/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/25/16243612t1h22c9.jpg)
Kui Eesti sportlased peaksid jääma Pariisi olümpial medalita, ei tähenda see veel, et Maarjamaale ühtegi autasu ei tule – nimelt asub Eiffeli torni jalamil rannavõrkpallis medalijahile ka Rivo Vesik.
PM PARIISIS ⟩ Eesti treener jahib Pariisis teist olümpiamedalit
44-aastane Vesik on sedapuhku olümpial Šveitsi duo Tanja Hüberli – Nina Brunneri juhendajana ning medalimõtted pole nende puhul laest võetud: tegemist on valitsevate Euroopa meistritega, kes tänavu võidutsenud ka MK-sarjas.
Fortuuna tahtel madistab maailma edetabelis seitsmendat kohta hoidev Šveitsi esiduo hispaanlaste Alvarez – Morenoga (16.), sakslaste Ludwig – Lippmanniga (17.) ja prantslaste Placette – Richardiga (25.), kuid arvestades, et alagrupist pääseb edasi kaks paremat ja kuue grupi peale veel ka kaks paremat kolmanda koha omanikku, sõnab Vesik otsekoheselt, et alagrupimängud on soojenduseks ning nende jaoks algab turniir alles play-off'is.
«Meie eesmärk siin on medal, kindlasti!» sõnab ta resoluutselt. «Miinimumeesmärgiks on veerandfinaal, aga seda me omavahel isegi ei aruta. Siht on medalil, kuid naistes on muidugi kaheksa kuni kümme paari, kes võivad medalile tulla.»
/nginx/o/2024/07/25/16243618t1h0ff2.jpg)
Kõige ohtlikumate konkurentidena toob Vesik välja Brasiilia esiduo Ana Patricia – Duda ning kaks USA tandemit: Nuss – Klothi ja Hughes – Chengi. «Mingite võistkondade puhul oli hooaja jooksul hästi näha, et nad hakkasid valmistuma olümpiaks. Nad polnud sel tasemel, mis tavaliselt mängivad, vaid rasked ja aeglasemad. Seega vaatame, kuidas siin läheb. Usun, et alagrupi viimane mäng näitab, kes kus tegelikult on ja kuidas liigub,» sõnab juhendaja.
Paralleelselt Eesti ja Šveitsi treener
Terasem spordisõber võib siinkohal mõelda, kuidas saab Vesik olla olümpial Šveitsi koondise treener, kui ta on samal ajal ka Eesti rannavõrkpalli koondise peatreener. Vastus on lihtne: mõlemad positsioonid on 0,5 töökohad.
«Kui sain Eesti koondise peatreeneriks, siis oli mul kohe nendega kokkulepe, et teen seda 50-protsendilise koormusega,» annab Vesik mõista, et see oli tingitud nii tema isiklikust ambitsioonist töötada jätkuvalt maailma tippudega kui ka, mis seal salata, pakkumise rahalisest poolest.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/30/14589363t1haf9f.jpg)
«Ma olen tahtnud kogu aeg Eestis rannavolle asja ajada, sest mul on oma nägemus, kuhu võiksime sellega jõuda. Seetõttu võtsin ka selle pakkumise 2022. aastal vastu, kuid jätsin endale kohe kõrvale teise võimaluse, kui midagi tuleb. Ja Šveits tuligi,» selgitab Vesik.
Eesti ja Šveits võiks teha koostööd küll, aga...
See, et Rivo Vesik on paralleelselt nii Eesti kui ka Šveitsi koondise treener, ei tähenda, et kaks alaliitu omavahel automaatselt koostööd teeksid.
Võimaluste piires on juhendaja üritanud siiski pooli omavahel kokku viia, nõnda on meie naiste esipaar Heleene Hollas – Liisa Remmelg saanud mitmel juhul tugevate šveitslannadega trenni teha. Liiga tihti seda siiski ei juhtu, sest eestlannade tase pole (veel) piisavalt hea.
:format(webp)/nginx/o/2021/08/08/13978818t1h8618.png)
«Nina [Brunner] – Tanja [Hüberli] on öelnud küll, et nad on nõus nendega trenni tegema, aga kui olemegi koos Tenerife laagris, siis juhtub seda äkki nii ühe korra. Nad valivad ikkagi väga toorelt, kellega trenni teha ja maailmas ongi äkki nii seitse paari, kellega nad sparrivad. Mingit niisama heategevust nad ei tee,» selgitab Vesik maailma tipp-paari lähenemist.
Šveitsi teise duoga, Esmee Böbner – Verge-Depre Zoe, kes samuti on Pariisi olümpial kohal, kuid keda treenib põhikohaga sakslane Christoph Dieckmann, on eestlannad saanud rohkem trenni teha. Nagu ka mõningate noortega. «Midagi pole teha, seal valivad mängijad ise, kellega treenida-mängida,» annab Vesik mõista, et tema ülemäära selles küsimuses oma jalga maha ei pane.
Kui siis ainult nii palju, et kui naispaarid maailmast «otsa saavad», valib ta välja sobivamad meespaarid, kellega šveitslannad (ja ka eestlannad) võiks sparrida.
«Kui teed kogu aeg samade inimeste vastu trenni, siis see ei anna sulle ka midagi. Vahepeal on vaja lihtsalt asju varieerida, seda kas või meeste vastu, sest liiga palju häid naispaare lihtsalt pole,» kostab ta.
