PM PARIISIS ⟩ Lõbusas tujus neljapaat: medaliga on 50:50, see kas tuleb või ei tule

Paarisaeruline neljapaar Pariisi olümpial: Mikhail Kushteyn (vasakult), Johann Poolak, Tõnu Endrekson ja Allar Raja. Foto: Tairo Lutter

Eesti paarisaerulise neljapaadi liikmed Allar Raja, Tõnu Endrekson, Johann Poolak, Mikhail Kushteyn, varumees Uku Siim Timmusk ja peatreener Veikko Sinisalo olid Pariisi olümpial ajakirjanike ette tulles erakordselt lõbusas tujus, mistõttu otsustas Postimees kõik pressikonverentsil räägitu jäädvustada kõige vahetumal kujul: küsimus-vastus formaadis!  

Allar, kuidas käsi käib? (Raja kukkus neli nädalat tagasi rattaga sõites ning ta küünarluu otsas tuvastati nihkumata mõra – K. J.)

Allar Raja (AR): Jah, seda küsimust oleks võinud ennetada ja öelda kohe, et käsi käib hästi.

Aga tõsisemalt: kõik asjad on korras?

AR: Korras ei ole, probleeme on, aga üks koht, kus ma tunnen ennast hästi, on vee peal. Aerud minu käes ja sõuame! Muu elu on natukene keerulisem.

Kas see, et sa tunned ennast vee peal hästi, tuleneb sellest, et tegemist on sisseharjutud liigutustega ja võistluse ajal tuleb ka adrenaliin peale?

AR: See on kindlasti üks asi, aga käe mõttes on see vigastus õnneks täpselt selline, et peaaegu kohe pärast kukkumist sain sõudeergomeetrit sõita, mis tähendab, et [see vigastus] lubab ilma rotatsioonita liigutust päris hästi teha, maksimaalse jõuga. Tõmbe lõpus on natukene kange ja treeningu jooksul, võib-olla tõesti adrenaliin teeb oma tööd, aga kätt ma ei märka. Ma pole kaks nädalat pidanud ka valuvaigistist võtma ehk suhteliselt heas seisus on käsi, et võistelda siin täpselt selles vormis, kuhu tiimiga oleme jõudnud.

Sõudeliidu president, doktor Mihkel Mardna kinnitas pärast pressikonverentsi Raja sõnu: «Sõudmise kontekstis, see, mis ta rääkis, nii ongi. Sinna taha ei jää ühtegi null koma sekundit. Võib olla kui ta võtaks kangiga rinnale 200 kilogrammi, siis oleks midagi, aga sõudmise kontekstis on kõik hästi.»

Tõnu, mis seisus paat on?

Tõnu Endrekson (TE): Paat või meeskond (muigab – K. J.)? Paat on seadistatud ja töökorras. Meeskond tundub, et ka. Treeningud sujuvad praegu.

Mis see protsent võiks olla, kui räägime medalitele sõudmisest?

AR: 50:50, kas tuleb või ei tule (muigab, kogu pressiruum hakkab naerma – K. J.).

Olümpial startivad neljapaadid

Holland (Finn Florijn, Koen Metsemakers, Lennart van Lierop, Tone Wieten)

Itaalia (Luca Rambaldi, Luca Chiumento, Giacomo Gentili, Andrea Panizza)

Poola (Fabian Barański, Mateusz Biskup, Dominik Czaja, Mirosław Ziętarski)

Suurbritannia (Tom Barras, Callum Dixon, Matt Haywood, Graeme Thomas)

Saksamaa (Max Appel, Tim Ole Naske, Julius Rommelmann, Moritz Wolff)

Šveits (Dominic Condrau, Jan Jonah Plock, Scott Bärlocher, Maurin Lange)

Rumeenia (Florin Horodisteanu, Marius-Gabriel Lungu, Iliuţă-Leontin Nuţescu, Ioan Prundeanu)

Norra (Kristoffer Brun, Jan Oscar Stabe Helvig, Jonas Juel, Erik André Solbakken)

Eesti (Mikhail Kushteyn, Allar Raja, Tõnu Endrekson, Johann Poolak)

Tõnu, kas sa tahad täpsustada?

TE: See on tegelikult piisavalt täpne.

Seejärel puhkeb kogu pressiruum taas naerma ja seni, kuni ajakirjanikud koguvad ennast, võtab Raja sõnajärje üle: «Aga mida eessõudja [Johan Poolak] arvab: kuidas paat sõuab, kuidas sõudekanal on ja kuidas paadi kiirus on? Sina oled ainus, kes seda näeb.»

JP: Mõtlesin, et küsimused jäävad ikkagi professionaalidele.

Johan ja Mikhail, kuidas teiega: kas kogenumad mehed kohtlevad teid ka kuidagi teisiti? Kuidas elu siin olümpial välja näeb?

Johan Poolak (JP): Oleme kõik võrdsel pulgal ja mingit sõnade peale lugemist või midagi sellist pole. Võistlus on aga võistlus nagu iga teinegi.

Mikhail Kushteyn (MK): Jah, kõik on samamoodi. Ärkame, sööme hommikust ja teeme trenni. Nagu ka teistel võistlustel.

