PM PARIISIS ⟩ Delfiinid, kosmonaudid, jäämäed ja NEED paljad torsod

Veepall oli ka sellest päriselt aru saamata ütlemata haarav ala. Foto: Guo Yu

Olümpiamängud on spordisõbra jaoks sama nagu toidusõbrale Rootsi laud: ülisuur valik ning õgi, mida hing ihkab! Minu hing ihkas pühapäeva õhtul näha esimest korda elus veepalli.

Möönan, et kuivõrd kaks eelnevat päeva olid Pariisis möödunud lausvihma käes – kergelt kibestunud kommentaare Pariisi olümpiamängude avatseremoonialt saab blogiformaadis (järele) lugeda SIIT – oli jätkuvalt vee järele kibelemine imelik.

Samas möödus minu pühapäevane päev Pariisi piirkonna kõrgeima punkti, Elancourti mäe jalamil maastikurattur Janika Lõivule kaasa elades ja pärast tunde lauspäikese käes praadimist – tõsi, temperatuuripügal püsis (veel) allpool 30 – tundus olümpiabasseini jahe õhk kuidagi värskendav.

Ja seda ta ka oli, sest kui Prantsusmaa ja Ungari meeskonnad avavile kõlades keskpontoonilt – ujuv alus, mis vile peale basseini põhja lasti – vabanenud palli peale swim-off'i tegid, hakkasin mina esimest korda elus täiesti tühjalt lehelt veepalli avastama.

Prantsusmaa-Ungari kohtumises võitsid madjarid kõik swim-off'id. Foto: Guo Yu / ZUMA Press / Scanpix

Kuivõrd ungarlased jõudsid pallini esimesena, kuulus esimese rünnaku õigus neile. Nõnda hakkasid madjarid siis veepritsmete saatel prantslaste värava poole liikuma, kuniks nii viis sekundit hiljem törtsutas üks basseini kaldal jalutanud kohtunikest vilet.

Sel hetkel meenus mulle olümpiamängude avatseremoonia, kus Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Thomas Bach ja Pariisi mängude president Tony Estanguet nautisid kõnet pidades mõlemad vihmavarjuhoidja privileege, samal ajal kui teised viis tundi vihma käes ligunesid.

Teistel on märg, neil kahel mehel aga kuiv. Foto: Li Ying / ZUMA Press / Scanpix

Naastes aga veepalli juurde, siis mis basseinis valesti tehti? Ei tea. Aeg nina reegliraamatusse pista…

Kui mehed mängivad veepalli väljakul suurusega 30 m x 20 m, siis naised viis meetrit lühemal (25 x 20) areenil. Küll on igas võistkonnas korraga basseinis kuus väljakumängijat (siinkohal mõtteharjutus: mis võiks olla veepalli vaste väljakumängijale?) ja väravavaht.

Vahetusmeeste pingilt, mis pigem meenutas küll minitribüüni, leiab veel kuus mängijat, kes võivad kamraade kogu aeg vahetada.

Mänguaeg on veepallis 32 minutit, mis on aga jagatud kaheksaminutilisteks veerandaegadeks. Küll tasub rõhutada, et kasutusel pole jooksev aeg ehk iga viletörtsu peale pannakse stopper ka seisma.

Muidu on mängu põhimõte lihtne: pall tuleb väravasse visata ja võidab see, kes teeb rohkem skoori. Viike sealjuures olümpial ei aktsepteerita ja sellisel juhul selgub võitja karistusvisetega (loe: penaltiseerias).

Veepalli ABC selge, naaseme nähtu juurde. Mis jäi mängust silma?

Kõigest pärast paariminutilist vaatamist tabasin ennast mõttelt, et nähtu sarnaneb kahtlaselt palju kõikvõimalike delfiini-show'dega, mida maailmas näha saab. Miks nii? Sest nii nagu veeimetajad, lükkasid ka veepallurid palli edasi ninaga. Loogiline, kuivõrd pall käes on keeruline ujumistõmbeid teha ja vee alla ei kannata/tohi mänguvahendit üldse suruda.