Šveits polnud muidugi kaugeltki ainus, kes rannavolle kõige teravamasse treeneritippu kuuluvat Vesikut jahtis. Lihtsalt kontekstiks: nii 2016. aasta Rio kui ka 2020. aasta Tokyo olümpial juhendas meie mees Venemaa koondist ja Tokyo mängudel tulid tema hoolealused Oleg Stojanovski – Vjatšeslav Krasilnikov hõbedale.
:format(webp)/nginx/o/2021/10/05/14116487t1h0aa4.jpg)
Vesik jätkas Venemaa koondise juures ka pärast Tokyo mänge, kuid 2022. aasta 24. veebruaril, kui meie idanaaber tungis Ukrainasse, muutus mõistagi kõik. Vesik meenutab, et kui sõda algas, hakkasid teatud riigid temalt kohe uurima, mida ta edasi teeb ja kas ta on nüüd vaba mees. Ent juriidiliselt…
«Mul oli lepingus klausel, et ma pidin kaks kuud ette teatama, kui tahtsin lepingu üles öelda. Nõnda olingi kaks kuud tegelikult veel Venemaaga seotud ja alles maist olin päriselt vaba mees,» krutib ta ajaratast veidi tagasi.
Kosilastest pikk rivi
Suvel, vaba mehena, moodustus tema ukse taga pikk rivi: huvi tunti Poolast, Lätist, Austriast, Iisraelist, Rumeeniast ja Šveitsist, ent ainsana pakkus neist poole kohaga varianti, mis võimaldanuks paralleelselt ka Eesti rannavollele õlga all hoida, Šveits.
Nõnda saigi meie mees 2023. aasta alguses Häberli – Brunneri juhendajaks. «Nina-Tanja olid juba enne minu tulekut valmis paar, mängisid normaalselt ja tegid tulemusi,» osutab Vesik tandemi ühele EM-kullale (2021) ja kahele EM-hõbedale (2018 ja 2022).
«Mind võeti sinna punti puhtalt seepärast, et anda võistkonnale midagi juurde ja teha ka see järgmine samm edasi,» jätkab ta. Mullune EM-kuld tõestas, et justkui on see samm ka astutud, kuid kõige reaalsem mõõdupuu on mõistagi Pariisi olümpia...
Venemaal on küll raha, aga Šveitsis oled sa inimene
Kuivõrd Venemaa kuulub (või kuulus, enne Ukraina sõda) rannavõrkpalli absoluutsesse tippu, palusime Rivo Vesikul võrrelda neid töötingimusi ja -võimalusi, mis valitsesid tal seal ja mis Šveitsis.
«Venemaa ja Šveitsi suurim vahe on see, et Šveitsil pole lihtsalt nii palju raha, et teeme, mida tahame, vaid meil tuleb reaalselt asjadega arvestada. Venemaal oli raha lõputult, kuid seda kulutati aeg-ajalt lihtsalt ülimalt lollilt,» alustab ta selgitustööd ning toob Seine'i jõge mööda sõitvat politseipaati silmates illustreeriva näite.
/nginx/o/2024/07/25/16243652t1ha498.jpg)
«Venemaal oli nii, et kui mina suutsin ära põhjendada, et mul on olümpial medali võitmiseks vaja kaheksat mootoriga kummipaati, siis need ka osteti. Kas lattu seisma või kuhu, vahet polnud – kui oli tarvis, siis oli tarvis. Aga selle peale muidugi öeldi ka, et nüüd pead võitma medali, või muidu...
Lõpuks jäid need kummipaadid muidugi lihtsalt sinna lattu seisma ja kedagi need ei huvitanud. Šveitsis selliseid asju ei saa. Seal öeldakse «ei», meie lubame teile ainult neid ja neid asju, teie tehke trenni. Selles mõttes on nad adekvaatsemad.
Venemaal on lihtsalt väga-väga palju raha, või vähemalt tol hetkel oli. See tekitabki selle hiidsuure efekti, aga arvestades nende ressursse, siis ütleksin, et nad ei võidagi nii palju, kui tegelikult võiks,» sõnab Vesik.
/nginx/o/2024/07/25/16243613t1h1ae8.jpg)
Teine väga suur vahe on kahe riigi vahel veel: treenerisse suhtumine. Kui Šveitsis oled sa ikkagi inimene, siis Venemaal selge töömesilane.
«Venemaal sai mingi hetk uuritud, kas saaksin paariks nädalaks puhkama minna. Vastati, et muidugi saab, aga siis, kui sul parasjagu tööd pole. Aga kui sa töötad kolme-nelja paariga, on sul ju kogu aeg töö: keegi on võistlustel, keegi treenib, keegi naaseb vigastuspausilt jne...
Šveitsis oli eelmine aasta aga nii, et detsembri alguses helistati mulle alaliidust: «Rivo, sul on puhkusepäevad välja võtmata, sa pead puhkama. Järgmised kaks nädalat sa nüüd tööd teha ei tohi.»
Ütlesin vastu: olgu, pange kirja, et ma ei tee nüüd tööd. Sesmõttes on Šveitsis kõik paigas: treeneril peab olema samuti oma aeg ja saama puhata. Vähe inimlikum suhtumine,» lõpetas Vesik.