude raskusastmele nelja klassi. Kõik klassid võistlevad eraldi.
PTVI 1–3 – nägemiskahjustusega sportlased. Esimesse klassi kuuluvad: täiesti pimedad ja vähese või olematu valguse tajumise võimega sportlased. Teise: raskemalt osaliselt pimedad. Kolmandasse: osaliselt pimedad. Võisteldakse koos, aga PTVI1 sportlased saavad ajaeelise.