Mis veel? Veepalli väravavahi amet on ilmselt kõige lähedasem kogemus sellele, kui keegi tahaks teada, mis tunne on kosmonaut olla. Sest kollkiprilgi tuleb jalgadega ümmargusi liigutusi tehes lihtsalt pinnal püsida ja ühe koha peal olla. No ja kui vise tuleb, siis ennast kuidagi ka veest välja sirutada (ilma ennast põhjast tõukamata, nagu mina lapsena rannas palli mängisin).

Olete proovinud kunagi vees olles hüpata? Veepalli väravavahid peavad seda kogu aeg tegema. Foto: Guo Yu / Reuters / Scanpix

Kolmas tähelepanek: veepalliski on käsipallist enamikele tuttav joonemängija, ainult et see, mis seal basseiniosas toimus, oli lihtsalt brutaalne teineteise sikutamine ja sakutamine. Lihtsalt kui sa teed seda kõike vees, siis on see peaaegu nagu teise inimese uputamine. Kuidas need mehed üldse on nõus seda ala mängima… Ma ei tea.

Sealjuures nii mõnelgi korral tuli õigusemõistjal vilet törtsutada viis-kuus sekundit järjest, sest vee alla surutud mängijad tegelesid ennekõike mitte-ära-uppumisega ega lihtsalt kuulnud neid.

Üle piiri minna ja kedagi nimme vee alla suruda siiski ei tohi, sest siis järgneb kaldal edasi-tagasi jalutava (kuiva) kohtuniku vile ning patustaja saadetakse basseini nurka tõmmatud kasti… noh, mitte nüüd istuma, vaid ulpima? Ei teagi, mis see veepalli-leksika siinkohal ütleks.

Pildi üleval osas on näha mängijate väikest trahvikasti. Foto: CLODAGH KILCOYNE / Reuters / Scanpix

Karistusaeg on määrustevastase vea puhul 20 sekundit, kuid oluline on ka teada, et iga mängija tohib patustada maksimaalselt kaks korda. Kolmanda eksimuse korral eemaldatakse ta jäädavalt mängust, kuid tegemist pole siiski püsiva vähemusega ehk tema asemel võib sekkida vahetusmängija.

Muidugi, mis veepalli vigu puudutab, siis nende puhul näib n-ö jäämäe-efekt eriti suur olevat. Sest kuigi basseini kõrval jalutades on kohtunikul mängust parem ülevaade kui mängijatega koos basseinis ujudes, siis sealtki näeb parimal juhul kolmandikke mängijatest (ja nende tegevustest). Kui sedagi. Ühesõnaga, kõik, mis toimub veepiirist allpool, on parajalt sogane vesi.

Teoorias on veepallis kasutusel ka videokohtunik (VAR), mida ka Prantsusmaa-Ungari mängus korra kasutati, aga kuna meediatribüün asus nõnda lae all, siis teisele poole ujulat paigutatud ekraani me prožektorite tõttu ei näinud. Nõnda ei saanudki me teada, mida täpselt videomenetleti või milliste kaameratega.

Värava eest tegutsenud joonemängijad ennast tagasi ei hoidnud. Foto: Stefan Wermuth / Reuters / Scanpix

Selles võib aga kindel olla, et mingil määral veepiirist allpool ikkagi sahker-mahkerdatakse, sest joonemängijate omavaheline arveteklaarimine jätkus sageli ka pärast positsioonivõistlust.

Küll pritsisid nad frustreerunult teineteisele vett näkku või sikutasid eemale ujudes kätest-jalgadest. Rääkimata mõistagi sajatustest, nii vastasmängija kui ka kohtuniku suunas, et too veealust (musta) võtet ei näinud.

Mehi vee all saboteerida on mõistagi lihtne, kuid sellest viraalseks minevaid klippe naljalt ei saa. Küll on netiavarused täis videoid, kuidas naistel trikoosid (kogemata) seljast tõmmatakse ja midagi paljastub. Aga noh, see käib selle spordi juurde. Vist.