Kuidas on seis närvikavaga, on veidi ärevust ka sees?

JP: Kui võistluspaigas hakkab rahvas kogunema, siis vaikselt tekib ka võistlustunne sisse. Tahaks minna juba starti ja esimese tunde kätte saada.

MK: [Olümpiapileti otsustanud kvalifikatsiooniregatt] Luzernis oli närvilisem – seal oli vaja teha kõva pingutus. Siin tuleb näidata lihtsalt kõige paremat vormi.

Seejärel küsis Ott Järvela sõudekoondise soomlasest peatreenerilt Veikko Sinisalolt soome keeles, mis vormis tema hinnangul meeskond on?

Kushteyn: palun uuesti (kõik, eesotsas Sinisaloga puhkevad naerma – K. J.)

Veikko Sinisalo (VS) vastas eesti keeles: Koondis on heas vormis. Meie trennid on olnud head, ei ole olnud probleemi. Kaks viimast nädalat on trennid olnud väga head.

Mis on sinu ootused võistlusele?

VS: Mu ootused on teha hea sõit ja sõita oma võimete kohaselt. Me ei tea ju, mida vastased teevad, aga kui sõuame ise hästi, oleme rahul. Kas tulemuseks on siis medal või midagi muud, ei tea, aga kui suudame meestest ja paadist kõik välja pigistada ja teha seda hea tunde ja rütmiga ning võidelda, siis oleme rahul.

Tõnu, sinu jaoks on see kuues olümpia – eelnevatel olümpiatel pole sa kunagi A-finaalist välja jäänud. Kas sama on eesmärgiks ka siin?

TE: Nagu varem sai öeldud, 50:50. See ongi eesmärk. Kõik on tulnud siia medalit võitma. Jah, statistika on siiani olnud väga hea, alla finaali pole langenud. Eks näis, mis elu toob.

Kas kuues olümpia tähendab ka välismeedia tähelepanu? Palju intervjuusid oled pidanud seni andma?

TE: See on esimene (muigab – K. J.). Ei ole sellist välistähelepanu. Ma pole ka sotsiaalmeedia inimene, pole Instagrami ega Facebooki, seega olen sellest kõigest vaba.

AR: Tõnu on tagasihoidlik. Maailma sõudeliidu ametlik koduleht tõi ikkagi olümpia eel välja valitsevad maailmameistrid, veel nipet-näpet ja siis, et Tõnu Endrekson on olümpial!

Sõudekogukonnas on seda päris hästi märgata. Iga kord jõuavad jutud sinna, et selline mees on paadis. Sealt tuleb lugupidamist, aga muus osas on see selline patsutamine õlale. Muud asjad aga Tõnuni ei jõua, sest ta on OG (original gangster, viide sellele, et pole ühismeedias – K. J.).

Uku Siim, räägi, milline on varumehe elu olümpial?

UST: Ma teen nende kõrval trenni ja pean olema valmis, kui Allari või kellegagi midagi juhtub. Aga loodetavasti seda ei juhtu.

(Raja laiutab käsi, et miks just teda oli vaja nimeliselt välja tuua ja saadab Timmuski poole paar sõna – K. J.)

Eelnevatel pressikonverentsidel oli palju juttu siinsest korraldusest, mis parajalt lonkab. Kuidas teil siiani asjad on sujunud?

TE: Me oleme vanad kalad juba, tulime ju laupäeval siia. Eks rahvast tuleb vaikselt juurde. Nii nagu igas suuremas linnas, tipptund on kõige hullem aeg. Tuleb sellest eemale hoida, siis on asi sujuvam. Siiani olen saanud kõhu täis, aga eks toitlustajad ka parandavad ennast. Saavad aru, et rahvast tuleb juurde: siis tuleb ka toitu juurde tuua.

AR: Põhimõtteliselt on nii, et bussid lähevad välja ja jõuavad kohale, aga ajaline mõõdik on nii pluss-miinus 20 minutit. Alguses olid bussis palavad, siis sai kaltsuna kohale jõutud, aga äkki lähevad paremaks. Eile õhtul sööklas süüa ka enam ühel hetkel ei jagunud, aga sellega vist tegeletakse. Suures pildis oleme sellega harjunud: olümpiaküla on olümpiaküla näoga, ükskõik mitmendat korda käid. Toad on okeid, jahedad, selles mõttes probleemi pole. Uni on ka hea: oma padi on kaasas!

JP: Minul on umbes samad kogemused, jah. Mis praegu kõige ebamugavam on, on voodi… kes on harjunud kõvema madratsiga magama, see on harjunud, aga minul jäävad külili magades küljed natukene valusaks. On küll pehmema poole peale madrats keeratud aga… seal on natukene arenguruumi.

VS: Elus ja võistlustel on edukad need, kes suudavad oludega kohaneda. Meie kohaneme ja loodetavasti ka oleme edukad.

TE: Minul on vist lihtsam, sest olen vanem kui teised ja palju olümpiatel käinud. Enne Schengenit tuli ka piiril kümme tundi oodata, asi see nüüd natukene toitu oodata. Saame hakkama.