/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
Ujuja Kregor Zirk avas Pariisi olümpia täna 400 meetri vabaltujumises, kus aeg 3.49,59 andis 37 sportlase konkurentsis talle 22 koha. Kuigi nii aeg kui ka koht olid Tokyoga võrreldes – 3.47,05 ja 15. – kehvemad, laekus meie mees intervjuutsooni nägu naerul.
PM PARIISIS ⟩ Olümpiamelu kaifinud Zirk: see on julm, mis siin on!
«Mina olen väga rahul. Nagu varemgi ütlesin, ei teadnud ma mõnda aega üldse, kas [kõrvalalal] ujun, aga lõpuks leidsime, et plusse on rohkem kui miinuseid. Kui oleksin distantsi täna ka kolm sekundit aeglasemalt ujunud, siis nii lihtsalt on. Tahtsin selle melu, ettevalmistuse ja protsessid läbi kogeda – olen väga rahul, et starti tulin,» sõnas Pariisis muidu 200 m libilikujumisele keskenduv Zirk.
Et tavainimene asja paremini mõistaks, palusime meie mehel ka selgitada, mis protsesse ta silmas pidas ja kuidas tema tänane päev välja nägi? «Noh, tegelikult algab kõik juba eelmisel päeval ja sellest, millal magama lähen, aga…» alustas ta vastuselõnga veeretamist.
/nginx/o/2024/07/27/16248370t1h32ae.jpg)
«Täna, kui hommikul ärkasin, siis ootasid ees bussid: kuidas nendele jõuan, kuidas need sõidavad ja mida üldse liiklus teeb. Seejärel areenil basseinide juurde jõudmine ja sealne olukord: palju on soojendusbasseinis näiteks rahvast.
Samamoodi see, palju võtab esimesse call-room’i (ruum, kuhu sportlased peavad ettenähtud kellaajal enne võistlust näole andma, seda sealjuures minuti pealt, sest vastasel juhul ei pruugita starti lasta, nagu ka Zirk Tokyos peaaegu koges – K.J.) minemine aega ja kuidas on sealsed olud.
Lõpetuseks veel kogu stardiprotseduur, sest kui me kõnnime stardipukkide juurde, siis pärast seda läheb veel nii kaks minutit, kuniks start antakse – tavavõistlustel on see aeg kusagil 30 sekundit,» sõnas Zirk, kel tuli täna oma eelujumises ka stardipukilt maha tulla.
«Seda ikka juhtub, kuigi harva. Areenil oli lihtsalt liiga vali, kuulsin isegi selja tagant liiga palju hõiskeid. Aga seegi on miski, mida meie ei saa kontrollida,» selgitas ta, miks nõnda, ning lisas seejärel veel protseduurika osas. «No ja see meediaala – pool kilomeetrit pikk!»
/nginx/o/2024/07/27/16248371t1hb0b9.jpg)
Säärased (igati olümpiale kohased) mastaabid on võimalikud tänu sellele, et Pariisi olümpia ujumisvõistlusi ei peeta mitte tavapärases ujulas, vaid La Defense Arena nime kandval Euroopa suurimal siseareenil.
Suuruse hoomamiseks: aprillis andis popitäht Taylor Swift siin kontserdi 42 000 inimesele. Olümpia aegu nõnda palju ujumissõpru multiareenile siiski ei pressita, sportlased peavad leppima «kõigest» 15 000 kaasaelajaga.
Mis oli siiski piisav, sest nagu Zirk melu kohta tabavalt kostis: «See on ikka julm, mis siin on! Silmapaaride mõttes on see suurim areen, kus olen võistelnud. Kõigest üksikud vabad kohad ja kui areenilt üles vaatasid, siis ei näinud inimeste nägusid ka – väga äge!»
/nginx/o/2024/07/27/16248374t1hd2e5.jpg)
Üks «aga» selle sisehalli, või tähendab olümpiaujula juures siiski on: siia ehitatud tehisbassein on tavapärasest madalam: kõigest 2,14 meetrit sügav, mis – vähemalt teoorias – liiga kiiret ujumist ei soosi.
Nimelt põrkuvad lained madalas basseinis kiiremini selle äärtest, seinadest ja põhjast tagasi, mistõttu tekkib basseinis kerge lainetus. «Tehisbasseinid pole ujumises enam midagi uut, viimased MMid kõik sellistes toimunud, aga üldiselt on need tõesti sügavamad,» kostab kümme aastat täiskasvanute tiitlivõistlustel käinud Zirk, kelle jaoks see on samuti madalaim bassein, kuhu hüpatud.
Siinkohal on aga oluline rõhutada, et kõik on määrustepärane: reeglid näevad ette, et basseini minimaalseim sügavus on 2 meetrit. Soovituslik, tõsi, eriti kui seal peetakse ka teisi alasid, näiteks veepalli või sünkroonujumist, sügavus on aga 3 meetrit.
/nginx/o/2024/07/27/16248375t1h90fc.jpg)
Zirk võtab sügavusdraama kokku aga lihtsalt: «Eks sportlased ole võib-olla harjunud veidi teistsuguse basseiniga, kuid olud on siin kõikidele võrdsed. Pealegi, nii madalates basseinides on samuti maailmarekordeid ujutud, seda ka hiljaaegu.»
Uuesti hüppab meie mees olümpiabasseini teisipäeval, kui on kavas tema põhiala: 200 m liblikujumine. Mida ta vahepealsed kaks päeva teeb? «Puhkan, või noh, eks ma tulen ikkagi ka basseini ja teen natukene trenni, aga ei midagi hullu. Hoiame tunnetust ja vormi,» lõpetas ta.
Aga kuhu jäi maailmarekord?
Kuna laupäeva hommikul võistlesid eestlased Pariisi olümpial enam-vähem samaaegselt kolmes võistluspaigas – lisaks ujujale Kregor Zirgile veel vehkleja Nelli Differt ja sõudmise neljapaat – tuli ka Eesti ajakirjanikel valikuid teha.
Nõnda prioritiseeris kahe reporteriga Pariisi tulnud Õhtuleht näiteks teisi alasid – miks sama tegid ka kolmeliikmeliste ekipaažidega olümpiale tulnud Delfi ja ERR, meie kommenteerida ei oska –, kuid Õhtulehe kolleegidele vastu tulekuks olime Postimehega nõus ka küsimusi vahendama.
Nõnda päris kolleeg Rasmus Voolaid näiteks: «Alguses oli maailmarekordi tempo. Mis juhtus?»
Zirk vastas: «Rasmus tahab teada? Jaa, temaga on intervjuusid tehtud küll. Rasmus, kui sa vaatad maailmarekordi vaheaegasid, siis ma arvan, saad vastuse kätte. Rohkem ma ei ütle midagi.»
Eelkirjutatut tasub lugeda ainult huumorisoonega inimestel, sest nii Postimehe reporteril kui ka Kregor Zirgil oli küsimust lahates näol lai naeratus. Ikkagi olümpia – spordipidu!
Vaata ka, mida rääkis Zirk võistlusjärgses teleintervjuus: