Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

PM TOKYOS ⟩ Irina Embrich jättis karjääri lõpetamise küsimuse teiseks korraks

Irina Embrich (vasakul) elas raja ääres teistele kaasa ning kui saabus otsustav hetk võitlusväljale astuda, tegi seda edukalt. FOTO: Tairo Lutter

Eesti vehklemisnaiskonna raudvara, 1998. aastast saati koondisse kuuluv 41-aastane Irina Embrich sai pika karjääri vääriliseks tasuks kaela esimese olümpiamedali ja kohe kuldse. Seejuures soovinud Embrich rääkida karjääri lõpetamise teemal.

Võinuks arvata, et kui teenid pärast 23 aastat Eesti koondises olümpiakulla, tähendab see nõnda emotsionaalset hetke, mille pealt otsus automaatselt teha. Ent Embrich lausus: «Ma praegu ei hakka sellest rääkima, pean saavutuse üle elama.»

Ta nõustus, et ülipikk teekond on saanud väärilise tasu. «Ootasime seda medalit päris pikalt. Eelmisel korral (Rio olümpial lõpetas naiskond 4. kohaga - toim) ei õnnestunud saada. Seekord läks hästi ja olen väga tänulik - võistkond tegi esikoha saamiseks kõik!» tänas Embrich kaasteelisi Julia Beljajevat, Erika Kirput ja Katrina Lehist.

Varuvõistleja seisuses olnud ja alles finaali viimase ringi minimatšiks esmakordselt rajale pääsenud Embrich ei salanud, et see staatus on keeruline. «Väga raske on oodata. Elad kogu aeg kaasa, oled pinges. Tead, et sinust väga palju ei sõltu, aga kogu aeg toetad ja proovid kõrval abiks olla,» ütles ta.

Embrich ergutas kaaslasi oma kogemustega: «Pärast poolfinaali arutasime kohe, et see, et medal on käes, ei tähenda, et saame energiat raisata ja hakata rääkima, kui hästi me vehklesime. Et peame keskenduma viimasele matšile. Neli tundi passimist oli päris raske. Aga tegime ära selle, mida tahtsime.»

Juhtus nii, et samal ajal Embrichiga saatsid oma varuvõistleja võistlustulle ka korealannad. Eesti koondise omaaegse pikaaegse ankrunaise sõnul sellest probleemi ei tekkinud - plaan oli enne matši paigas ja vahetuseks oldi valmis igal hetkel.

Sportlastele on tegemist viimaste aastakümnete keerulisima olukorraga - poolteist aastat on toimunud väga vähe võistlusi, olümpiagi lükati edasi. «Jah. Keegi ju isegi ei teadnud, kas olümpia üldse toimub või mitte ning kas saame sinna. Eelmisel aastal istusime kõik kodus ja tegime trenni. Vahepeal koroona segas ja polnud võimalik laagritesse minna.

Oleme sportlased, meil on eesmärgid ja teame, et oleme võimelised tulemust näitama. Selleks me seda tööd tegime ning see teadmine aitas tööd jätkata,» lausus Embrich lõpetuseks.

Tagasi üles
Back