Samas ütleksin mina, et naissoost spordisõpradel on veepalli ägedamgi vaadata, sest ilusaid torsosid jagus basseini ja selle äärde rohkem kui rubla eest. Ja olümpiale kui spordimaailma suursündmusele kohaselt olid nad kõik ka kõhulihastega!

Trimmis Itaalia veepallurid vahetusmeestepingil, mis tõepoolest rohkem minitribüüni meenutab. Foto: Stefan Wermuth / Reuters / Scanpix

Lisaks trimmis veepalluritele hüppas pärast esimest veerandaega basseini ka pallipoiss, kes sättis palli kenasti keskpontoonile. Erinevalt hommikul ujumises nähtust, kus Eneli Jefimova eelujumise eel läks basseini põhjast ujumismütsi ära toomiseks vaja kolmnurksetes ujumispükstes (kerge) õllevatsaga sangarit, olid veepallis abilisteks igati saledad ja sihvakad noormehed (jah, teine oli veel teises basseini nurgas).

Ahjaa, nagu Prantsusmaa-Ungari kohtumine ka demonstreeris, siis veepallis mängu selle pärast seisma ei panda, kui kellelgi on müts peast ära tulnud. Uju ja rahmelda mõnuga edasi, probleemiga tegeleme siis, kui mäng päriselt seisab.

Naastes aga mängu juurde, siis kuigi võiks arvata, et enamiku ajast ujutakse veepallis kõiges kiiremas, krooli stiilis, siis tegelikult on populaarseim hoopis seliliujumine. Nõnda on võimalik lihtsalt paremini näha, mis väljakul toimub ja kamraadi sööduks valmis olla. Ja neid valesööte, kui sõber pallilt lihtsalt eest ujus, ikkagi jagus.

Pall käes on keeruline ujuda. Foto: ANDREAS SOLARO / AFP / Scanpix

Samamoodi jagus veepalli mitmeid efektseid möödumisi. Palliga triblada basseinis muidugi ei kannata, kuid seal kasutati kaitsjatest mööda pääsemiseks nii mõnigi kord sukeldumistrikki: mees läks, käega palli vee peal hoides, vee alla ja üritas nõnda kamraadist mööda sukelduda.

Korra tegi aga üks ungarlane sedasama trikki sooritades hoopiski pealeviske – ise vee all olles siis! Kuna seda ei oodanud tõepoolest mitte keegi, lõpetas see vise mõistagi ka väravas. Vägev! Ja kuivõrd mäng lõppes Ungari 13:12 võiduga, võib ka öelda, et see vise otsustas mängu.

Mis veel? Veepalli kõige omapärasem osa toimus kahtlemata enne mängu, kui mõlemad meeskonnad kuulasid-laulsid rahvushümne hommikumantlites ja plätudes. Või noh, pärast Prantsusmaa-Ungari mängu alanud Rumeenia-Kreeka kohtumises sammusid kreeklased areenile sootuks tuulejopedes ja ujukates.

No see vaatepilt... rumeenlaste sinised hommikumantlid on kahtlemata ilusamad! Foto: Luca Bruno / AP / Scanpix

Mõneti omapärane oli ka see, kuidas veepalliareeni teadustaja rahvast võistkondadele kaasa elama kutsus. Prantsusmaa puhul oli näidishüüdeks mõistagi Allez, aga Ungari puhul: ria-ria-Hun-ga-ria.

Sellega tulid küll mõned erapooletumad veepallisõbrad tribüünidel kaasa, kuid vaevalt Pariisi sõitnud madjarid selle peale ülemäära vaimustuses olid, sest emakeeli on nende riigi nimeks siiski Magyarország.

Ahjaa, kõikidele neile, kes kunagi mänginud arvutimängu nimega Sims: Pariisi olümpia veepalli ega olümpiaujulas pole redelit.